Viljatu maa hakkab vilja kandma
JUTUSTANUD ARTHUR MELIN
Oli pilvitu kevadpäev aastal 1930, ja ma seisin sadamakail Prince Rupertis Briti Kolumbias. Vaadates merepõhjas lebavat laeva, mõtlesin hämmeldunult: „Kuhu küll kõik vesi on kadunud?” See oli esimene kord, mil ma nägin mõõna Vaikse ookeani läänerannikul, kus merepind võib langeda kõigest kuue tunni jooksul kuni seitse meetrit. Aga kuidas sattus üks preeriast pärit talupoiss Vaikse ookeani rannikule?
MIND kutsuti laiendama oma eesõigust osaleda Jehoova teenistuses täisaegselt ja saama laeva Charmian meeskonnaliikmeks. Meile anti ülesandeks teha algust kuulutustööga piki eraldatud läänerannikut Vancouverist Alaskani. Selle ala moodustas suurem osa paljude kilomeetrite pikkusest Briti Kolumbia rannikust, kus ei olnud tegutsemas ühtki Jehoova kiitjat. Ainsaks erandiks oli väike grupp Kuningriigi kuulutajaid Prince Ruperti linnas.
Ma ei jõudnud oodata, millal saan kuulutustööga algust teha, ja sellepärast suundusin pärast rongilt maha astumist otsejoones sadamasse, et näha laeva Charmian ning kohtuda selle meeskonnaga, Arne ja Christina Barstadiga. Kuna laevas ei olnud kedagi, otsustasin ära minna. Kui ma aga samal päeval mõne aja pärast sinna tagasi läksin, olin täiesti rabatud. Paistis, justkui hakkaks ookean ära kuivama!
Aga mis viis selleni, et mulle määrati see huvitav ülesanne?
Vaimne pärand
Minu armastus vaimsete asjade vastu sai alguse kodus Alberta tasandikel Kanadas. Minu isa leidis Siioni Vahitorni Traktaatide Ühingu presidendi Charles Taze Russelli kirjutatud traktaadi, mis muutis tema elu täielikult. Vaatamata sellele, et isal tuli Calmaris Albertas teha aeganõudvat talutööd, hakkas ta oma naabritele kuulutama. See leidis aset sada aastat tagasi, 1890-ndate aastate alguses.
Mina sündisin sellesse jumalakartlikusse peresse 1905. aasta 20. veebruaril, kaheksandana oma kümne venna ja õe hulgas. Nii isa kui ka teised selle Rootsi asunduse elanikud ühinesid rahvusvaheliste piibliuurijatega. Peagi ehitasid nad koosolekupaiga, mida hakati hiljem kutsuma kuningriigisaaliks. See oli üks esimesi Kanadas.
Talutöö ei takistanud meid kunagi käimast kristlikel koosolekutel, millest mõnedel esitasid kõnesid Vahitorni Ühingu poolt saadetud külaliskõnelejad. Need kõned tekitasid meis tõsise soovi kuulutustööst osa võtta. Selle tulemusel on peaaegu kogu meie pere vankumatult Piibli tõe valguses käinud.
Kuulutustöös osalemine
Oma esimese kuulutustööülesande sain ma 1920-ndate aastate alguses. Ma pidin Edmontoni linnas ukselt uksele avaliku kõne kutseid levitama. Kui ma tol päeval seal üksi seisin, sain ma väärtusliku õppetunni: looda Jehoova peale. (Õpetussõnad 3:5, 6) Kui õnnelik ma küll olin, et sain selle esimese ülesandega Jehoova abil hakkama!
Minu usaldus Jehoova nähtava organisatsiooni ning tema ustava ja mõistliku orja-klassi vastu kasvas sedamööda, kuidas see andis tõe Sõnast järjest täpsemat arusaamist. Heideti kõrvale paljud ristiusumaailmale omased tegevused ja tavad, nagu näiteks jõulude ja sünnipäevade pidamine. Kõige tähtsamaks ei peetud enam mitte iseenda päästmist, vaid hoopis Kuningriigi kuulutamist, nii nagu see peakski olema. Kõik see avaldas minu elule suurt mõju. Niisiis, varsti pärast seda, kui olin 1923. aasta 23. aprillil pühendanud oma elu Jehoovale, seadsin täisaegse teenistuse oma eesmärgiks.
Neil külmadel preeriatalvedel, mil temperatuur oli umbes 20 kraadi alla nulli, andsime maapiirkondades tunnistust, sõidukiks vaid hobune ja saan. Kord veetsime grupiga kaks nädalat niinimetatud „auto-elamu tööl”. Need erilised autod osutusid väga praktiliseks kuulutustööl Kanada preeriaavarustes. Vaatamata rahalistele raskustele, karmidele kliimaoludele ja suurtele vahemaadele, suutsin ma Albertas püsida pioneerteenistuses pausidega vaheldumisi umbes kolm aastat, kuni selle meeldejääva päevani 1930. aastal, mil mind kutsuti teenima Vaikse ookeani läänerannikule. Kuna ma ei teadnud mitte midagi ei merest ega laevadest, tekitas see kutse minus suurt hämmeldust.
Üsna pea pärast kohalejõudmist Prince Rupertisse tundsin end laeval oma uute kaastöötajatega juba päris koduselt. Vend Barstad oli kogenud meremees, kes oli juba palju aastaid tegelnud kalapüügiga ärilisel eesmärgil. Järgnevad kuus aastat tegime hoogsalt kuulutustööd Briti Kolumbia rannikuvetes Vancouverist Alaskani merd sõites. Sain veel ühe õppetunni: võta alati vastu iga ülesanne, mille määrab Jehoova, ja ära sealjuures kunagi kõhkle.
Külvasime meritsi
Meie esimene vahesadam sel 1930. aasta kevadel oli Ketchikani linn Alaskas, kus me laadisime laevale 60 kastitäit piiblilist kirjandust. Mitme nädala jooksul külastasime kõiki kodusid Ketchikanis, Wrangellis, Petersburgis, Juneaus, Skagways, Haines, Sitkas ja mitmeis hajaliasuvais külades. Seejärel kuulutasime kogu Briti Kolumbia rannikul ning saime sellega ühele poole veel enne suve lõppu. Külastasime kõrvalisi metsatööliste asulaid, kalatöötlemisega seotud asulaid, indiaanikülasid, väikesi linnu ja ka teistest eemal elavaid asunikke ning trappereid. Mõnikord oli raske lahkuda mõnest üksindusttundvast majakavahist, kelle jaoks oli teretulnud igaüks, kellega saab rääkida.
Peagi varustas Ühing meid kaasaskantavate grammofonidega ja salvestatud piibliteemaliste loengutega. Peale selle kandsime kaasas ka raamatuid, Piibleid ja ajakirju. Sageli pidime kõike seda kandma ka üle rannaäärsete kivide ronides. Mõõna ajal kõrgetele sadamakaidele ronides tuli kõik see logisevaid redeleid pidi üles tirida. Mul oli hea meel, et nooruses preeria asundustalus töötades olin saanud hea füüsilise treeningu.
Meie laevas olnud helivõimendussüsteem osutus Kuningriigi sõnumi levitamisel võimsaks abivahendiks. Sageli kandusid salvestatud loengud mööda veepinda isegi kilomeetrite kaugusele. Kord olime ankrus ühes Vancouveri saare lahesopis ja esitasime ühe plaadistatud piibliteemalise loengu. Järgmisel päeval rääkisid sisemaal elavad inimesed meile erutatult: „Me kuulsime eile jutlust otse taevast!”
Ühel teisel korral rääkis üks vanem abielupaar, et nad olid kuulnud oma korstnast muusikat, aga kui nad välja läksid, ei kuulnud nad mitte midagi. Kui nad tuppa tagasi läksid, kuulsid nad häält. Millest see johtus? Muidugi sellest, et samal ajal kui nemad väljas olid, vahetasime meie parajasti plaati. Tavaliselt me lasime alguses muusikat, et köita inimeste tähelepanu, ja seejärel esitasime piibliteemalise loengu.
Kord, kui olime ankrus saare lähedal, millel asus indiaani küla, sõudsid kaks kohalikku noort poissi paadiga vaatama, kustkohast need hääled küll tulevad. Mõned saareasukad olid mõelnud, et need on nende elluärganud surnute hääled!
Polnud sugugi ebaharilik, kui me kõrvalistes kalakonservitehastes töötavatele inimestele sada raamatut päevas levitasime. Tänu lihtsale elulaadile oli neil aega vaimsetele asjadele mõelda. Lõpuks said paljud neist kõrvalistes paikades elavatest inimestest Jehoova tunnistajateks. Järgnevatel reisidel oli meil suur soov külastada neid uuesti, et võiksime ’vastastikku ergutada üksteist’. — Roomlastele 1:12.
Jätkasin teenistust koos abikaasaga
Aastal 1931 abiellusin Christina Barstadi õe Annaga. Pärast seda jätkasime laeval pioneerteenistust ühiselt ja tundsime nende aastate jooksul rõõmu paljudest meeldivatest kogemustest. Vaalad, merilõvid, hülged, delfiinid, hirved, karud ja kotkad olid meie kaaslasteks seedrite, mändide ja hiiglaslike ebatsuugadega kaetud majesteetlike mägede, üksildaste lahesoppide ja rahulike lahtede taustal. Mitu korda aitasime väsinud hirvi ja nende vasikaid, kui need püüdsid ujudes ületada kiirevoolulisi väinasid, et kiskjate käest põgenema pääseda.
Ühel pärastlõunal märkasime valgepea-merikotkast lendamas madalal vee kohal, küünised tugevasti suurde tšavõõtšasse surutud. Kala oli liiga suur selleks, et seda veest täielikult välja tõsta, seetõttu pidi kotkas suunduma kalda poole, vedades kala slepis järel. Meie meeskonnaliige Frank Franske kasutas selle võimaluse kohe ära ning jooksis väsima hakkavale kotkale piki kallast vastu ja „veenis” teda, et tal tuleb oma saagist loobuda. Meie pioneer-meeskond sai sel õhtul isuäratava õhtusöögi ja kotkas õppis teistega jagama, ehkki ta tegi seda küll vastumeelselt.
Vancouveri saare põhjatipu lähedal elas ühel saarekesel abielupaar Thuot, kes võttis Piibli tõe vastu. Mees oli kirjaoskamatu, tugevatahteline, iseseisev, üle 90 aasta vana inimene ja tema naine oli üle 80 aasta vana. Kuid temas süttis tõe vastu nii suur huvi, et ta alandas ennast ja lasi oma naisel endale lugemist õpetada. Varsti oli ta ise võimeline Piiblit ja Ühingu väljaandeid uurima. Vähem kui kolme aasta pärast oli mul rõõm nad mõlemad ristida nende üksikul kodusaarel, kasutades ristimisbasseinina meie sõudepaati!
Samuti oli meil rõõm näha Sallise perekonda Powell Riveri linnast avaldamas Kuningriigi sõnumile positiivset vastukaja. Walter luges brošüüri War or Peace—Which? ja tundis selles tõe kõla kohe ära. Peagi ühines Walteriga pioneeride ridades kogu tema pere Vancouveris, kus me tavaliselt Charmian’iga talveks peatuma jäime. Ta oli väga innukas ja võitis aastate jooksul kõigi Vancouveri ümbruskonnas asuvate vendade südamed. Ta lõpetas oma maise elutee 1976. aastal, jättes endast järele suure pere tunnistajaid.
Kuidas me võitsime vastupanu
Indiaanikülade vaimulikkond seisis meie tööle sageli vastu, pidades meid nende vaimsetes valdustes luusivateks salaküttideks. Port Simpsoni kohalik vaimulik nõudis, et selle küla pealik keelaks meil majades käimise ära. Me läksime pealiku juurde ja küsisime, ega ta ometi arva, et vaimulikul on alust pidada tema rahvast liiga rumalaks, et ise enda eest mõelda. Me soovitasime tal anda oma rahvale võimalus kuulata arutelu Jumala Sõna üle ja seejärel ise otsustada, mida nad tahavad uskuda. Tulemuseks oli see, et ta andis meile oma külas kuulutustöö jätkamiseks „rohelise tee”.
Ühe teise küla pealik ajas mitme aastakümne jooksul nurja kõigi nõukoguliikmete ja religioossete rühmituste katsed takistada Jehoova tunnistajaid tema rahvaga kokku saamast. „Niikaua kui mina olen pealik,” ütles ta, „on Jehoova tunnistajad siin teretulnud.” Tõsi küll, mitte igal pool ei võetud meid alati avasüli vastu, kuid vastupanust hoolimata ei sunnitud meid kunagi ühestki paigast lahkuma. Niisiis olime võimelised oma teenistuses osalema täiel määral igal pool, kus me peatusime.
Pidasime vastu merehädades
Aastate jooksul põhjustasid meile raskusi tormid, tõusud ja mõõnad, kaardistamata kaljud ning mõnikord ka mootoririkked. Kord triivisime liiga lähedale Lasqueti saarele, mis asub Vancouverist umbes 160 kilomeetrit põhja pool. Mõõnahoovus viis meid seal karile, mistõttu jäime täielikult loodusjõudude meelevalda. Kui ilm oleks tormiseks muutunud, oleks meie laevast nende kaljude peal ainult rusud järele jäänud. Me kõik ronisime kivide otsa ja püüdsime end selles täbaras olukorras võimalikult hästi tunda. Einestasime, proovisime midagi uurida ja ootasime tõusu algust.
Vaatamata paljudele riskantsetele olukordadele ja ebamugavustele, oli see tervislik ja õnnelik elu. Kuid meie kahe poja sünd tõi suure muudatuse. Elasime küll laeval edasi, kuid alati, kui jõudsime põhja suunas sõites Oona Riverisse, jäi Anna koos poistega sinna oma vanemate juurde ja kõik ülejäänud reisisid edasi põhja poole kuni Alaskani. Kui me seejärel lõunasse tagasi pöördusime, tulid Anna ja lapsed uuesti meie seltsi.
Ma ei mäleta, et lapsed oleksid kunagi hädaldanud või haiged olnud. Nad kandsid alati päästeveste ja mõnikord sidusime neile koguni nööri ümber. Vahel tuli ette väga pingelisi momente.
Järgmised ümberkorraldused
Aastal 1936 tuli meil Charmian’ilt lahkuda ja ma asusin ilmalikule tööle. Hiljem sündis meile kolmas poeg. Peagi ostsin kalapaadi, mille abil ma mitte üksnes ei hankinud elatist, vaid see võimaldas meil ka ranna ääres kuulutustööd jätkata.
Seadsime oma kodu sisse Digby saarel, mis asus Prince Ruperti lähedal üle lahe, ja ei kulunudki kaua, kui juba moodustus seal väike kogudus. Teise maailmasõja ajal, mil Jehoova tunnistajate kuulutustöö Kanadas keelustati, sõitsime paadiga pärast keskööd Prince Rupertisse ja tegime territooriumile „välkrünnakuid”, jättes kirjandust igasse kodusse. Mitte kunagi ei seostanud mitte keegi meie kesköiseid käike keelatud kirjanduse levitamisega!
Maa on hakanud vilja kandma
Aja jooksul ühines Jehoova tunnistajatega üha rohkem inimesi, ja 1948. aastal oli juba ilmselge, et Prince Rupertis on vaja kuningriigisaali. Ostnud ühe teispool sadamat asunud hoone, mis kuulus sõjaväele, võtsime selle koost lahti, tõime parvega üle vee ja vedasime autodega ehitusplatsile. Jehoova õnnistas meie rasket tööd ja me saimegi omale kuningriigisaali.
Aastal 1956 asusin ma taas pioneeride ridadesse ja 1964. aastast tegime pioneeritööd Annaga koos. Töötasime jällegi laevaga Vaikse ookeani rannikualadel. Mõnda aega osalesime ka ringkonnatööl, külastades kogudusi, mis asusid Kuninganna Charlotte’i saartest ida pool olevatest mägedest Fraser Lake’ini ning hiljem kuni Prince George’i ja Mackenzie linnani. Aastate jooksul reisisime auto, laeva ja lennukiga tuhandeid kilomeetreid läbi kogu Vaikse ookeani äärse ala.
Prince Rupertis saame pidevalt tunda rõõmu headest teenistuskogemustest. Me mõlemad, nii Anna kui mina, oleme uurinud Piiblit inimestega, kes käisid hiljem Vahitorni Gileadi Piiblikoolis, pärast mida nad on teeninud misjonäridena teistes maades. Milline rõõm on küll näha, kuidas meie vaimsed lapsed kannavad hinnalist Kuningriigi sõnumit kaugetesse maadesse!
Nüüd oleme mõlemad tublisti üle 80 aasta vanad ja püüame halveneva tervisega toime tulla, kuid me oleme ikka õnnelikult Jehoova teenistuses. Looduslikult kaunid kohad, mida oleme näinud Alaskas ja Briti Kolumbias, toovad meelde kauneid mälestusi. Kuid veel suuremat rõõmu toob see, kui näeme, kuidas sellel suurel maa-alal, mis kunagi oli viljatu vaimne kõrb, õitsevad nüüd paljud Jehoova kiitjate kogudused.
Ja eriti rõõmsaks on meie südame teinud see, kui näeme oma lihaseid lapsi kasvamas üles ja õnnistamas Jehoovat koos meie vaimsete lastega. Me rõõmustame selle üle, et oleme saanud anda oma väikese osa vaimse kasvu heaks selles maakera paigas. Näiteks on Alaskas nüüd oma harubüroo, mis koordineerib rohkem kui 25 koguduse tööd.
Meil oli siin Prince Rupertis 1988. aastal eesõigus pühitseda ilus uus kuningriigisaal otse kesklinnas. Tõepoolest me rõõmustame nagu Jesaja, kes ütles: „Sina oled lisanud rahvast, Jehoova . . . oled näidanud oma au, oled laiendanud kõik maa rajad!” — Jesaja 26:15.
[Pilt lk 21]
Teenimas ringkonnatööl aastatel 1964—1967
[Pilt lk 24]
Taolisi paate kasutati ranna ääres kuulutustööd tehes