Issanda Õhtusöömaaeg — kui sageli peaks seda tähistama?

JÕULUD, ülestõusmispüha, pühakutepäevad. Ristiusumaailma kirikud peavad mitmesuguseid pühi ja pidupäevi. Aga kas sa tead, kui mitut püha Jeesus Kristus oma järelkäijatel käskis pidada? Vastus on — ainult ühte! Kristluse Rajaja ei kiitnud heaks mitte ühtegi teist püha peale selle ainsa.

On arusaadav, et kui Jeesus seadis sisse ainult ühe püha, siis on see väga tähtis. Kristlased peaksid pidama seda täpselt nii, nagu Jeesus käskis. Mida selle ainulaadse püha tähistamine endast kujutas?

Üksainus püha

Jeesus seadis selle püha tähistamise sisse oma surmapäeval. Ta oli pidanud koos oma apostlitega juudi paasapüha söömaaega. Seejärel ulatas ta neile hapnemata paasaleiba, öeldes: „See on [„tähendab”, NW] minu ihu, mis teie eest antakse.” Järgmisena ulatas Jeesus veinikarika, öeldes: „See karikas on uus leping [„tähendab uut lepingut”, NW] minu veres, mis teie eest valatakse.” Samuti ta ütles: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19, 20; 1. Korintlastele 11:24—26) Seda sündmust nimetatakse Issanda Õhtusöömaajaks ehk Mälestusõhtuks. See on ainuke püha, mida Jeesus käskis oma järelkäijatel pidada.

Paljud kirikud väidavad, et nad peavad seda püha koos oma kõikide teiste pidupäevadega, kuid enamik mälestab seda erinevalt Jeesuse näidatud viisist. Võib-olla kõige tähelepanuväärsem erinevus on selle püha pidamise sagedus. Mõned kirikud peavad seda kord kuus, kord nädalas või isegi kord päevas. Kas seda pidaski Jeesus silmas, kui ta ütles oma järelkäijatele: „Seda tehke minu mälestuseks”? (1. Korintlastele 11:24, 25) Aga kui sageli mingit mälestus- või aastapäeva tähistatakse? Tavaliselt vaid üks kord aastas.

Tuleta veel meelde, et Jeesus seadis selle tava sisse ja ka suri 14. niisanil juudi kalendri järgi.a Sel päeval peeti paasapüha, püha, mis tuletas juutidele meelde nende suurt vabastamist Egiptusest 16. sajandil e.m.a. Tol korral tõi lambatalle ohverdamine juutide esmasündinutele pääsemise, samal ajal kui kõik Egiptuse esmasündinud lõi Jehoova ingel maha. — 2. Moosese 12:21, 24—27.

Kuidas aitab see meil asjadest aru saada? Kristlik apostel Paulus kirjutas: „Meie paasatall Kristus on tapetud.” (1. Korintlastele 5:7) Jeesuse surmaga toodi suurem paasaohver, mis andis inimkonnale võimaluse saada palju tähtsam pääste. Seepärast on kristlastele juudi paasapüha asendunud Jeesuse surma mälestusõhtuga. — Johannese 3:16.

Paasapüha oli iga-aastane püha. Järelikult kehtib sama ka Mälestusõhtu puhul. Paasapüha — Jeesuse surmapäev — langes alati niisanikuu 14. päevale juudi kalendri järgi. Järelikult peaks Kristuse surma mälestatama kord aastas sel kalendripäeval, mis vastab 14. niisanile. Aastal 1994 on selleks päevaks laupäev, 26. märts peale päikeseloojangut. Kuid mispärast ei ole siis ristiusumaailma kirikud just sel päeval sellest erilisest tavast kinni pidanud? Põgus pilk ajalukku annab sellele küsimusele vastuse.

Apostellik komme on ohus

Pole mingit kahtlust selles, et meie ajaarvamise esimesel sajandil need, keda juhendasid Jeesuse apostlid, pühitsesid Issanda Õhtusöömaaega täpselt nii, nagu ta oli käskinud. Kuid teisel sajandil hakkasid mõned selle mälestamise aega muutma. Nad pidasid Mälestusõhtut nädala viimasel päeval (praegu pühapäev), mitte aga päeval, mis vastas 14. niisanile. Mispärast seda tehti?

Juutidel algas päev umbes kell kuus õhtul ja kestis kuni järgmise päeva sama ajani. Jeesus suri 14. niisanil aastal 33 m.a.j., päeval, mis kestis neljapäeva õhtust reede õhtuni. Ta äratati üles kolmandal päeval, pühapäeva varahommikul. Mõned tahtsid, et Jeesuse surma mälestataks igal aastal ühel kindlal nädalapäeval, mitte aga päeval, mis langeks kokku 14. niisaniga. Samuti pidasid nad Jeesuse ülesäratamise päeva palju tähtsamaks tema surmapäevast. Seepärast valisidki nad pühapäeva.

Jeesus käskis mälestada oma surma, mitte aga ülesäratamist. Kuna juudi paasapüha langeb vastavalt praegu kasutuselolevale gregooriuse kalendrile igal aastal erinevale päevale, siis on täiesti loomulik, et sama kehtib ka Mälestusõhtu puhul. Seepärast jäid paljud algse korralduse juurde ning pidasid Issanda Õhtusöömaaega igal aastal 14. niisanil. Aja jooksul hakati neid kutsuma quartodecimanideks, mis tähendab „neljateistkümnelased”.

Mõned õpetlased tunnistasid, et need „neljateistkümnelased” järgivad algset apostellikku eeskuju. Üks ajaloolane ütles: „Mis puutub paasapüha [Issanda Õhtusöömaaja] pidamise päeva, siis jätkasid Aasia quartodecimani kirikud Jeruusalemma kiriku traditsiooni. Teisel sajandil mälestasid need kirikud 14. niisanil, paasapüha pühitsemise ajal, Kristuse surmaga toodud lunastust.” — Studia Patristica, V köide, 1962, lehekülg 8.

Vaidlus ägeneb

Ajal, mil Väike-Aasias järgisid paljud apostellikku tava, valiti Roomas pühitsemiseks pühapäev. Umbes aastal 155 m.a.j. külastas Roomat Aasia koguduste esindaja Polykarpos Smürnast, et lahendada seda ning teisi probleeme. Paraku ei jõutud selles küsimuses mingile kokkuleppele.

Irenaeus Lyonist kirjutas ühes kirjas: „Ei suutnud Anicetus [Roomast] ümber veenda Polykarpost, et see ei tähistaks seda sündmust, mida ta oli alati tähistanud nii nagu Issanda jünger Johannes ning teised apostlid, kellega ta läbi käis; ega veennud Polykarpos Anicetustki seda sündmust tähistama, sest viimane ütles, et ta jääb temale eelnenud vanemate tava juurde.” (Eusebius, 5. raamat, 24. peatükk) Pane tähele, et siinöeldu kohaselt rajas Polykarpos oma seisukoha apostlite autoriteedile, kuid Anicetus tugines Roomas varem tegutsenud vanemate tavadele.

See vaidlus ägenes meie ajaarvamise teise sajandi lõpupoolel. Umbes 190. aastal m.a.j. valiti keegi Victor Rooma piiskopiks. Ta oli veendunud, et Issanda Õhtusöömaaega peaks peetama pühapäeval, ning otsis võimalikult paljude teiste peameeste toetust. Victor sundis Aasia kogudusi minema üle pühapäevasele korraldusele.

Vastates Väike-Aasias asuvate koguduste nimel, keeldus Polycrates Efesosest sellele survele alistumast. Ta ütles: „Me jätkame selle päeva tähistamist, ilma et me seda lubamatult muudaksime, lisades midagi juurde või jättes midagi ära.” Seejärel loetles ta paljusid autoriteete, sealhulgas apostel Johannest. „Nemad kõik,” jätkas ta, „pidasid paasapüha vastavalt evangeeliumile neljateistkümnendal kuupäeval, kaldumata sellest vähimalgi määral kõrvale.” Polycrates lisas: „Mis minusse puutub, vennad, . . . siis mind ähvardused ei hirmuta. Sest need, kes on minust üllamad, on öelnud, et me peame pigem Jumalale kuuletuma kui inimestele.” — Eusebius, 5. raamat, 24. peatükk.

Victorile see vastus ei meeldinud. Ühes ajalooainelises teoses öeldakse, et ta „võttis kõigilt Aasia kirikutelt nende õigused ning saatis kõikidele tema arvamust jagavatele kirikutele ringkirja, milles ta keelas tagandatud kirikutega läbikäimise”. Siiski „ei leidnud tema tormakas ja jultunud tegu soodsat vastukaja tema enda pooldajaskonna tarkade ja ausate meeste poolt, kellest mitmed talle teravalt vastu kirjutasid, soovitades tal . . . säilitada armastus, ühtsus ja rahu”. — Binghami Antiquities of the Christian Church, 20. raamat, 5. peatükk.

Ärataganemine saab seadusliku jõu

Vaatamata sellistele protestidele jäid Väike-Aasia kristlased Issanda Õhtusöömaaja pühitsemist puudutavas tüliküsimuses veelgi eraldatumaks. Mujal võeti kõrvalekalded tasapisi omaks. Mõned pühitsesid tervet ajaperioodi 14. niisanist kuni sellele järgneva pühapäevani. Teised pidasid püha palju sagedamini — kord nädalas pühapäeval.

Aastal 314 m.a.j. püüdis Arles’i kirikukogu (Prantsusmaal) sundida peale Roomas kehtestatud korraldust ja suruda maha igat muud võimalust. Allesjäänud quartodecimanid keeldusid sellega ühinemast. Selle ning teiste küsimuste lahendamiseks, mis tekitasid tema impeeriumis lahknevusi ennast kristlasteks pidavate inimeste seas, kutsus paganlik keiser Constantinus 325. aastal m.a.j. kokku oikumeenilise sinodi, Nikaia kirikukogu. See andis välja määruse, kus kõigil, kes on Väike-Aasias, kästi toimida kooskõlas Rooma toimimisviisiga.

On huvitav täheldada ühte peamist argumenti, mis toodi esile seoses Kristuse surma mälestusõhtu pühitsemise lõpetamisega juudi kalendri järgi ette nähtud kuupäeval. K. J. Hefele raamat A History of the Christian Councils märgib: „Tehti teatavaks, et selle kõikidest pühadest kõige pühama püha tähistamisel on eriti vääritu järgida kommet (ajaarvestust), mida pidasid juudid, kes on oma käed määrinud kõige kohutavama kuriteoga ning kelle mõistus on pimestatud.” (1. köide, lehekülg 322) Selle kombe järgimist peeti „’alandavaks sõltuvuseks’ Sünagoogist, mis pahandas kirikuvõime”, ütleb J. Juster, nagu on kirjas teoses Studia Patristica, 4. köide, 1961, lehekülg 412.

See oli antisemitism! Neid, kes pidasid Jeesuse surma mälestusõhtut samal päeval, mil ta suri, peeti judaistideks. Oli unustatud, et ka Jeesus ise oli juut ning et ta oli andnud sellele päevale tähenduse oma elu ohverdamisega inimkonna eest. Sellest ajast alates mõisteti quartodecimanid hukka kui ketserid ja skismaatikud ning neid hakati taga kiusama. Antiookia kirikukogu otsustas aastal 341. m.a.j., et neilt tuleb ära võtta nende kiriklikud õigused. Siiski oli aastal 400 m.a.j. neid veel palju järele jäänud, ja vähesel määral leidus neid kaua aega pärast sedagi.

Sellest ajast alates ei ole ristiusumaailm pöördunud tagasi Jeesuse algse korralduse juurde. Professor William Bright möönis: „Kui ühte erilist päeva, Suurt reedet, hakati pühitsema koos kannatusnädala mälestamisega, ei saadud enam piirduda vaid paasapüha kombestikuga, mida püha Paulus oli ohvrisurmaga sidunud: paasapüha kombestik ühendati ülestõusmispühaga ning ristiusumaailma kreeka- ja ladinakeelsesse kombetalitusse juurdus ideede segadus.” — The Age of the Fathers, 1. köide, lehekülg 102.

Mida öelda tänapäeva kohta?

Sa võid küsida: „Kas on tegelikult pärast kõiki neid aastaid mingit tähtsust sellel, millal Mälestusõhtut pidada?” Jah, on küll. Tugevatahtelised mehed, kes püüdlesid võimu poole, tegid selles muudatusi. Selle asemel et kuuletuda Jeesus Kristusele, järgisid inimesed omaenda ideid. Täitus selgelt apostel Pauluse hoiatus: „Ma tean seda, et pärast minu äraminekut tulevad teie [kristlaste] sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna; ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele.” — Apostlite teod 20:29, 30.

Küsimuse all on sõnakuulelikkus. Jeesus seadis sisse vaid ühe püha, mida kristlased peavad pidama. Piibel näitab selgelt, millal ja kuidas seda peaks tähistama. Kellel on siis õigust seda muuta? Vanal ajal olid quartodecimanid valmis pigem kannatama tagakiusamise ja õiguste kaotamise pärast, kui tegema selles küsimuses kompromissi.

Sul on võib-olla huvitav teada saada, et ka praegu on kristlasi, kes austavad Jeesuse soove ja tähistavad tema surma mälestusõhtut tema poolt sisse seatud päeval. Sel aastal kogunevad Jehoova tunnistajad oma kuningriigisaalides üle kogu maailma laupäeval, 26. märtsil peale kella 18.00 — kui algab niisanikuu 14. päev. Nad teevad siis täpselt seda, mida Jeesus käskis sellel kõige tähendusrikkamal ajal teha. Miks mitte pidada Issanda Õhtusöömaaega koos nendega? Kui viibid kohal, võid ka sina näidata, et pead lugu Jeesus Kristuse soovidest.

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

„SEE HINNALINE LUNASTUS”

Jeesus Kristuse lunastusohver on midagi palju rohkemat kui vaid doktriin. Jeesus ütles enda kohta: „Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest!” (Markuse 10:45) Ta selgitas samuti: „Nõnda on Jumal [inim]maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16) Lunastus annab surnutele ülestõusmisvõimaluse ja igavese elu väljavaate. — Johannese 5:28, 29.

Jeesus Kristuse surm, mida mälestatakse Issanda Õhtusöömaaja pühitsemisega, on eluliselt tähtis. Tema toodud ohver teeb nii palju võimalikuks! Üks naine, keda õpetasid jumalakartlikud vanemad ja kes on aastakümneid käinud Jumala tões, väljendas oma tänulikkust nende sõnadega:

„Me ootame igatsusega Mälestusõhtut. Iga aastaga muutub see järjest erilisemaks. Mul on meeles see, et 20 aastat tagasi leinamajas seistes ja oma kalli isa surnukeha vaadates hakkasin kogu südamest lunastust hindama. Enne olin ma sellest ainult teoreetiliselt aru saanud. Ma muidugi teadsin kõiki kirjakohti ning nende selgitusviisi! Kuid alles siis, kui tajusin surma karmi reaalsust, mu süda lausa hüppas rõõmust selle üle, mida see hinnaline lunastus meile tegelikult võimalikuks teeb.”