Lugejate küsimusi
Nendel majanduslikult rasketel aegadel läheb järjest rohkem üksikisikuid ning ettevõtteid pankrotti. Kas Pühakirja järgi on kristlasel kohane kuulutada ametlikult välja pankrott?
Vastus sellele küsimusele annab hea näite selle kohta, kuidas Jumala Sõna pakub meile praktilist juhatust küsimustes, mis on täiesti kaasaegsed. Paljudes maades on olemas pankrotiseadus. Eri maades on see seadus erinev, ja selles küsimuses juriidilise nõu andmine ei ole kristliku koguduse asi. Kuid vaadelgem seaduslikku pankrotimenetlust üldjoontes.
Üks põhjus, miks valitsused lubavad üksikisikutel ja äriettevõtetel pankroti välja kuulutada, on püüd pakkuda neile, kes annavad raha laenuks või pakuvad krediiti (võlausaldaja), mingil määral kaitset inimeste või äriettevõtete eest, kes laenavad raha või võtavad laenu (võlgnikud), kuid ei maksa tagasi seda, mida nad võlgnevad. Võlausaldajatele võib näida, et ainsaks abinõuks on pöörduda kohtu poole, et võlgnik kuulutaks välja pankroti, nii et võlgniku vara saaks võlgade osaliseks katteks välja jagada.
Pankrotiseadus pakub kaitset ka võlgnikele, kes lihtsalt ei suuda oma kohustusi võlausaldajate ees täita. Võlgnikul võidakse ehk lasta ametlikult pankrott välja kuulutada, misjärel võlausaldajad võivad osa tema varast omastada. Siiski võib seadus lubada tal endale jätta oma maja või minimaalhulgal vara, ja seejärel võib ta edasi elada, ilma et endised võlausaldajad pidevalt ähvardaksid temalt kahjutasu nõuda või vara konfiskeerida.
Seega on ilmne, et need seadused on mõeldud selleks, et nii finants- kui ka äritehingutes mõlemale poolele teatud kaitset pakkuda. Pangem siiski tähele, millist kasulikku nõu annab Piibel.
Lugedes Piibli kaanest kaaneni läbi, on raske mitte märgata, et seal ei innustata üldse võlgu võtma. Me leiame selliseid hoiatusi nagu Õpetussõnad 22:7: „Rikas valitseb vaeste üle ja laenaja on laenuandja ori!”
Tuleta ka meelde Jeesuse piltlikku näidet Matteuse 18:23—34, milles räägitakse sulasest, kellel oli väga suur võlg. „Isand [käskis] müüa tema ja ta naise ja ta lapsed ja kõik, mis tal oli ja maksta”, kuid siis see isand, kuningas, andis järele ja osutas halastust. Kui see sulane hiljem ise halastamatuks osutus, käskis kuningas ta ’piinajate kätte anda, kuni ta maksab kõik, mis tal temaga oli võlgu’. On ilmselge, et kõige parem on raha laenamisest üldse hoiduda, nagu Piiblis soovitatakse.
Muistses Iisraelis elanud Jumala sulased tegelesid äriga, ja mõnikord tekkis vajadus laenu võtta või laenu anda. Mida Jehoova neile selles suhtes õpetas? Kui keegi tahtis äritegevuse alustamiseks või laiendamiseks raha laenata, oli see, et heebrealane kasuprotsenti nõudis, seadusega kooskõlas ja normaalne. Kuid Jumal kutsus oma rahva liikmeid üles, et nad oleksid puudust kannatavatele iisraellastele laenates omakasupüüdmatud; nad ei võinud lõigata kasu hädaolukorrast, nõudes kasuprotsente. (2. Moosese 22:24) Viies Moosese 15:7, 8 öeldakse: „Kui su keskel on mõni vaene, keegi su vendadest . . . , [siis] ava temale heldesti oma käsi ja laena temale meelsasti, mida ta vajab.” — Meie kursiiv.
Samasugune lahkus ja tähelepanu peegeldus seadustes, mis nõudsid, et võlausaldajad ei võtaks endale võlgniku elatusvahendeid, nagu näiteks perekonna käsikivi pealmist kivi ega tema kuube, et ta võiks öösel sooja saada. — 5. Moosese 24:6, 10—13; Hesekiel 18:5—9.
Loomulikult ei võtnud mitte kõik juudid vastu ega rakendanud ellu neid armastavaid seadusi, mis tulid nende suurelt Kohtumõistjalt ja Käsuandjalt. (Jesaja 33:22) Mõned ahned juudid kohtlesid oma vendi väga karmilt. Tänapäevalgi võivad mõned võlausaldajad olla oma nõudmistes karmid ja mõistmatud isegi siira kristlase vastu, kes momendil ei ole võimeline ettenägematute asjaolude tõttu võlga tagasi maksma. (Koguja 9:11, NW) Olles jäigad ja avaldades tugevat survet, võivad ilmalikud võlausaldajad panna sellise võlgniku sundolukorda, kus ta tunneb, et peab end kaitsma. Kuidas seda teha? Mõningatel juhtudel on ainukeseks asjaks, mida võlausaldajad tunnustavad, pankroti ametlik väljakuulutamine. Nii võib ka kristlane, kes ei olnud ahne ega oma võlgade suhtes hooletu, otsida väljapääsu pankroti ametlikust väljakuulutamisest.
Aga me peaksime silmas pidama ka asja teist külge. Kristlane võib olla võlgades lihtsalt selle pärast, et tal puudus enesekontroll selles suhtes, millele või kui palju ta raha kulutab, või et ta ei olnud oma ärilistes otsustes mõistlikkuse piires ettevaatlik. Kas ta peaks võlga hooletult suhtuma ja kiiresti otsima kergendust pankroti väljakuulutamisest, tehes nii oma viletsa otsustusvõime tõttu kahju teistele? Piibel ei kiida heaks sellist vastutustundetust rahaasjades. Seal õhutatakse Jumala sulast, et tema „jah” oleks „jah”. (Matteuse 5:37) Tuleta samuti meelde, kuidas Jeesus selgitas kulude kokkuarvestamist, enne kui torni ehitama hakata. (Luuka 14:28—30) Kooskõlas sellega peaks kristlane põhjalikult mõtlema võimalikele soovimatutele tagajärgedele enne, kui ta laenab raha. Aga kui ta laenu võtab, peaks ta tunnetama vastutust maksta tagasi üksikisikule või äriettevõttele, kellele ta raha võlgneb. Kui paljud inimesed saavad aru, et kristlane on vastutustundetu või et teda ei saa usaldada, võib ta määrida oma hea maine, mida ta on püüdnud saavutada, ning tal ei ole enam head tunnistust neilt, kes on väljaspool kogudust. — 1. Timoteosele 3:2, 7.
Tuleta meelde teksti Laul 15:4, mis räägib meile, milliseid inimesi Jehoova vastu võtab. Me loeme: „[Inimene, kelle Jumal heaks kiidab] vannub enesele kahjuks, kuid ei riku vannet.” Tõepoolest, Jumal ootab, et kristlased kohtleksid oma võlausaldajaid, nagu nad sooviksid, et neid koheldaks. — Matteuse 7:12.
Kokkuvõtteks võib siis öelda, et Piibel ei välista võimalust, et äärmuslikus olukorras võib kristlane otsida kaitset keisri pankrotiseadustelt. Ometigi peaksid kristlased aususe ja usaldusväärsuse poolest silma paistma. Seega peaksid nad tõsise sooviga oma rahalisi kohustusi täita teistele eeskuju andma.