William Whiston — kas ketser või ausameelne õpetlane?

KAS sina ohverdaksid oma karjääri tõekspidamiste nimel? William Whiston ohverdas.

Temast sai 18. sajandi alguses religioosse poleemika silmapaistev kuju, kui ta seoses Piibli õpetustega avalikult anglikaani kiriku vastu välja astus. Selle tulemusena häbimärgistati teda lõpuks kui ketserit. Tema teguviis tõi seega kaasa naeruvääristamise, kuid pälvis ka lugupidamise.

Kes oli William Whiston? Ja mida ta korda saatis?

Piibliõpetlane

William Whiston oli Cambridge’i ülikoolis sir Isaac Newtoni andekas kolleeg. Kui sa uurid esimese sajandi juudi ajaloolase Josephus Flaviuse kirjutiste ingliskeelset väljaannet, siis tõenäoliselt loed sa Whistoni tehtud tõlget aastast 1736. Kuigi on ka teisi tõlkeid, ületab neid kõiki tema õpetlaslik tõlge märkuste ja esseedega, mis on ikka veel trükituna saadaval. Paljud peavad seda tööd Whistoni saavutuste tipuks.

Kuid kahe silma vahele ei saa jätta ka väljaannet Primitive New Testament, Whistoni tõlget Kristlikest Kreeka Kirjadest. See anti välja aastal 1745, kui Whiston oli 77 aastat vana. Whiston tõlkis Codex Bezae põhjal neli evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatu, Clermont’i Codexi põhjal Pauluse kirjad ja Aleksandria käsikirja põhjal ülejäänud raamatud, kaasa arvatud Ilmutuse raamatu. Ta oli hoolas ja jättis välja 1. Johannese 5:7 võltsitud osa. Need kolm muistset kreekakeelset allikat olid parimad, mida Whistonil oli võimalik kasutada.

Ilmselgelt ajendas Whistonit tegutsema armastus Piibli vastu. Tol ajal valitses deism, õpetus, et vaid mõistuslik põhjendus on Jumalasse uskumiseks küllaldane alus. Nagu öeldakse raamatus William Whiston—Honest Newtonian, toetas ta kindlalt „traditsioonilist vaadet, et Piibel on ainus vana-ajaloo eksimatu allikas”. Termin „njuutonlane” viitab siin Isaac Newtonile, keda kõige paremini tuntakse tema teose Principia järgi, kus ta selgitab üksikasjalikult universaalset gravitatsiooniseadust. Newtoni mõtteviis avaldas William Whistonile sügavat mõju. Kuidas?

Vastandlikud isiksused

William Whiston sündis aastal 1667 anglikaani kiriku vaimuliku pojana. Pärast preestriametisse pühitsemist aastal 1693 pöördus ta tagasi Cambridge’i ülikooli, et õppida matemaatikat ja saada Newtoni assistendiks. Nende vahel kujunes välja lähedane sõprus. Kui Newton kolm aastat hiljem lucasia matemaatikaprofessori kohast loobus, hoolitses ta selle eest, et tema asemel määrataks sellele kohale Whiston. Jätkates oma karjääri, pidas Whiston astronoomia- ja matemaatikaloenguid, kuid Newtoni mõjul tärkas temas sügavam huvi Piibli kronoloogia ja õpetuse vastu.

Newton oli religioosne inimene. Kuna ta uskus sügavalt seda, mida Piibel tuhandeaastase rahuriigi kohta räägib, kirjutas ta põhjalikult Taanieli ja Ilmutusraamatu prohvetiennustuste teemadel. Kuid tõenäoliselt ei avaldatud ühtki neist kirjutistest tema eluajal. Ta hülgas kolmainsuse õpetuse. Aga kui Kolmainsuse-vastane tõendusmaterjal ilmuma pidi, „tõmbus Newton tagasi, kartes, et tema Kolmainsuse-vastased vaated saavad üldtuntuks”, märgib The New Encyclopædia Britannica. F. E. Manuel räägib sellest teoses Isaac Newton, Historian: „Newtoni rühmitus kas hoidis oma vaateid saladuses või talitses oma entusiasmi. . . . Kui Newton varjas oma vaateid, siis Whiston kuulutas neid avalikult.” Niisiis olid need kaks meest vastandlikud isiksused.

Põlu alla panemine

Juulis 1708 kirjutas Whiston nii Canterbury kui ka Yorgi peapiiskopile ja õhutas neid reformima anglikaani kirikut, pidades silmas kolmainsuse väärõpetust, nagu seda esitab Athanasiose usutunnistus. Muidugi mõista soovitati tal olla ettevaatlik. Kuid Whiston jätkas visalt. Ta ütles: „Olen neid punkte põhjalikult uurinud ning olen täiesti veendunud, et kristlikku kirikut on selles osas kaua ja tõsiselt petetud; ja Jumala õnnistusel, nii palju kui see on minu võimuses, ei peteta seda enam.”

Newton kartis oma ühiskondliku ja akadeemilise positsiooni pärast. Whiston aga ei kartnud. Andnud oma Kolmainsuse-vastastele tõekspidamistele täpse sõnastuse, kirjutas ta oma vaateid tutvustava lendkirja. Aga 1708. aasta augustis keeldus Cambridge’i ülikool andmast Whistonile luba selle materjali trükkimiseks, kuna seda peeti mitteortodokseks.

Aastal 1710 süüdistati Whistonit selles, et ta õpetab anglikaani kiriku uskumuste vastaseid õpetusi. Ta mõisteti süüdi, tagandati professoriametist ja saadeti Cambridge’ist välja. Kuid vaatamata veel peaaegu viis aastat kestnud kohtuprotsessidele Whistoni vastu, ei mõistetud teda kunagi süüdi ketserluses.

Kuigi Newtoni Kolmainsuse-vastased vaated sarnanesid Whistoni omadega, ei avaldanud Newton oma sõbrale toetust ning pani lõpuks Whistoni põlu alla. 1754. aastal — 27 aastat pärast Newtoni surma — avaldati lõpuks tema piibliteemaline uurimistöö, mis paljastas Kolmainsuse. Kuid Whistonil ei olnud sellest enam abi, sest ta oli juba kaks aastat tagasi surnud.

Arvatakse ka, et just Newtoni pärast ei võetud Whistonit vastu mõjukasse Kuninglikku Seltsi. Kuid Whiston ei kaotanud julgust. Ta kolis oma perekonnaga Londonisse, kus ta asutas Algkristluse Edendamise Seltsi. Ta pühendas kogu oma energia kirjutamisele, kusjuures tema tolleaegne tähtsaim töö oli neljaköiteline Primitive Christianity Revived.

Lõpuni poleemiline

Whiston kui teadlane töötas meremeeste heaks, otsides mitmesuguseid viise merepikkuste määramiseks. Kuigi tema ideid ei võetud omaks, viis ta püsivus lõpuks laevakronomeetri väljatöötamiseni. Vaatamata sellele et paljud Whistoni, nagu ka tema kaasaegsete vaated Piibli prohvetiennustuste kohta on osutunud ekslikuks, võttis ta tõeotsinguil kasutusele kõikvõimalikud vahendid. Tema traktaadid komeetide orbiidi teemal ja postulaadid Noa päevade Veeuputuse mõjust kuuluvad arvukate tööde hulka, mida ta kirjutas nii teadusliku kui ka Piibli tõe kaitseks. Kuid kirjutised, mis paljastavad kolmainsuse õpetuse pühakirjavastasuse, ületavad kõik tema teised kirjutised.

Jäädes enesele truuks, lahkus Whiston aastal 1747 anglikaani kirikust. Ta tegi seda nii sõnasõnaliselt kui ka piltlikult, kõndides kirikust välja, kui vaimulik hakkas ette lugema Athanasiose usutunnistust. A Religious Encyclopædia ütleb Whistoni kohta: „Tuleb imetleda tema iseloomu mehist avalust ja tõearmastust, tema elu põhimõttekindlust ja tema käitumise otsekohesust.”

William Whistonil oli võimatu tõe suhtes kompromissi teha, ja tema isiklikud veendumused olid talle hinnalisemad kui inimeste kiitus ja tunnustus. Kuigi poleemiline, oli Whiston ausameelne õpetlane, kes võitles kartmatult Piibli kui Jumala Sõna eest. — 2. Timoteosele 3:16, 17.

[Pildi allikaviide lk 26]

Copyright British Museum