Teadus, religioon ja tõeotsingud

„Tõsiasi, et . . . on . . . levinud palju valereligioone, on ka minule teataval määral mõju avaldanud.” — Charles Darwin

TEADUSE ja religiooni vahel valitsesid 19. sajandi alguses meeldivalt harmoonilised suhted. „Isegi teaduslikes töödes,” öeldakse raamatus Darwin: Before and After, „rääkisid kirjutajad kõhklematult Jumalast viisil, mis oli endastmõistetavalt loomulik ning siiras.”

Darwini raamat „Liikide tekkimine” aitas kaasa selle olukorra muutumisele. Teadus ja evolutsioon sõlmisid liidu, mis jättis religiooni — ja Jumala — mängust välja. „Evolutsioonilises mõtteviisis,” ütleb sir Julian Huxley, „ei ole enam vajadust millegi üleloomuliku järele ega ole seal selle jaoks enam kohtagi.”

Tänapäeval väidetakse, et evolutsiooniteooria on teaduse asendamatu alus. Füüsik Fred Hoyle määratleb sellise vahekorra peamise põhjuse: „Tavateadlased tegelevad rohkem sellega, et takistada tagasipöördumist möödunud aegade religioossete liialduste juurde kui tõe otsimisega.” Missugused liialdused on religiooni teadusele nii vastumeelseks teinud?

Religioon annab loomisele halva maine

Lootes toetada Piiblit, on „kreatsionistid” — enamasti koos fundamentalistlike protestantidega — rõhutanud, et maa ja universum on vähem kui 10000 aastat vanad. See äärmuslik vaade on kutsunud esile geoloogide, astronoomide ja füüsikute pilked, kuna see on vastuolus nende uurimistulemustega.

Aga mida Piibel tegelikult ütleb? „Alguses lõi Jumal taevad ja maa.” (1. Moosese 1:1) Kõnealust aega ei ole täpsustatud. „Esimest [loomis]päeva” mainitakse alles 1. Moosese 1:3—5. Kui see esimene „päev” algas, olid „taevad ja maa” juba olemas. Järelikult, kas taevad ja maa saavad olla miljardeid aastaid vanad, nagu teadlased väidavad? Loomulikult saavad. Piibel lihtsalt ei täpsusta seda aega.

Üks teine religioosne liialdus seisneb selles, kuidas mõned tõlgendavad kuut „[loomis]päeva”. Mõned fundamentalistid rõhutavad, et need päevad on sõnasõnalised, piirates seega maapealse loomisperioodi 144 tunniga. See kutsub teadlastes esile skeptitsismi, kuna nad leiavad, et see väide läheb vastuollu selgete teaduslike tähelepanekutega.

Kuid see, mis on teadusega vastuolus, on fundamentalistlik piiblitõlgendus, mitte aga Piibel ise. Piibel ei ütle, et iga „[loomis]päev” kestis 24 tundi; selle asemel ütleb ta, et kõik need ’päevad’ on osa palju pikemast „ajast [„päevast”, NW], kui Jehoova Jumal tegi maa ja taevad”, näidates sellega, et mitte kõik ’päevad’, millest Piiblis räägitakse, ei olnud vaid 24 tundi pikad. (1. Moosese 2:4) Mõni päev võis olla paljude tuhandete aastate pikkune.a

Seega on kreatsionistid ja fundamentalistid loomisideele halva maine andnud. Nende õpetused universumi vanuse ja ’[loomis]päevade’ pikkuse kohta ei ole kooskõlas ei mõistuspärase teaduse ega ka Piibliga. Kuid on ka teisi liialdusi, mis on religiooni teadlastele vastumeelseks teinud.

Võimu kuritarvitamine

Läbi ajaloo on religioon kandnud vastutust suure ebaõigluse eest. Näiteks keskajal väänati loomisdoktriini selleks, et õigustada kiriku toetust Euroopa autokraatiale. Kaudselt anti mõista seda, et inimesed, olgu nad rikkad või vaesed, on seatud oma seisusesse Jumala tahtel. Raamat The Intelligent Universe selgitab: „Rikkas peres öeldi noorematele poegadele, et nende osaks ’Jumala süsteemis’ on saada natuke või üldse mitte midagi perekonna varast, ning tööinimest ergutati pidevalt jääma rahule ’kohaga, mille Jumal oli heaks arvanud talle määrata’.”

Pole siis ime, et paljud kardavad tagasipöördumist „möödunud aegade religioossete liialduste” juurde! Selle asemel et rahuldada inimese vaimseid vajadusi, on religioon tihtipeale neid vajadusi oma huvides ära kasutanud. (Hesekiel 34:2) Ajakirja India Today toimetuse juhtkiri kommenteerib: „Niisuguste tegude juures, mida religioon on läbi aegade teinud, on ime, et religiooni üldse veel usutakse. . . . Kõrgeima Looja nimel . . . on inimolendid kaasinimeste vastu kõige jälgimaid julmusi korda saatnud.”

Valereligiooni kohutavad teod ei avaldanud Darwini mõtteviisile sugugi mitte väikest mõju. „Järk-järgult hakkasin ma kristlusse kui jumalikku ilmutusse usku kaotama,” kirjutas ta. „Tõsiasi, et suurtel aladel üle kogu maakera on kulutulena levinud palju valereligioone, on ka minule teataval määral mõju avaldanud.”

Õige religiooni triumf

Religioosne silmakirjalikkus ei ole selles maailmas uus nähtus. Jeesus ütles oma päevade võimuahnetele religioonijuhtidele: „Teie paistate inimestele õigetena, seestpoolt aga olete tulvil silmakirjatsemist ja ülekohut.” — Matteuse 23:28, UT.

Kuid tõeline kristlus „ei ole maailma osa”. (Johannese 17:16, NW) Selle jüngrid ei ole seotud rikutud religiooni ja poliitikaga; ka ei lase nad end eksitada filosoofiatest, mis eitavad Looja olemasolu. „Selle maailma tarkus on jõledus Jumala ees,” kirjutas apostel Paulus. — 1. Korintlastele 3:19.

Ometigi ei tähenda see, et tõelised kristlased ei tea teadusest midagi. Otse vastupidi, õige religiooni jüngrid tunnevad teaduse vastu huvi. ’Tõsta oma silmad kõrgele ja vaata,’ kästi vanaaja prohvetit Jesajat. „Kes on loonud need seal?” (Jesaja 40:26) Samamoodi paluti Hiiobil uurida loodusimesid ning universumit, et ta õpiks Loojat paremini tundma. — Iiob, peatükid 38—41.

Tõesti, need, kes usuvad Loojasse, suhtuvad loomistöösse lugupidava aukartusega. (Laul 139:14) Peale selle usaldavad nad seda, mida Looja Jehoova Jumal imepärase tulevikulootuse kohta ütleb. (Ilmutuse 21:1—4) Piiblit uurides saavad miljonid inimesed teada, et ei inimese algupära ega ka tema tulevik ei olene pimedast juhusest. Jehooval oli inimest tehes eesmärk, ja see eesmärk saavutatakse — õnnistuseks kõikidele sõnakuulelikele inimestele. Me kutsume sind üles seda ise uurima.

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

KAS NAD EI TUNNE TÕESTUSMATERJALI?

„ISEGI Jehoova tunnistajad on bioloogiat üsna hästi tundma õppinud,” kirjutas jurist Norman Macbeth oma 1971. aastal ilmunud raamatus Darwin Retried—An Appeal to Reason (Darwini üle mõistetakse uuesti kohut — pöördumine mõistuse poole). Olles lugenud ajakirja Awake! evolutsiooni käsitlevat artiklit, märgib Macbeth: „Olin hämmastunud, leides sealt darvinismi põhjendatud kriitikat.” Märkides ära ulatuslikku uurimistööd ning asjatundlikke tsitaate selle ala autoriteetidelt, tegi autor järelduse: „Enam ei ole Simpsonil õigus, kui ta ütleb: ’. . . on ilmselge, et neist, kes seda [evolutsiooni] ei usu, ei tunne peaaegu mitte keegi teaduslikku tõestusmaterjali.’ ”

[Pilt lk 7]

Inimkonna tulevik ei ole jäetud pimeda juhuse hooleks