Surnutekartus on laialt levinud
Päike on juba ammu loojunud. Sa lähed koju natuke hilisemal ajal, kui oleksid soovinud. Kuna sinu tee läheb mööda kohalikust surnuaiast, hakkab su süda veidi kiiremini lööma. Pimeda öö vaikuses tabab su kõrv vähimagi heli. Äkitselt sa kuuled kaugusest läbilõikavat häält, mis paneb su võpatama. Sa kiirendad sammu — ka sinu pulss muutub kiiremaks —, suundudes kaitsva kodu poole.
KAS sina oled kunagi surnuaias või selle läheduses olles ärevust tundnud? Kui see on nii, siis võib sind olla mõjutanud religioosne tõekspidamine, mis on üldine kogu maailmas — nimelt see, et surnute vaimud võivad teha elavatele kas head või halba.
Paljud ebausuga seotud tavad on kujunenud uskumuse põhjal, et surnud vajavad elavate abi või et nad võivad elavatele halba teha, kui neid ei lepitata. Näiteks on mõningates Ladina-Ameerika maades paljudel kombeks ehitada väike ristiga majake sellele kohale, kus inimene on õnnetuse tagajärjel surma saanud. Püüdest surnud inimese hinge või vaimu vastu huvi ilmutada või seda aidata, süüdatakse seal küünlaid ja sinna pannakse lilli. Mõnikord liiguvad ringi jutud sellest, et kellegi palvetele olla „imeliselt” vastatud, mistõttu inimesed hakkavad sageli külastama kohta, kus asub animita, surnud inimese hinge või vaimu väike majake. Seal annavad nad mandas’id ehk tõotusi, et kui surnu aitab neil midagi teha või saada — võib-olla tervendab nad ime läbi —, ilmutavad nad oma tänulikkust talle mingil erilisel viisil. Kuid samas võidakse jutustada, kuidas ööpimeduses ilmunud inimese hing on kohutanud lähedalolijaid. Tavaliselt öeldakse, et need hinged on penando’d, kes tülitavad elavaid minevikusündmuste pärast.
Paljudes maades teevad inimesed suuri pingutusi, et lepitada surnute „vaime”. Peetakse keeruliste rituaalidega pidustusi, tuuakse ohvreid, lausutakse lepitavaid sõnu — seda kõike püüdest pääseda surnud inimese vaimu kättemaksust. Arvatakse, et vaimu lepitamise eest saavad elavad tasu ja õnnistusi.
„Paljud inimesed usuvad, et mitte ükski asi ei juhtu ’tavalisel või loomulikul viisil’,” öeldakse ühes Aafrikast tulnud teadaandes. „Arvatakse, et iga õnnetuse — olgu siis tegemist haiguse, katastroofi, viljatuse, majandusraskuste, liigse vihmasaju või päikesepaiste, õnnetusjuhtumite, lahkhelidega perekonnas või surmaga — põhjustajaks on üleinimlike võimetega nähtamatud vaimud.” Üks teine teadaanne ütleb: „Inimesed usuvad, et nende esivanemate vaimudel on oma koht taevas, kust nad pidevalt jälgivad oma maa peal elavaid sugulasi. Usutakse, et neil esivanemail on üleloomulikud võimed, mida nad võivad kasutada selleks, et oma maapealseid sugulasi kas õnnistada ja kaitsta või hoopis karistada, olenevalt sellest, kas need oma surnut austavad või jätavad ta hooletusse.”
Kuid kas see on kooskõlas Jumala Sõnaga? Mida sina arvad?
[Pilt lk 4]
„Animita” Tšiilis