Ta ei olnud liiga vana, et teenida Jehoovat

PALJUD eakad inimesed arvavad, et neil on vähe lootust olla järelejäänud eluaastate jooksul õnnelik. Üks tuntud vananev näitlejanna ütles isegi niimoodi: „Ma olen oma elu ära rikkunud ja nüüd on liiga hilja seda muuta . . . Kui ma üksinda jalutama lähen, mõtlen oma elu peale ning ma ei ole rahul sellega, kuidas ma seda kasutanud olen . . . Ma ei leia kuskil rahu ega suuda saavutada tasakaalu.”

Ühel peaaegu 2000 aastat tagasi elanud eakal naisel ei olnud sellist probleemi. Kuigi ta oli 84-aastane lesk, oli ta toimekas, õnnelik ja Jumala imepärases soosingus. Tema nimi oli Anna ning tal oli rõõmustamiseks eriline põhjus. Milline?

„Ei läinud ära pühakojast”

Evangelist Luukas teeb meid Annaga tuttavaks. Ta ütleb: „ja seal oli naisprohvet Anna, Fanueli tütar, Aaseri suguharust” Iisraelis. Naisprohvetina oli tal Jumala püha vaimu ehk tegeva jõu and erilises mõttes. Ja ühel silmapaistval juhtumil oli Annal suurepärane võimalus prohvetlikult ennustada.

Luukas jutustab: „See [naine] oli väga elatanud ja oli elanud oma mehega seitse aastat pärast oma neitsipõlve, ja tema oli lesk, ligi kaheksakümmend neli aastat vana.” (Luuka 2:36, 37) Tõenäoliselt jäi Anna leseks üsna noorelt. Igas vanuses kristlikud naised, kes on lesestunud, teavad, millist ahastust tekitab oma armastatud mehe kaotamine surma läbi. Ent nii nagu paljud jumalakartlikud naised meie päevil, nii ei lakanud ka Anna selle kurva sündmuse tõttu Jumalat teenimast.

Luukas räägib meile, et Anna „ei läinud ära pühakojast” Jeruusalemmas. (Luuka 2:37) Ta hindas väga neid õnnistusi, mis kaasnevad teenimisega Jumala kojas. Tema teod näitasid, et nagu Iisraeli laulikust kuningal Taavetil, nii oli ka temal Jehoovale ainult üks palve. Mis palve see oli? Taavet laulis: „Üht ma olen palunud Jehoovalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Jehoova kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Jehoova teenistuse armsust ja mõtiskleda tema templis [„vaadelda austusega tema templit”, NW]!” (Laul 27:4) Ka selles osas sarnaneb Anna tänapäeva kristlike naistega, kes leiavad rõõmu korrapärasest viibimisest Jehoova kummardamispaigas.

Anna sooritas püha teenistust Jehoova ees ööd ja päevad. Ta tegi seda „paastumiste ja palvetamistega”, mis viitab leinale ja suurele igatsusele. (Luuka 2:37) See, et juudid olid olnud sajandeid paganlike võimude all, millega kaasnes religiooni allakäik, mis ulatus isegi templi ja selle preesterkonnani, võis anda Annale tõsist põhjust paastumiseks ja Jehoova Jumala palumiseks. Kuid tal oli põhjust ka rõõmustamiseks, ja seda eriti ühe harukordse sündmuse pärast, mis leidis aset ühel tähelepanuväärsel päeval aastal 2 e.m.a.

Ootamatu õnnistus

Sellel ülimalt tähtsal päeval tõid Jeesuse ema Maarja ning kasuisa Joosep väikese Jeesuse Jeruusalemma templisse. Elatanud Siimeon nägi last ja hakkas selle sündmuse puhul prohvetlikult rääkima. (Luuka 2:25—35) Anna oli templis nagu alati. „Tema tuli sinna samal tunnil,” teatab Luukas. (Luuka 2:38) Kui erutatud küll Anna võis olla, kui tema vanad silmad tulevast Messiat nägid!

Nelikümmend päeva varem oli Jumala ingel jahmatanud Petlemma lähedal olnud karjaseid järgmiste sõnadega: „Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!” Taeva sõjaväe hulk kiitis Jehoovat ja lisas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!” (Luuka 2:8—14) Samuti oli nüüd Anna ajendatud tunnistust andma Temast, kellest saab Messias!

Kui Anna väikest Jeesust nägi, ’ülistas ta Jumalat ning kõneles temast kõikidele, kes ootasid Jeruusalemma lunastust’. (Luuka 2:38) Just nagu eakas Siimeon, kellel oli samuti eesõigus templis väikest Jeesust näha, oli kahtlemata ka Anna tõotatud Vabastajat igatsenud, oodanud ning tema pärast palunud. Hea sõnum sellest, et Jeesus on see Vabastaja, oli tema meelest liiga hea, et seda vaid enda teada jätta.

Mida Anna tegi, kuigi ta ehk ei arvanud, et ta on veel elus, kui Jeesus täiskasvanuks saab? Ta andis teistele rõõmsalt tunnistust selle tulevase Messia kaudu saabuvast vabastusest.

Anna hea eeskuju

Kui paljud religioossed inimesed maailmas annaksid sellisel moel tunnistust või kummardaksid Jumalat ööd ja päevad veel 84-aastaselt? Tõenäoliselt sooviksid nad juba aastaid varem pensionile minna. Anna ja Siimeon olid teistsugused. Nad on heaks eeskujuks kõigile eakatele Jehoova sulastele. Tõepoolest, nad armastasid Jehoova kummardamiskoda ning kiitsid teda kogu südamest.

Anna on meile suurepärane eeskuju jumalakartlikust lesest. Õigupoolest sarnaneb Luuka kirjeldus sellest alandlikust eakast naisest 1. Timoteosele 5:3—16 toodud auväärse lese kirjeldusega. Apostel Paulus ütleb seal, et selline lesk „jääb kindlasti anumistesse ja palvetesse ööd ja päevad”, on „ühe mehe naine” ja ’püüab teha kõiksugust head’. Anna oli selline naine.

Tänapäeval leiame tuhandetest Jehoova tunnistajate kogudustest üle kogu maailma ustavaid eakaid leski, kes sooritavad ööd ja päevad Jumala ees püha teenistust. Kui väga me küll hindame seda, et need tänapäeva „Annad” on meie keskel!

Isegi kõrges eas mehed ja naised saavad Jumalale pühenduda ning sümboliseerida seda veeristimisega. Eakad inimesed ei ole kunagi liiga vanad, et teenida Jehoovat ja anda tunnistust Messia Kuningriigist, mis on juba rajatud taevastes ning mis toob sõnakuulelikule inimkonnale peagi rikkalikult õnnistusi. Elatanud inimesed, kes praegu sooritavad Jumala ees püha teenistust, võivad tunnistada, et Jehoova õnnistab neid, nii nagu ta sajandeid tagasi Annatki eriliselt õnnistas. Tema ei olnud liiga vana, et teenida Jehoovat ning kiita tema püha nime — ja ka nemad ei ole selleks liiga vanad.