Maarja taevaminek — kas see on Jumala ilmutatud dogma?

ÕPETUST sellest, et Jeesuse ema Maarja läks füüsilises kehas üles taevasse, peavad miljonid roomakatoliiklased kogu südamest kalliks. Ajaloolane George William Douglas ütleb: „Neitsi Maarja taevaminemist ehk taevassevõtmist on [pikka aega] suures aus peetud kui temaga seotud kõige suuremat püha ja kui kõige tähtsamat kirikuaasta püha.”

Katoliku teoloogid möönavad siiski, et Piibel ei räägi, et Maarja oleks selliselt üles taevasse läinud. Tõepoolest, vaid mõned katoliiklased teavad, et see neile südamelähedane õpetus on olnud sajanditepikkuse poleemika ja tuliste vaidluste teemaks. Kuidas siis võttis kirik vastu dogma Maarja taevaminekust?a Kas on mingit alust öelda, et see on Jumala ilmutatud? Vastused nendele küsimustele ei ole üksnes teoreetilise tähtsusega. Neil on sügav tähendus kõigile, kes armastavad tõde.

Dogma arengulugu

Sa võid üllatuda, kui saad teada, et esimestel sajanditel pärast Jeesuse surma oli Maarja taevamineku idee kristlaste mõttemaailmale täiesti võõras. Katoliku teoloog Jean Galot kirjutab teoses L’Osservatore Romano: „Alguses ei olnud kristlikus ühiskonnas mitte mingisugust Maarja surma mälestamist.”

Pärast seda kui kolmainsuse õpetus sai kiriku ametlikuks doktriiniks, hakati Maarjale siiski järjest suuremat tähtsust omistama. Tema kohta hakati kasutama selliseid ülistusnimesid nagu „Jumalaema”, „puhtalt eostunu”, „Vahendajanna” ja „Taevakuninganna”. Teoloog Galot arutleb, et aja möödudes „ei rahuldanud see, et algse traditsiooni kohaselt Maarja surm maha vaikiti, enam neid kristlasi, kes pidasid Maarjat täiuslikuks ja soovisid teda kõrgelt austada. Seetõttu hakkasid üldsuse ettekujutluste viljana välja kujunema Maarja taevamineku kirjeldused”.

Umbes neljandal sajandil m.a.j. hakkasid rahva seas ringlema niinimetatud taevamineku apokrüüfid. Need kirjutised sisaldasid Maarja oletatava taevassetõusmise fantaasiaküllaseid kirjeldusi. Võtkem näiteks kirjutis „Püha Jumalaema uinumine”. See kirjutis omistatakse ei kellelegi muule kui apostel Johannesele, kuid kõige tõenäolisemalt koostati see umbes 400 aastat pärast Johannese surma. Nagu see võltsitud jutustus räägib, koguti Kristuse apostlid ime abil Maarja juurde, kus nad nägid teda pimedaid, kurte ja vigaseid tervendamas. Nagu selles väidetakse, kuulsid apostlid lõpuks Issanda häält Maarjale ütlevat: „Vaata, nüüdsest peale viiakse sinu kallihinnaline keha üle paradiisi, ja sinu püha hing on taevastes minu Isa aarete hulgas erakordses kirkuses, kus on pühade inglite rahu ja rõõmutsemine, ning seetõttu jääb see sinna alatiseks.”

Kuidas usklikud sellistele kirjutistele reageerisid? René Laurentin, kes uurib Maarjaga seotud materjale, selgitab: „Sellele reageeriti väga erinevalt. Kõige kergeusklikumaid, kes asja üle pikemalt järele ei mõelnud, pettis selle ilusa loo sära. Teised jällegi põlgasid neid vastuolulisi jutustusi, mis sageli on täis vasturääkivusi ja millel puudub autoriteet.” Maarja taevamineku teooria pidi seega ametliku tunnustuse saamise eest võitlema. Segadust suurendas veelgi tõsiasi, et mõnes kohas peeti Maarja keha oletatavaid reliikviaid suures aus. Seda oli raske siduda uskumusega, et tema lihane keha oli läinud taevasse.

Kolmeteistkümnendal sajandil väitis Thomas Aquinost nagu paljud teisedki teoloogid, et on võimatu määratleda Maarja taevaminekut dogmana, kuna „Pühakiri ei õpeta seda”. Siiski muutus see uskumus järjest populaarsemaks, ning Maarja oletatavast taevaminekust lisandus suurel hulgal kunstiteoseid, mida maalisid sellised kuulsad kunstnikud nagu Raffael, Correggio, Tizian, Carracci ja Rubens.

Tüliküsimus lahendati alles hiljuti. Nagu ütleb jesuiit Giuseppe Filograssi, avaldasid katoliku õpetlased jätkuvalt kuni käesoleva sajandi esimese pooleni „uurimusi ja arutlusi, mis mitte alati ei pooldanud” Maarja taevamineku teooriat. Isegi paavstid, nagu Leo XIII, Pius X ja Benedictus XV, „olid selles küsimuses üsna tagasihoidlikud”. Kuid 1. novembril 1950 võttis kirik lõpuks kindla seisukoha. Paavst Pius XII teatas: „Meie määratleme dogmaks Jumala ilmutatud õpetuse, mille kohaselt Puhas Jumalaema, Igavene Neitsi Maarja, olles lõpetanud oma maise elutee, võeti üles kehas ja hinges taeva hiilgusesse.” — Munificentissimus Deus.

Kas uskuda, et Maarja läks füüsilises kehas taevasse või mitte, ei olnud enam katoliiklaste endi valida — nüüd oli see kiriku dogma. Paavst Pius XII teatas, et „kui keegi . . . söandab salata või tahtlikult kahtluse alla seada selle, mille Meie oleme määratlenud, peab ta teadma, et ta ei ole küündinud jumaliku ja katoliikliku usuni”.

Mida Piibel tegelikult ütleb

Kuid mis alusel kirik sellise julge seisukoha võttis? Paavst Pius XII väitis, et Maarja taevamineku dogmal on „Pühakirjas kindel alus”. Nende piiblikohtade hulgas, millele Maarja taevamineku kinnitamiseks sageli viidatakse, on ka Luuka 1:28, 42. Need salmid ütlevad Maarja kohta: „Tere, sina täis armu, Issand on sinuga: õnnistatud oled sina naiste seas . . . ja õnnistatud on sinu ihuvili.” (Douay) Taevaminekusse uskujad väidavad, et kuna Maarja oli „täis armu”, ei saanud ta kunagi surra. Ja kuna ta oli „õnnistatud” nagu ’tema ihuviligi’, peavad tal olema samasugused eesõigused nagu Jeesusel — kaasa arvatud taevasse minek. Kas sinu arvates on selline põhjendus mõistlik?

Esiteks ütlevad keeleõpetlased, et väljend „täis armu” on tõlgitud ebatäpselt ja et Luuka poolt kasutatud algse kreekakeelse väljendi täpsem tõlge on „Jumala soosingu osaline”. Seega tõlgib katoliku Jerusalem Bible Luuka 1:28 järgmiselt: „Rõõmusta, sina väga soositud!” Pole mingit põhjust järeldada, et Maarja läks füüsilises kehas taevasse lihtsalt sellepärast, et Jumal teda ’väga soosis’. Katoliku Douay Piiblis öeldakse ka, et esimene kristlik märter Stefanos oli väga soositud ehk „täis armu”, kuid temaga ei seostatud mingit füüsilises kehas ülestõusmist. — Apostlite teod 6:8.

Kas Maarja polnud siis õnnistatud või soositud? Oli küll, kuid on huvitav, et Iisraeli kohtumõistjate päevil elanud naist Jaeli peeti „õnnistatuks naiste hulgas”. (Kohtumõistjate 5:24, Dy) Kindlasti ei väidaks keegi, et ka Jael võeti füüsilises kehas üles taevasse. Tegelikult põhineb Maarja taevamineku idee eeldusel, et Jeesus ise tõusis füüsilises kehas taevasse. Kuid Piibel ütleb, et Jeesus „elustati” ehk äratati üles „vaimus”. (1. Peetruse 3:18, Dy; võrdle 1. Korintlastele 15:45.) Lisaks ütleb apostel Paulus, et „liha ja veri ei või omada Jumala kuningriiki”. — 1. Korintlastele 15:42—50, Dy.

On tõsi, et Piibel räägib, et ustavad vaimuga võitud kristlased saavad taevase ülesäratamise. Siiski selgitab 1. Tessalooniklastele 4:13—17, et see ülesäratamine ei alga enne „Issanda tulemist” ehk enne selle kurjuse ajastu viimseid päevi. Kuni selle ajani on Maarja ja samuti tuhanded teised ustavad kristlased surmaunes. — 1. Korintlastele 15:51, 52.

Maarja oli usku täis naine

Võid olla kindel, et eelöelduga ei ilmuta me Maarja vastu mingit lugupidamatust. Kahtlemata oli Maarja eeskujulik naine, kelle usk väärib jäljendamist. Ta võttis meelsasti vastu eesõigustatud kohustuse ja vastutuse saada Jeesuse emaks koos sellega kaasnevate katsumuste ja ohvritega. (Luuka 1:38; 2:34, 35) Koos Joosepiga kasvatas ta Jeesuse üles Jumala tarkuses. (Luuka 2:51, 52) Ta jäi Jeesuse juurde siis, kui see kannatas piinapostil. (Johannese 19:25—27) Ja ustava jüngrina jäi ta kuulekalt Jeruusalemma ning sai osa Jumala vaimu väljavalamisest nelipühil. — Apostlite teod 1:13, 14; 2:1—4.

Moonutatud nägemus Maarjast ei austa ei Loojat ega ka Maarjat. Maarja taevamineku dogma kinnitab alusetut väidet, et Maarja on eestkostja Jumala juures. Kuid kas Jeesus Kristus õpetas seda kunagi? Kindlasti mitte, sest ta ütles hoopis vastupidiselt: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu! Kui te midagi minu nimel palute, siis teen ma seda.” (Johannese 14:6; 14:14, Suur Piibel; võrdle Apostlite teod 4:12) Tõepoolest, mitte Maarja, vaid Jeesus Kristus üksi on eestkostjaks Looja juures. Me peaksime Jeesuse — mitte Maarja — kaudu pöörduma oma Eluandja poole, et saada ’abi õigel ajal’. — Heebrealastele 4:16.

Mõnele võib olla raske võtta omaks tõde Maarja kohta. See võib tähendada kauastest uskumustest ja kallikspeetud arusaamadest lahtiütlemist. Kuigi see võib mõnikord valus olla, lõppkokkuvõttes tõde ’teeb inimese vabaks’. (Johannese 8:32) Jeesus ütles, et tema Isa otsib neid, kes kummardavad teda „vaimus ja tões”. (Johannese 4:24) Siirastele katoliiklastele esitavad need sõnad tõelise väljakutse.

[Allmärkus]

[Kast lk 27]

KAS MAARJA SURI?

Kas Maarja suri enne oma oletatavat taevaminekut? Katoliku teoloogide ees on seda küsimust puudutav teoloogiline dilemma. Sõnaraamat Nuovo dizionario di teologia toob välja selle, et „Maarjale oleks raske omistada eesõigust olla surma suhtes immuunne, eesõigust, mida isegi Kristusel polnud”. Teisest küljest, kui öelda, et Maarja suri, tõstatab see ühe sama keerulise küsimuse. Teoloog Kari Børresen täheldab, et „surm on karistus pattulangemise eest, mis vastavalt [„puhtalt eostumise” doktriinile] ei mõjutanud Maarjat”. Mis alusel ta pidi siis surema? Pole ime, et paavst Pius XII Maarja taevamineku dogmat määratledes tema surma küsimusest täielikult hoidus.

Õnneks ei ole Piibli õpetuses sellist segadust. See ei õpeta — isegi ei vihja — mitte kusagil sellele, et Maarja oleks „puhtalt eostatud”. Vastupidi, Piibel näitab, et Maarja oli ebatäiuslik inimene, kes vajas lunastust. Sel põhjusel läks ta pärast Jeesuse sündi templisse ja tõi Jumalale patuohvri. (3. Moosese 12:1—8; Luuka 2:22—24) Maarja suri lõpuks nagu kõik teised ebatäiuslikud inimesedki. — Roomlastele 3:23; 6:23.

See lihtne tõde on teravas vastuolus nende vastamata jäänud küsimustega, mille Maarja taevamineku dogma on tõstatanud.

[Pilt lk 26]

„Maarja taevaminek”, Tiziani maal (u. 1488—1576)

[Allikaviide]

Giraudon/Art Resource, N.Y.

[Pilt lk 28]

Pärast Jeesuse sündi templisse patuohvri toomisega näitas Maarja, et ta on patustaja, kes vajab lunastust