Nad said oma laitmatu elu eest tasu
JEHOOVA õnnistab oma ustavaid sulaseid ja annab neile tasu. Võib-olla tuleb neil mõnda aega oodata, enne kui nad näevad, kuidas Jumala eesmärgid täituvad, kuid millist rõõmu valmistab tema õnnistuse kogemine!
Seda illustreerib tabavalt umbes 2000 aastat tagasi asetleidnud juhtum juudi preestri Sakariase ja tema naise Eliisabetiga, kes mõlemad olid Aaroni soost. Jumal oli tõotanud õnnistada iisraellasi järeltulijatega, kui nad teda ustavalt teenivad. Ta ütles, et lapsed on tasu temalt. (3. Moosese 26:9; Laul 127:3) Kuid Sakarias ja Eliisabet olid lastetud ja juba väga elatanud. — Luuka 1:1—7.
Pühakiri ütleb, et Sakarias ja Eliisabet „olid mõlemad õiged Jumala ees ja elasid kõikides käskudes ja Issanda seadustes laitmatult”. (Luuka 1:6) Nad armastasid Jumalat sedavõrd, et neile ei olnud mingi koorem õiglast elu elada ja tema käske pidada. — 1. Johannese 5:3.
Ootamatud õnnistused
Pöördugem nüüd tagasi aasta 3 e.m.a. hiliskevadesse või varasuvesse. Juudamaad valitseb kuningas Herodes Suur. Ühel päeval siseneb preester Sakarias Jeruusalemma templi pühasse paika. Samal ajal kui rahvas on kogunenud väljapoole pühamut, et palvetada, põletab tema kuldaltaril suitsutusrohtu. Arvatavasti peetakse seda igapäevastest teenistustest kõige aulisemaks, ning see sooritatakse pärast ohverdamist. Selline eesõigus võis preestril olla ehk vaid kord eluaja jooksul.
Sakarias ei suuda uskuda oma silmi. Suitsutusaltari paremal pool seisab Jehoova ingel! Eakas preester ehmub ja on täis hirmu. Kuid ingel ütleb: „Ära karda, Sakarias, sest su palvet on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned temale nimeks Johannes.” Jah, Jehoova on Eliisabeti ja Sakariase tõsiseid palveid kuulda võtnud. — Luuka 1:8—13.
Ingel lisab: „Temast on sul rõõm ning hea meel, ja paljud rõõmustuvad tema sündimisest. Sest ta peab suur olema Issanda ees; ja viina ega vägijooki ei joo ta mitte, ja ta täitub Püha Vaimuga juba oma ema ihus.” Johannes on kogu oma elu jooksul nasiir, kes on täis Jumala püha vaimu. Ingel jätkab: „Ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole; ja ta käib tema eel Eelija vaimus ja väes, et käänata isade südamed laste poole ja sõnakuulmatud õigete meelsuse poole, et soetada Issandale valmistatud rahvast!” — Luuka 1:14—17.
Sakarias küsib: „Millest ma seda võin ära tunda? Mina olen ju vana ja mu naine on oma päevade poolest väga elatanud!” Ingel vastab: „Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees, ja ma olen läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit! Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa rääkida päevani, mil see sünnib, sellepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal!” Kui Sakarias pühamust väljub, ei saa ta rääkida, ja rahvas saab aru, et ta on näinud üleloomulikku nägemust. Ta on võimeline vaid kätega märke tegema, kasutades oma mõtete edasiandmiseks žeste. Kui tema avaliku teenistuse aeg on läbi, läheb ta tagasi koju. — Luuka 1:18—23.
Põhjus rõõmustamiseks
Nagu tõotatud, on Eliisabetil peagi põhjust rõõmustada. Ta jääb rasedaks, pääsedes nõnda viljatuse needuse alt. Ka tema sugulane Maarja saab rõõmsaks, sest seesama ingel Gabriel ütleb talle: „Vaata, sa saad käima peale ning tood ilmale poja ja paned temale nimeks Jeesus. Tema saab suur olema ja teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks, ja Issand Jumal annab temale ta isa Taaveti aujärje.” Maarja on meelsasti valmis olema „Jehoova orjatari” (NW) osas. — Luuka 1:24—38.
Maarja läheb rutuga Sakariase ja Eliisabeti poole, kes elavad ühes linnas Judea mägismaal. Maarja tervitust kuuldes hüppab laps Eliisabeti ihus. Jumala püha vaimu mõjul hüüab Eliisabet suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu sugu! Kust see tuleb, et minu Issanda ema on tulnud minu juurde? Sest vaata, kui su teretuse hääl kostis mu kõrvu, siis hüppas lapsuke suurest rõõmust mu ihus! Ja õnnis see, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand temale on öelnud!” Maarja rõõmustab selle üle väga. Ta jääb Eliisabeti juurde umbes kolmeks kuuks. — Luuka 1:39—56.
Sünnib Johannes
Õigel ajal sünnib eakatele Eliisabetile ja Sakariasele poeg. Kaheksandal päeval lõigatakse laps ümber. Sugulased tahavad poisile nimeks panna Sakarias, kuid Eliisabet ütleb: „Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!” Kas tema ikka veel kõnevõimetu mees on sellega nõus? See kirjutab lauakesele: „Johannes on tema nimi.” Sedamaid läheb Sakariase keel lahti ja ta hakkab rääkima, kiites Jumalat. — Luuka 1:57—66.
Rõõmus preester saab täis püha vaimu ja hakkab ennustama. Ta kõneleb, otsekui oleks tõotatud Vabastaja — „päästesarv Taaveti kojast” — juba äratatud vastavalt Aabrahamiga tehtud lepingule, mis käib õnnistuse Seemne kohta kõigi rahvaste jaoks. (1. Moosese 22:15—18, NW) Sakariase ime läbi sündinud poeg kui Messia eelkäija ’läheb Issanda [„Jehoova”, NW] palge eel, et anda tema rahvale pääste tunnetus’. Aastatega Johannes kasvas ja sai tugevaks vaimus. — Luuka 1:67—80.
Rikkalik tasu
Sakarias ja Eliisabet andsid usus ja kannatlikkuses head eeskuju. Nad teenisid ikka ustavalt Jehoovat, kuigi neil tuli Jumalat oodata, ja suurim õnnistus saabus neile alles siis, kui nad olid aastatelt üsna eakad.
Kuid millised õnnistused said Eliisabetile ja Sakariasele osaks! Jumala vaimu mõjul rääkisid mõlemad prohvetlikult. Neil oli eesõigus saada Messia eelkäija Ristija Johannese vanemateks ja õpetajateks. Lisaks pidas Jumal neid õiglasteks. Samamoodi võib neil, kes tänapäeval püüavad elada jumalakartlikult, olla õiglane seisund Jumala ees ja nad võivad saada Jehoova käskude järgi laitmatult elamise eest rikkaliku õnnistatud tasu.