Raske on õppida ootama
ÕPPIDA ootama asju, mida me soovime, on ehk üks kõige raskem asi, mis meil, inimestel, tuleb üldse selgeks saada. Väiksed lapsed on loomu poolest kannatamatud. Mida nende silm aga näeb, seda nad tahavad saada, ja kohe! Aga nagu sa oma kogemustest ehk tead, on elutõde, et mitte kõike ei saa nõudmise peale kohe kätte. Isegi põhjendatud soovide puhul tuleb meil õppida nende rahuldamiseks õiget aega ootama. Paljud saavad selle selgeks, teised — mitte kunagi.
Inimestel, kes tahavad saada Jumala heakskiitu, on erilisi põhjusi, et õppida ootama. Jeremija, üks Jehoova eelkristlike aegade sulane, rõhutas seda: „Hea on vaikselt oodata Jehoova päästet!” Hiljem ütles kristlik jünger Jakoobus: „Olge nüüd pikameelsed, vennad, Issanda tulemiseni!” — Nutulaulud 3:26; Jakoobuse 5:7.
Jehooval on oma ajakava oma eesmärkide teostamiseks. Kui me ei suuda oodata, millal saabub tema määratud aeg teatud asjade tegemiseks, muutume rahulolematuks ja pahuraks, lämmatades sellega oma rõõmu. Ilma rõõmuta muutub Jumala sulane vaimselt nõrgaks, nagu Nehemja oma kaasmaalastele ütles: „Rõõm Jehoova ees on teie tugevus.” — Nehemja 8:10, Suur Piibel.
On tark õppida ootama
On loomulik soov, kui vallalised inimesed tahavad abielluda või lastetud abielupaarid lapsi ilmale tuua. Lisaks ei ole midagi väära selles, kui me tahame rahuldada oma õigeid materiaalseid vajadusi või soove. Aga kuna võib kindlalt uskuda, et selle asjadesüsteemi päevad on otsakorral ja et uues saabuvas süsteemis Jumal ’avab oma käe ja täidab kõikide elavate soovid’, on paljud kristlased otsustanud oodata nende soovide täitmiseks paremat aega. — Laul 145:16, NW.
Kuid inimesed, kellel pole seda kindlalt põhjendatud kristlikku lootust, näevad vähe põhjust asjade edasilükkamiseks. Kuna neil puudub usk Jehoovasse, kelle käest tuleb „kõik hea and ja kõik täiuslik annetus”, peavad nad küsitavaks, kas on arukas lükata asju edasi tulevikku, mille tulekuski nad üldse kahtlevad. Nad elavad kreedo järgi: „Söögem ja joogem, sest homme me sureme!” — Jakoobuse 1:17; 1. Korintlastele 15:32; Jesaja 22:13.
Arenenud riikides kasutab reklaamimaailm ära inimeste selgeltnähtavat kalduvust oma soove kohe rahuldada. Inimesi innustatakse end poputama. Kaubandus tahaks panna meid uskuma, et kaasaegsed mugavused on täiesti hädavajalikud. Miks elada ilma nendeta, väidetakse inimestele, eriti kui krediitkaardid, järelmaksuga müük ja põhimõttel „osta nüüd — maksa hiljem” sepitsetud süsteemid teevad meile võimalikuks saada seda kõike — ja kohe? Pealegi: „Sa väärid kõige paremat, ole enda vastu lahke! Pea meeles: kui sa ei saa seda nüüd, ei tule sul võib-olla enam kunagi sellist võimalust!” Nii väidetakse levinud reklaamplakatitel.
Samal ajal kiratsevad arengumaades kümned miljonid inimesed, kellel on olemas vaid kõige hädavajalikum — või pole isegi seda. Kas võiks miski tuua veel selgemalt välja selle, kui ebatäiuslikud ja ebaõiglased on inimeste poliitilised ja majanduslikud süsteemid?
Seda, kui tark on oodata, võib näha sellest, et miljonid inimesed, kes oodata ei soovi — või vähemalt ei näe põhjust selle tegemiseks —, on soovide kohese rahuldamise pärast suurtesse võlgadesse sattunud. Ettenägematud asjaolud, nagu näiteks haigus või töötus, võivad tähendada neile katastroofi. Saksa ajaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung selgitas, miks on Saksamaal teadaolevalt miljon kodutut: „Tavaliselt eelneb kodutusele sageli töötus või suured võlad.”
Kuna paljud sellised õnnetud inimesed ei suuda oma arveid ära maksta, kaotavad nad traagiliselt nii oma kodu kui ka vara. Liigagi tihti toob kasvav stress kaasa perekondlikke pingeid. Nõrgad perekonnad hakkavad selle tagajärjel purunema. Tavalisteks nähtusteks on depressiooniperioodid ja teised terviseprobleemid. Kristlastel võib seetõttu kannatada vaimsus, mis omakorda viib väära mõtlemise ja vale käitumiseni. Inimesed, kes alustasid arutult sellega, et tahtsid saada kõike, lõpetavad sellega, et neil pole peaaegu mitte midagi.
Paljude jaoks uus väljakutse
Jeesus tegi selgeks, et me peaksime olema valvsad, et ’selle maailma mured ja rikkuse petlikkus ja muude asjade himud võimule ei saaks ja sõna ära ei lämmataks’. (Markuse 4:19) Me peaksime pidama meeles, et ükski poliitiline süsteem pole suutnud kõrvaldada muresid, millest Jeesus rääkis, kaasa arvatud majanduslikke muresid.
Kommunism, mille Ida-Euroopa riigid on nüüd kõrvale heitnud, püüdis kõike riigi kontrolli all oleva majanduse kaudu ühel tasemel hoida. Vastupidiselt vabaettevõtluse süsteemile pakkus endine süsteem nendes maades inimestele teatavat majanduslikku julgeolekut, mida kapitalism sageli ei suuda pakkuda. Kuid sellele vaatamata olid mured, millest Jeesus rääkis, tarbekaupade puudumise ja isikuvabaduse piiramise näol olemas.
Praegusel ajal lähevad paljud need riigid üle turumajandusele, ja see esitab nende kodanikele uue väljakutse. Üks hiljutine teadaanne ütleb: „Sooviga jõuda kiiresti Lääne tarbimise tasemeni käib kaasas naiivsus.” Selle saavutamiseks „on üha kasvav hulk inimesi endisel Ida-Saksamaal tõmmatud võlgade keerisesse”. Selles teadaandes lisatakse: „Pärast esimest eufooriat uue majandusliku vabaduse üle on nüüd levimas hirm ja meeleheide.” Mured jäävad, kuid nüüd on nad riietatud kapitalistlikusse kuube.
Suurem poliitiline ja majanduslik vabadus on avanud majandusliku olukorra parandamiseks uued võimalused. Seetõttu on paljudel inimestel kiusatus kaalutleda tõsiselt oma äri alustamist või teise riiki kolimist, kus on paremad töövõimalused.
Sellised otsused on isiklikud asjad. Ei ole vale, kui kristlane soovib oma majanduslikke olusid parandada. Teda võib ajendada soov oma perekonna eest hoolitseda, sest ta teab, et „kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu”. — 1. Timoteosele 5:8.
Seetõttu ei ole õige teiste otsuseid kritiseerida. Samal ajal peaksid kristlased meeles pidama, et pole arukas otsida majanduslikku kergendust suurte võlgade kaelatõmbamisega, mis võiksid neid püünisesse haarata. Samuti oleks vale otsida majanduslikku kergendust mõnel sellisel moel, millega jäetaks unarusse vaimsed kohustused ja huvid.
Võta teistest õppust
Teise maailmasõja järgsetel aastatel emigreerusid tuhanded sakslased sõjast laastatud Euroopast teistesse maadesse, eriti Austraaliasse ja Kanadasse. Nii õnnestus paljudel oma majanduslikku olukorda parandada, kuid keegi neist ei suutnud täielikult pääseda majanduslikest muredest, millest Jeesus rääkis. Majanduslike probleemide lahendamise kõrval tekkis mõnikord uusi probleeme — koduigatsus, võõras keel, uute toitudega harjumine, võõrad kombed, uute kaaslastega kohanemine või uute hoiakutega toimetulemine.
Mõned nendest emigrantidest olid Jehoova tunnistajad. On kiiduväärne, et enamik neist ei lasknud emigratsiooniga seotud probleemidel oma vaimsust lämmatada. Kuid oli ka erandeid. Mõned langesid rikkuse petliku jõu ohvriks. Nende teokraatlik edenemine ei suutnud pidada sammu nende majandusliku heaoluga.
Kindlasti näitab see, et on arukas oma olukorda hoolikalt kaaluda, enne kui teha teatud otsuseid, mis võiksid osutuda arutuks. Materialistlikud kalduvused aeglustavad meie osalemist kordumatus inimeste jüngriteks tegemise töös, mis on kristlastele ülesandeks antud. See on tõsi hoolimata sellest, kus me elame, sest pole olemas riiki, mille kodanikud oleksid majanduslikest muredest vabad.
Võitle head võitlust
Paulus manitses Timoteost: „Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust; selleks sa oled kutsutud.” Korintose kristlastele ütles ta: „Olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad [„olgu teil rohkesti teha”, NW] Issanda töös.” — 1. Timoteosele 6:11, 12; 1. Korintlastele 15:58.
Selle hea nõuande järgimine on parim viis edukaks võitlemiseks materialismiga, ja kindlasti on kristlasel palju teha! Mõnes riigis, kus Kuningriigi kuulutajate arv ei ole suur, on väga paljudel inimestel tõega kokkupuutumiseks ainult piiratud võimalusi. Jeesus ennustas õigesti: „Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid.” — Matteuse 9:37.
Selle asemel et lubada nende riikide majanduslikel muredel end praegusest vaimsest tööst kõrvale juhtida, on Jehoova tunnistajad seda olukorda ära kasutanud ning teevad praeguste võimaluste juures kõik mis võimalik. Paljud neist, kes on ajutiselt töötud, laiendavad oma kuulutustegevust. Peale Jehoovale kiitushüüu toomise valmistab see teenistus neile ka rõõmu, mida nad oma majanduslike probleemidega toimetulemiseks vajavad.
Need tunnistajad seavad kuulutustöö esikohale ja jätavad majanduslikud raskused teisele kohale, mis näitab ülemaailmsele vennaskonnale, et nad loodavad kõhklematult, et Jehoova nende eest hoolitseb. Ta ju tõotab: „Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” — Matteuse 6:33.
Alates õige kummardamise taastamisest 1919. aastal ei ole Jehoova lasknud oma rahval kõikuda. Ta on kaitsnud neid ränga tagakiusamise ja põrandaaluse tegevuse jooksul, mis mõnedes kohtades kestis kümneid aastaid. Jehoova tunnistajad on täis otsustavust mitte lasta Kuradil seda, mis tal tagakiusamisega saavutamata jäi, sellest kavalama materialismi püünisega täide viia!
Õppida ootama igas mõttes
Avarad kuningriigisaalid, kallid võimendussüsteemid, kokkutulekusaalid ja kaunid Beeteli kodud toovad Jumalale austust ja annavad hääletut tunnistust selle kohta, et ta õnnistab oma rahvast. Nendes maades, kus kuulutustöö on kaua keelatud olnud, võib Jehoova tunnistajatele tunduda, et neil on selles osas järelejõudmiseks tarvis palju ära teha. Kuid kõige tähtsam on pidada sammu vaimses mõttes. Jumala materiaalse õnnistuse välised märgid tulevad siis omal ajal.
Jehoova pühendunud sulased peavad olema valvel, et nad ei hakkaks isiklikke huve taotledes arvama, et nad on pidanud juba küllalt pikka aega ilma teatud materiaalsete asjadeta elama. Soov saada kergendust majanduslikust ja ühiskondlikust ebavõrdsusest on mõistetav, kuid Jehoova rahvas ei jäta kahe silma vahele seda, et kõik Jumala sulased igatsevad kergendust. Pimedad igatsevad, et nad saaksid jälle näha, kroonilised haiged igatsevad, et nende tervis taastuks, masendunud igatsevad helgeid päevi näha ja leinajad igatsevad oma surnud omakseid jälle kohata.
Olude sunnil peab iga kristlane mingis mõttes ootama, et tema raskused Jehoova uues maailmas laheneksid. Seetõttu peaksime endalt küsima: „Kui mul on peatoidus ja ihukate, kas ei peaks ma sellega rahulduma ning olema valmis ootama aega, millal majanduslikud raskused lahenevad?” — 1. Timoteosele 6:8.
Kristlased, kes loodavad täielikult Jehoovale, võivad olla kindlad, et kui nad vaid on valmis ootama, saavad kõik nende õiged soovid ja vajadused peagi rahuldatud. Mitte keegi ei oota asjatult. Me kordame Pauluse sõnu: „Olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad [„olgu teil rohkesti teha”, NW] Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!” — 1. Korintlastele 15:58.
Niisiis, kas ootama on tõesti nii raske õppida?
[Pilt lk 10]
See, et õpid ootama, võib päästa sinu elu