Leidsin erakordse väärtusega aarde
JUTUSTANUD FLORENCE WIDDOWSON
Videviku lähenedes otsustasime laguuni äärde laagrisse jääda. Kuigi see ei olnud kahe naise jaoks just parim laagripaik, pidasime seda ühe öö jaoks piisavalt heaks. Sel ajal kui mina panin telki püsti, valmistas Marjorie õhtusööki.
OLIN just viimase telgivaia maa sisse löönud, kui mu pilk tabas liikumist tumeda kännu juures. „Kas sina nägid, et see känd liikus?” hõikasin Marjorie’le.
„Ei,” hõikas ta mulle veidi hämmeldunult vastu.
„Ma olen täiesti kindel, et see liikus,” hüüatasin. „Anna mulle katel!”
Võtsin katla ja suundusin, kirves õlal, laguuni poole. Kui ma peaaegu kännu juures olin, astus selle tagant välja mees!
„Kas laguuni vesi kõlbab juua?” õnnestus mul pobiseda.
„Ei, ei kõlba,” vastas ta rämedalt, „aga kui sa soovid joogivett, võin ma seda sulle tuua.”
Keeldusin rutakalt tema pakkumisest, ning minu suureks kergenduseks pööras ta kanna pealt ümber ja kõndis minema. Hirmust värisedes ruttasin tagasi ja rääkisin Marjorie’le, mis oli juhtunud. Panime kiiresti oma telgi kokku, pakkisime asjad ja lahkusime. Hiljem räägiti meile, et see mees oli just vanglast vabaks saanud.
Kuigi 1937. aastal jäid kullaotsijad nendes Austraalia kullamaardlates sageli laagrisse, olime meie hoopis teistsugused otsijad. Meie otsisime Jumala silmis kallihinnalisi inimesi.
Minu perekondlik päritolu
Sada aastat tagasi oli mu isa Victoria osariigi väikeses Porepunkah’ külas sepp. Sündisin seal 1895. aastal ja kasvasin üles koos oma nelja vennaga Ovensi jõe kaldal Buffalo mäe jalamil. Minu vanemad käisid korrapäraselt uniooni kirikus ja mina käisin pühapäevakoolis, kus mu isa oli superintendent.
Aastal 1909, ühe raevuka tormi ajal, oli emal südameatakk ja ta suri isa käte vahel. 1914. aasta alguses lahkus üks mu vendadest kodunt, ja mõni tund hiljem toodi ta meie juurde tagasi — surnult. Ta oli sooritanud enesetapu. Meie kurvastust suurendas veelgi kiriklik õpetus, et teda ootab ees põrgu, kuna enesetapp väideti olevat andestamatu patt.
Mõni aeg hiljem, samal aastal, puhkes Esimene maailmasõda, ning minu kaks venda värvati ookeani taha aega teenima. Kohutavad sõnumid verevalamistest ja kannatustest ajendasid meid, kuut noort naist ja mu isa, alustama Piibli Johannese raamatu uurimist.
Leiame tõelise aarde
Ellen Hudsonil oli Charles Taze Russelli raamat The Time Is at Hand (Aeg on käes). Tema vaimustus sellest raamatust avaldas mõju kõigile meile ülejäänutele selles grupis. Kui Ellen nägi, et see raamat on ainult üks köide kuueosalisest sarjast, mille pealkiri on Kirjauurimused, saatis ta Melbourne’i Rahvusvaheliste Piibliuurijate Ühingule kirja ja tellis ülejäänud köited. Meie grupp otsustas kasutada iganädalastel uurimistel esimest osa pealkirjaga Jumalik aegade kava.
Kujutage ette, kuidas me isaga rõõmustasime, kui saime teada, et tulist põrgut polegi olemas. Kadus kartus, et mu vend on põrgutules. Me saime teada tõe selle kohta, et surnud on teadvuseta olekus, otsekui magamas, ega ela kuskil piinu tundes. (Koguja 9:5, 10; Johannese 11:11—14) Mõned meie piibliuurimisgrupist otsustasid minna naabrite juurde, et kuulutada neilegi neid tõdesid, mida me õppisime. Ümbruskonna majadesse läksime jalgsi, kuid selleks et jõuda nendeni, kes linnast väljas elasid, kasutasime jalgrattaid ja ühehobukaarikut.
Esimest korda sain ma majast majja tunnistuse andmist proovida 11. novembril 1918, Esimese maailmasõja vaherahupäeval. Kolm inimest meie uurimisgrupist reisisid 80 kilomeetri kaugusel asuvasse Wangaratta linna, et levitada traktaati Peoples Pulpit (Rahvaste jutlustaja). Aastaid hiljem, kui mind oli määratud kuulutustööle ühte sisemaa piirkonda, juhtus see, mida ma oma loo algul mainisin.
Aastal 1919 viibisin ma piibliuurijate konvendil Melbourne’is. Seal sümboliseerisin oma pühendumist Jehoovale ristimisega üleni vee alla kastmise teel 22. aprillil 1919. aastal. See vaimne pidusöök süvendas minus hindamist taevaste Kuningriigi vaimse aarde ja Jehoova maise organisatsiooni vastu. — Matteuse 13:44.
Pärast konventi ei läinud ma tagasi koju, vaid võtsin vastu kutse minna koos täisaegse kuulutaja Jane Nicholsoniga üheks kuuks kuulutama. Meile määratud piirkonnaks olid Kingi jõe äärsed maaharijate ja karjapidajate kogukonnad. Mõned aastad tagasi vändati sellel mäestikualal film The Man From Snowy River (Mees Lumejõelt).
Aastal 1921 saime suurepärase piibliuurimise abivahendi, raamatu Jumala kannel. Kui isa seda oma pühapäevakooli klassis õpikuna kasutama hakkas, olid paljud lapsevanemad selle vastu ja palusid tal ametist lahkuda. Ta tegigi seda viivitamatult. Hiljem saime brošüüri Hell (Põrgu), mille kaanel on huviäratavad küsimused: „Mis see on? Kes seal on? Kas nad saavad sealt välja?” Isa oli sel teemal esitatud selgetest Piibli tõenditest nii vaimustatud, et ta hakkas neid brošüüre kohe majast majja levitama. Nii meie külas kui ka ümberkaudsetes maapiirkondades levitas ta neid sadade kaupa.
Isaga kuulutustööretkedel
Et jõuda Kuningriigi sõnumiga teistes paikkondades elavate inimesteni, ostis isa lõpuks auto. Sepana oli ta hobustega rohkem harjunud, mistõttu autojuhiks sain mina. Algul ööbisime hotellides. Peagi osutus see aga liiga kalliks ja me hakkasime ööbima lahtise taeva all.
Isa ehitas auto esiistme ümber, nii et selle seljatoe sai alla lasta ja mina sain autos magada. Isa magas väikeses telgis, mille me tema jaoks üles seadsime. Olles mitu nädalat lahtise taeva all ööbinud, läksime tagasi Porepunkah’sse, kus isa avas uuesti oma sepikoja. Meie alaliseks imestuseks käis meil alati hulgaliselt maksujõulisi kliente, nii et saadud rahast jätkus järgmise kuulutustööreisi kulude katmiseks.
Paljud õigesti meelestatud inimesed avaldasid meie külastustele soodsat vastukaja ja nõustusid lõpuks koduse piibliuurimisega. Praegu on selles piirkonnas, mille eest algul hoolitses meie väike Porepunkah’ grupp, seitse kogudust, igal oma kuningriigisaal. Tõepoolest, kes võiks põlata „väikeste alguste päeva”? — Sakarja 4:10.
Aastal 1931 sõitsime isaga mööda kohutavaid teid ligi 300 kilomeetrit, et olla kohal erikoosolekul, kus me võtsime endile uue nime — „Jehoova tunnistajad”. Olime mõlemad selle ainulaadse, Pühakirjal põhineva nime üle rõõmsad. (Jesaja 43:10—12) See määratles meid palju selgemini kui nimi „Rahvusvahelised piibliuurijad”, mille all meid senini tunti.
Ühel päeval, kui me Bethanga linnas kuulutamas olime, kohtasin kohalikku anglikaani kiriku vaimulikku. Ta sai vihaseks ja käis läbi kõik kohad, kuhu me raamatuid olime jätnud, nõudes inimestelt, et nad need raamatud talle ära annaksid. Seejärel korraldas ta linna keskel avaliku raamatute põletamise. Kuid tema põlastusväärne tegu tõi kaasa vastupidise tulemuse.
Kui ma Ühingu harubüroole juhtunust teada andsin, trükiti avalik kiri, milles mõisteti vaimuliku tegu hukka. Korraldati ka nõnda, et autotäied Jehoova tunnistajaid levitasid seda kirja kogu piirkonnas. Kui me isaga seda linna hiljem uuesti külastasime, levitasime rohkem raamatuid kui eelmisel korral. Linnaelanikud tahtsid huviga teada saada, mida see „keelatud” kirjandus sisaldas!
Esimeseks inimeseks, kes Victoria kirdeosas meie kuulutamise tulemusena Piibli tõe vastu võttis, oli Milton Gibb. Meie külastuste vahelisel ajal uuris ta põhjalikult läbi kõik Ühingu väljaanded, mis me talle jätsime. Ühe korduskülastuse ajal üllatas ta meid, öeldes: „Ma olen nüüd sinu jünger.”
Kuigi ta otsus mulle meeldis, selgitasin: „Ei, Milton. Sa ei saa olla minu jünger.”
„Olgu, siis ma olen Rutherfordi [tolleaegne Vahitorni Ühingu president] jünger.”
Kordasin uuesti: „Ei, ka mitte Rutherfordi jünger, kuid ma loodan, et sa oled Kristuse jünger.”
Milton Gibb osutus vaid üheks neist väärtuslikest aaretest, kelle otsimiseks olen nii palju aastaid kasutanud. Tema ja kaks ta poegadest on kristlikud vanemad, ja tema ülejäänud perekonnaliikmed tegutsevad aktiivselt koguduses.
Kohtame mitmesuguseid katsumusi
Vaatamata Austraalia Jehoova tunnistajate töö keelustamisele 1941. aasta jaanuaris, jätkasime kuulutamist ainult Piibli abil. Kui mind koju raskelt haige isa eest hoolitsema kutsuti, katkes minu pioneerteenistus ehk täisaegne teenimine. Hiljem jäin ka mina haigeks ja mulle tuli teha raske operatsioon. Paranemine võttis mõningat aega, kuid kogesin, kui õige on Jumala tõotus: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5) Üks kristlik õde tugevdas mind, öeldes: „Pea meeles, Flo, et sa ei ole kunagi üksi. Ning koos Jehoovaga olete kõigest üle.”
Siis jäi minu armas isa viimast korda 13 nädalaks haigeks. Tema elutee lõppes 26. juulil 1946. Ta oli elanud täisväärtuslikku elu ning tal oli taevane lootus. (Filiplastele 3:14) Niisiis, olnud suurema osa oma noorpõlvest isa kõrval, olin 51-aastasena jäänud üksi. Seejärel kohtusin ma oma tulevase abikaasaga. Abiellusime 1947. aastal ja alustasime koos pioneerteenistust. See õnnelik aeg ei kestnud kaua, kuna 1953. aastal tabas teda ajurabandus ja ta jäi invaliidiks.
Mu abikaasa kõnevõime oli tugevasti kahjustatud, mistõttu temaga oli peaaegu võimatu suhelda. See oli tema eest hoolitsemise raskeim osa. Oli tõepoolest vaimselt kurnav püüda mõista seda, mida ta kõigest väest üritas öelda. Kuigi me elasime kõrvalises piirkonnas, kus polnud ühtegi lähedalasuvat kogudust, ei hüljanud Jehoova meid nende katselepanevate aastate jooksul. Hoidsin end kursis värskeima organisatsioonilt tuleva informatsiooniga ning ka ajakirjades Vahitorn ja Awake! (Ärgake!) pidevalt pakutava vaimse toiduga. Minu kallis abikaasa suri 29. detsembril 1957.
Teenimine Adelaide’is
Jällegi olin üksi. Mida pidin ma tegema? Kas mind võetakse tagasi täisaegsesse teenistusse pärast peaaegu viis aastat kestnud vaheaega? Mind võeti tagasi, niisiis müüsin oma maja ja alustasin pioneeritööd uuesti Lõuna-Austraalia pealinnas Adelaide’is. Tollal oli seal pioneere vaja, ja mind määrati Prospecti kogudusse.
Kuna ma kartsin suurlinnas autoga liigelda, müüsin ma selle maha ja hakkasin jälle jalgratast kasutama. Kasutasin seda kuni 86. eluaastani, mistõttu sain selles piirkonnas tuntuks kui „väikene leedi sinisel jalgrattal”. Aja möödudes muutusin liikluse keskel üha närvilisemaks; mu jalgratta esiratas näis pidevalt võbisevat. Mu kannatus katkes ühel pärastlõunal, kui kukkusin kõnniteed ääristanud heki sisse. „Olgu see viimane kord,” ütlesin ma endamisi ja hakkasin sellest ajast peale jälle jalgsi käima.
Mõni aasta tagasi, kui olin piirkonnakonvendil, hakkasid mu jalad üles ütlema, ja hiljem tehti mu puusaliigestele kaks operatsiooni. Sain pärast operatsiooni hästi hakkama, kuni üks suur koer mu pikali paiskas. Seetõttu oli vaja edasist ravi, ja sellest ajast peale on mul ringiliikumiseks vaja kasutada kõndimisraami. Mõistus on mul siiani küllaltki erk. Üks sõber ütles selle kohta: „Näib, et su vananev ihu ei jõua su nooruslikule vaimule järgi.”
Aastate jooksul olen ma näinud, kuidas Adelaide’i kogudused kasvavad, laienevad ja jagunevad. Aastal 1983, kui olin 88-aastane, lahkusin Adelaide’ist ja läksin elama ühe perekonna juurde Victoria osariiki Kyabrami, kus olen mööda saatnud kümme õnnelikku aastat. Veelgi suudan ma minna põlluteenistusse; sõbrad koguduses sõidutavad mind külastama neid, kes saavad minult korrapäraselt ajakirju. Need inimesed tulevad lahkelt välja auto juurde, nii et ma saan nendega rääkida.
Vaadates tagasi enam kui 98 eluaastale, meenutan ma hellalt paljusid lojaalseid ja ustavaid vendi ja õdesid, eriti oma imetoredat isa, kellega oleme Jehoovat ülistanud. Paistab, et olen kõigist oma pioneerteenistuse ustavatest kaaslastest kauem elanud. Kuid milline rõõm ootab mind küll ees, kui olen taas koos nendega, kellel on samuti lootus saada tasuks elu Jumala taevases Kuningriigis, mis on tõesti erakordse väärtusega aare!
[Pilt lk 28]
Mind ristiti 22. aprillil 1919
[Pilt lk 31]
Olen õnnelik, et saan peaaegu 100-aastasena ikka veel Jehoovat teenida