Mida sektid endast kujutavad?
AASTAL 1993, 28. veebruaril tungis rohkem kui sada korrakaitsjat ootamatult ühte hoonetekompleksi, kus asus kümneid mehi, naisi ja lapsi. Nende eesmärk oli otsida ebaseaduslikult omandatud relvi ja arreteerida üks kahtlustatav kurjategija. Nende üllatuseks aga tabas neid hoonetest tulev kuulirahe. Nad avasid vastutule.
Selles kokkupõrkes sai kümme inimest surma ja mitmed haavata. Järgneva 50 päeva jooksul kasutasid sajad valitsusagendid selle kompleksi piiramiseks sellist hulka relvi, millest oleks jätkunud väikese sõja pidamiseks. Konflikt lõppes otsustava lahinguga, milles sai surma 86 inimest, kellest 17 olid lapsed.
Aga kes oli see vaenlane? Kas oli see narkootikumidega hangeldavate bandiitide armee? Või mõni partisanisalk? Ei olnud. Nagu sa ehk isegi juba tead, osutus selleks „vaenlaseks” grupp religioonifanaatikuid ühest sektist. Selle traagilise juhtumi tõttu sattus üks silmatorkamatu kogukond USA-s Texase keskosa tasandikel rahvusvahelise tähelepanu keskpunkti. Kõikvõimalikud uudistekanalid olid üle ujutatud teadete, analüüside ja kommentaaridega, mis käsitlesid fanaatiliste sektide ohtlikkust.
Rahvale tuletati meelde varasemaid juhtumeid, mil sektide juhid saatsid oma järelkäijad surma: Mansoni mõrvad Californias 1969. aastal; sekti liikmete massiline enesetapp Guyanas Jonestownis 1978. aastal; ühe sekti juhi, korealase Park Soon-ja poolt sepitsetud mõrva ja enesetapu leping 1987. aastal, mis lõppes selle grupi 32 liikme surmaga. On tähelepanuväärne, et enamik neist inimestest väitis, et nad on kristlased, kes usuvad Piiblit.
On arusaadav, et paljusid, kes peavad lugu Piiblist kui Jumala Sõnast, šokeerib see, kui jultunult need sektid Pühakirja kasutavad. Selle tulemusena on aastate jooksul asutatud sadu organisatsioone, mille eesmärk on jälgida sekte ja paljastada nende ohtlikku tegevust. Asjatundjate sõnul võib see, et uus aastatuhat saabub juba mõne aasta pärast, vallandada uute sektide tulva. Üks uudisteajakiri märkis, et antisektantlike gruppide ütluste kohaselt on olemas tuhandeid selliseid sekte, mis „on iga hetk valmis haarama sinu keha, kontrollima sinu mõistust ja laostama sinu hinge. . . . Vähesed neist on relvastatud, kuid enamikku peetakse ohtlikuks. Nad peibutavad sind ja pügavad sind, nad korraldavad sulle nii pulmad kui ka matused”.
Mis on sekt?
Paljud, kes ei ole selle sõna tähendusvarjunditest täielikult teadlikud, kasutavad väljendit „sekt” üsna suvaliselt. Segaduse vältimiseks on mõned teoloogid koguni loobunud selle sõna kasutamisest.
Eesti nõukogude entsüklopeedia selgitab, et sõna sekt tähendab „domineeriva kiriku rüpes dogmaatika, kultuslike või organisatsiooniliste erinevuste põhjal moodustunud usutunnistuslikku voolu”. Selle kriteeriumi põhjal võiks öelda, et peaaegu kõik religioossed organisatsioonid on sektid. Kuid tänapäeval kasutatakse sõna „sekt” üldiselt teises tähenduses. Võõrsõnade leksikon ütleb, et sekt on „laiadest rahvamassidest eraldunud kildkond; sulgunud rühm”. Teoses The World Book Encyclopedia öeldakse lisaks, et „alates 20. sajandi keskpaigast on selle sõna tähendus sektidele pööratud avaliku tähelepanu tõttu muutunud. Tänapäeval kasutatakse seda sõna nende rühmituste kohta, kes järgivad mõnda elusolevat juhti, kes propageerib uusi ning ebatavalisi õpetusi ja teguviise”.
Toetades selle sõna üldlevinud kasutusviisi, selgitab ajakiri Newsweek, et sektid „on tavaliselt väikesed äärmuslikud grupid, mille liikmed kujundavad oma tunnusjooned ja eesmärgi ühe karismaatilise isiku järgi”. Ka ajakiri Asiaweek märgib, et „väljend [sekt] on iseenesest ebamäärane, aga tavaliselt tähendab see mingit uut religioosset õpetust, mis on koondunud ümber karismaatilise juhi, kes tihti kuulutab, et ta on kehastunud Jumal”.
Ameerika Ühendriikide Marylandi osariigi 100. kongressi ühisresolutsioonis kasutatud väljendid annavad samuti sõnale „sekt” halvustava tähendusvarjundi. See resolutsioon ütleb, et „sekt on grupp või liikumine, mis osutab liigset andumust mõnele isikule või ideele ja rakendab kavalaid eetikavastaseid mõtteviisi muutmise ja kontrollimise võtteid, et aidata saavutada selle juhtide eesmärke”.
Selge on see, et üldiselt mõeldakse sektide all selliseid religioosseid gruppe, mille äärmuslikud vaated ja tavad on teravas vastuolus tänapäeva ühiskonnas normaalseks peetava käitumisega. Tavaliselt viivad nad oma religioosseid toiminguid läbi salaja. Paljud neist sektantlikest rühmitustest asuvad teistest eraldatult kommuunidesse elama. Enamasti peavad nad tingimusteta ja täielikult anduma kellelegi, kes on ennast ise nende juhiks kuulutanud. Need juhid kiitlevad sageli sellega, et nad on Jumala poolt valitud või et nad ise on koguni jumalikud olendid.
Mõnikord on antisektantlikud organisatsioonid ja massiteabevahendid viidanud Jehoova tunnistajatele kui sektile. Mitmed hiljutised ajaleheartiklid seostavad tunnistajaid selliste religioossete rühmitustega, mis on tuntud oma kahtlase tegevuse poolest. Aga kas on õige öelda, et Jehoova tunnistajad on väike äärmuslik religioosne rühmitus? Sektide liikmed eraldavad endid sageli sõpradest, perekonnast ja isegi ühiskonnast tervikuna. Kas teevad seda ka Jehoova tunnistajad? Kas kasutavad tunnistajad uute liikmete värbamiseks petturlikke ja eetikavastaseid võtteid?
On teada, et sektide juhid kasutavad alatuid meetodeid, et oma järelkäijate mõistust kontrolli all hoida. Kas on mingeid tõendeid selle kohta, et ka Jehoova tunnistajad nii tegutsevad? Kas nad hoiavad oma kummardamist saladuses? Kas nad järgivad ja austavad hardalt mõnda inimjuhti? Küsime otseselt: „Kas Jehoova tunnistajad on sekt?”
[Pildi allikaviide lk 3]
Jerry Hoefer/Fort Worth Star Telegram/Sipa Press