„Otsige Jehoovat, kõik alandlikud”
„OTSIGE Jehoovat, kõik alandlikud maal, kes teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Jehoova vihapäeval!” — Sefanja 2:3.
Prohvet Sefanja kirjutas need sõnad „alandlikele maal”, ning ta innustas neid „otsima alandlikkust”, et leida kaitset „Jehoova vihapäeval”. Pole kahtlust, et alandlikkus on üks ellujäämiseks nõutav eeltingimus. Kuid miks?
Miks otsida alandlikkust?
Alandlikkus on tasase iseloomu joon, milles pole ülbust ega upsakust. See on lähedalt seotud teiste voorustega, nagu allaheitlikkus ja tasadus. Alandlikke inimesi on seepärast võimalik õpetada ja nad on valmis vastu võtma Jumalalt tulevat distsiplineerimist, isegi kui see võib antud hetkel rängana näida. — Laul 25:9; Heebrealastele 12:4—11.
Alandlikkus on iseenesest vähe seotud inimese hariduse või ühiskondliku positsiooniga tema elus. Siiski kalduvad need, kes ilmalikus mõttes on kõrgelt haritud või edukad, arvama, et nad on võimelised ise otsuseid langetama igas küsimuses, isegi nendes, mis puudutavad Jumala kummardamist. See võib neid takistada lubamast teisel inimesel end õpetada või võtmast vastu nõu ja tegemast oma elus tarvilikke muudatusi. Teised, kes on materiaalselt rikkad, võivad hakata ekslikult mõtlema, et nende julgeolek sõltub materiaalsest omandist. Seetõttu arvavad nad, et neil pole vaja Jumala Sõna Piibli vaimseid rikkusi. — Matteuse 4:4; 5:3; 1. Timoteosele 6:17.
Mõtle Jeesuse päevil elanud kirjatundjatele, variseridele ja ülempreestritele. Ühel juhtumil, kui ametnikud, kelle nad Jeesust arreteerima saatsid, ilma temata tagasi tulid, ütlesid variserid: „Kas teiegi olete eksitatud? Kas ükski ülemaist või variseridest on uskunud temasse? Aga see rahvahulk, kes ei tunne käsuõpetust, on neetud!” (Johannese 7:45—49) Teiste sõnadega — nende meelest olid ainult võhiklikud ja harimata inimesed sedavõrd naiivsed, et Jeesusesse uskuda.
Vaatamata sellele kütkestas tõde mõningaid varisere ning nad isegi kaitsesid Jeesust ja kristlasi. Nende hulgas olid Nikodeemus ja Gamaaliel. (Johannese 7:50—52; Apostlite teod 5:34—40) Pärast Jeesuse surma „suur hulk preestreid sai sõnakuulelikuks usule”. (Apostlite teod 6:7) Kõige silmapaistvam näide oli vaieldamatult apostel Paulus. Ta sai õpetust Gamaalieli jalgade ees ning temast sai judaismi kõrgelt haritud ja lugupeetud pooldaja. Siiski vastas ta omal ajal alandlikult Kristus Jeesuse kutsele ja sai tema innukaks järelkäijaks. — Apostlite teod 22:3; 26:4, 5; Galaatlastele 1:14—24; 1. Timoteosele 1:12—16.
See kõik näitab, et ükskõik milline kellegi minevik võib olla või mida keegi Piibli sõnumist praegu võib mõelda, Sefanja sõnad on ikka veel jõus. Kui keegi soovib saada Jumala heakskiitu ja lasta end tema Sõnast juhtida, on alandlikkus hädavajalik.
Need, kes tänapäeval ’otsivad alandlikkust’
Miljonid inimesed üle maailma osutavad soodsat vastukaja Kuningriigi heale sõnumile. Igal nädalal viivad Jehoova tunnistajad selliste inimeste kodudes läbi rohkem kui nelja miljonit piibliuurimist. Nendel inimestel on erinev minevik ja nad elavad erinevates majanduslikes ja sotsiaalsetes oludes. Siiski on neil üks ühine omadus: neil on piisavalt alandlikkust, et võtta vastu Piibli sõnum, mida keegi neile ukselävel või kuskil mujal pakub. Paljud neist teevad häid edusamme, kuna nad soovivad oma teel seisvate raskuste ületamiseks pingutusi teha. Tõepoolest, nad on tänapäeva „alandlikud maal”.
Võtame näiteks Maria, kes elab Mehhikos. Ta õppis ülikoolis õigusteadust ja oli saadud päranduse tõttu rahaliselt kindlustatud. Seepärast kujunesid tal mõningad väga vabameelsed arusaamad, mis muutsid ta, nagu ta ise ütles, „mässumeelseks, tooreks, ülbeks ja ateistlikuks” inimeseks. „Hakkasin mõtlema, et raha lahendab kõik ja et Jumalat pole vaja. Tegelikult arvasin, et teda pole olemaski,” meenutab Maria. „Minule oli kirikuskäimine midagi naeruväärset ning lihtsalt üks ühiskonna nõue,” lisas ta.
Hiljem märkas Maria oma Jehoova tunnistajast nõbu juures toimunud muutusi. „Tal oli varem kohutav iseloom, kuid nüüd on ta väga rahumeelne ja õiglane inimene,” selgitas Maria. „Sugulased ütlesid, et ta on jutlustaja ja loeb Piiblit, mistõttu ta ei purjuta enam ega jookse naiste järel. Seepärast ma soovisin, et ta tuleks ja loeks mulle Piiblit, sest ma mõtlesin, et sel teel võin ma leida meelerahu, mida ma nii väga igatsesin.” See viis selleni, et Maria oli nõus ühe Jehoova tunnistajatest abielupaariga Piiblit uurima.
Ta pidi tegema palju muudatusi ning tal oli väga raske tunnustada Piibli pea-seisundi põhimõtet, mis tähendas oma abikaasale allumist. Kuid ta tegi oma elus ja seisukohtades põhjalikke muudatusi. Ta tunnistas: „Arvan, et sellest ajast peale, kui vennad mu uksest sisse astusid ning endiga Jehoova abi kaasa tõid, on minu kodus valitsenud õnn, meelerahu ja Jumala õnnistus.” Praegu on Maria pühendunud ja ristitud Jehoova tunnistaja.
Tõelise kummardamise poole püüdlemises on üks teinegi valdkond, kus alandlikkusel või selle puudumisel on tähtis osa. Väga tihti võtab perekonnas naine tõe vastu ja soovib teenida Jumalat, samas kui tema abikaasa sellest kõrvale hoiab. Loomulikult on mõningatel meestel raske omaks võtta mõtet, et on olemas keegi teine — Jehoova Jumal —, kellele tema naine peab nüüd alluma. (1. Korintlastele 11:3) Üks naine, kes elab Mehhikos Chihuahuas, palus piibliuurimist ning ajapikku tuli tõe juurde nii tema kui ka ta seitse last. Algul seisis ta mees sellele vastu. Miks? Kuna ta ei soovinud, et tema perekond käib majast majja kuulutamas, pakkudes Piibli kirjandust. Ilmselt mõtles ta, et see solvab tema eneseväärikust. Siiski jäi tema pere kindlaks oma otsusele teenida Jumalat. Ajapikku hakkas see abielumees mõistma Jumala korralduste ellurakendamise väärtust. Kuid enne kui tema end Jehoovale pühendas, möödus 15 aastat.
Kogu Mehhikos on ikka veel palju eraldatud kogukondi, kus paiksed elanikud räägivad kohalikku indiaani keelt ja peavad kinni oma tavadest. Piibli sõnum, mis praegu nende inimesteni jõuab, aitab neil tõsta oma kultuuritaset, sest tõde õppides õpivad paljud lugema ja kirjutama. Siiski ei tähenda see, kui kellelgi on vähe haridust või materiaalset vara, et ta on tingimata tõele vastuvõtlikum. Rassiuhkus ja esivanemate pärimustest tugev kinnihoidmine teeb mõningatele tõe vastuvõtmise mõnikord raskeks. See selgitab samuti, miks mõnedes indiaani külades kiusavad elanikud sageli taga neid, kes tõe vastu võtavad. Niisiis on alandlikkusel mitu tahku.
Võta tõde alandlikult vastu
Kuidas on sinuga isiklikult? Kas sina avaldad soodsat vastukaja Jumala Sõna tõele? Või on sul raske võtta vastu mõningaid Piibli tõdesid? Võib-olla sooviksid sa ennast uurida, et näha, mis sind takistab. Kas sind häirib see, et enamik tõe juurde tulnud inimesi on lihtsa päritoluga? Kas varjutab su mõtteviisi isiklik uhkus? On hea mõtiskleda apostel Pauluse sõnade üle: „Mis on rumalus maailma ees, selle on Jumal valinud, et tema teeks häbi tarkadele; ja mis on nõder maailma ees, selle on Jumal valinud, et tema teeks häbi sellele, mis on vägev; ja mis maailma ees on halvast soost ja põlatud, selle on Jumal valinud, selle, mis midagi ei ole, et teha tühjaks seda, mis midagi on, et ükski liha ei kiitleks Jumala ees.” — 1. Korintlastele 1:27—29, allmärkus.
Kas sa põlgad ära mingi aarde lihtsalt sellepärast, et leidsid selle tagasihoidlikust savinõust? Kindlasti mitte! Ent Jumal on heaks arvanud pakkuda meile just sellisel viisil oma elupäästvat Tõesõna, nagu apostel Paulus selgitab: „Meil on see aare saviriistades, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist.” (2. Korintlastele 4:7) Alandlikkus ja allaheitlikkus aitavad meil näha selle aarde tõelist väärtust, selle asemel et näha ainult „saviriistu” ehk inimesindajaid, kes selle meile edasi annavad. Nii tehes suurendame selle tõenäosust, et me ’leiame varju Jehoova vihapäeval’ ja oleme nende alandlike hulgas, kes „pärivad maa”. — Sefanja 2:3; Matteuse 5:5.