Kas sa õpetad nii, nagu Jeesus õpetas?

„Rahvahulgad hämmastusid tema õpetusest; sest ta õpetas neid nõnda nagu see, kellel on meelevald, ja mitte nõnda nagu nende kirjatundjad.” — MATTEUSE 7:28, 29.

1. Kes hakkasid Jeesust järgima, kui ta Galileas õpetas, ja mida Jeesus neid nähes tundis?

KUHU Jeesus ka ei läinud, kõikjal kogunes rahvas suurte hulkadena tema juurde. „Jeesus käis läbi kogu Galilea, õpetades nende kogudusekodades ja kuulutades kuningriigi evangeeliumi ja parandades igasugust tõbe ja vigadust rahva seas.” Kui kuuldused tema tegudest levisid, järgis teda „palju rahvast . . . Galileast ja Dekapolist ja Jeruusalemmast ja Judeast ja sealtpoolt Jordanit”. (Matteuse 4:23, 25) Neid nähes „oli tal hale meel nende pärast, sest nad olid piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast”. Kui ta õpetas, võisid inimesed tõesti tunda, et tal on hale meel nende pärast ja et ta on neisse hellalt kiindunud; see oli nagu mahe salv nende haavadele, mis tõmbas neid tema ligi. — Matteuse 9:35, 36.

2. Mis lisaks Jeesuse imetegudele tõmbas suuri rahvahulki ligi?

² Kui imeliselt Jeesus küll inimeste füüsilist tervist parandas — pidalitõbised said puhtaks, kurdid kuuljaks, pimedad nägijaks, vigased hakkasid käima ja surnud pöördusid tagasi ellu! Need rabavad näited Jehoova väest, mis avaldus Jeesuse tegutsemises, tõmbasid kindlasti ligi suuri rahvahulki! Kuid neid ei tõmmanud ligi mitte ainult need imed; suured rahvahulgad tulid saama ka vaimset tervendamist, mida Jeesuse õpetus pakkus. Pane näiteks tähele, mida nad ütlesid pärast tema kuulsa mäejutluse kuulamist: „Ja sündis, kui Jeesus oli lõpetanud need kõned, et rahvahulgad hämmastusid tema õpetusest; sest ta õpetas neid nõnda nagu see, kellel on meelevald, ja mitte nõnda nagu nende kirjatundjad.” (Matteuse 7:28, 29) Nende rabid tsiteerisid autoriteetidena vanaaja rabide suulisi pärimusi. Jeesus õpetas neid Jumalalt saadud autoriteediga: „Mida ma nüüd räägin, seda ma räägin nõnda, kuidas Isa mulle on öelnud!” — Johannese 12:50.

Tema õpetus jõudis südameni

3. Kuidas erines Jeesuse õpetuse esitusviis kirjatundjate ja variseride omast?

³ Jeesuse õpetus ei erinenud kirjatundjate ning variseride õpetusest mitte ainult sisu poolest — Jumala tõed vastandina inimeste kurnavatele suulistele pärimustele —, vaid ka esitusviisi poolest. Kirjatundjad ja variserid olid ülbed ja karmid, nad nõudsid suureliselt, et nende poole pöördutaks ülistavate tiitlitega, ja suhtusid lihtrahvasse põlastavalt kui ’neetud rahvasse’. Kuid Jeesus oli alandlik, tasane, lahke, osavõtlik ja sageli järeleandlik ning tal oli neist hale meel. Jeesus ei õpetanud mitte ainult sobivate, vaid ka köitvate ja südamesttulevate sõnadega, mis läksid otse tema kuulajate südamesse. Tema rõõmuküllane sõnum tõmbas inimesi tema ligi, tõi nad varahommikul teda templisse kuulama ja pani nad tema kannul käima ning teda rõõmuga kuulama. Nad kogunesid suurte hulkadena teda kuulama ja ütlesid: „Ükski inimene ei ole iialgi nõnda rääkinud nagu see inimene!” — Johannese 7:46—49; Markuse 12:37; Luuka 4:22; 19:48; 21:38.

4. Mis Jeesuse kuulutamisviisis paljusid inimesi eriti köitis?

⁴ Kindlasti seisnes üks põhjus, miks tema õpetus inimesi köitis, selles, et ta kasutas piltlikke näiteid. Jeesus nägi seda, mida teisedki nägid, kuid ta vaatas asju sellise kandi pealt, mis teistele polnud kunagi pähegi tulnud. Aasal kasvavad lilled, pesa ehitavad linnud, seemet külvavad mehed, kadunud lambaid tagasitoovad karjased, vanu riideid paikavad naised, turuplatsil mängivad lapsed, võrke vedavad kalurid — tavalised asjad, mida igaüks võis näha — ei olnud Jeesuse silmis kunagi tavalised. Kõikjal, kuhu ta vaatas, nägi ta midagi, mille abil piltlikult selgitada Jumalat ja Tema Kuningriiki või esitada mõni mõte ümbritseva inimühiskonna kohta.

5. Millel Jeesuse piltlikud näited põhinesid ja miks olid tema tähendamissõnad nii mõjusad?

⁵ Jeesuse piltlikud näited põhinevad igapäevastel asjadel, mida inimesed on palju kordi näinud, ja kui tõed seostatakse selliste tuttavate asjadega, sööbivad need kiiresti ja sügavalt kuulajate mällu. Niimoodi neid tõdesid mitte ainult ei kuulda; neid nähakse vaimusilmas ja need tulevad hiljem kergesti meelde. Jeesuse tähendamissõnad olid lihtsad, need ei olnud koormatud tarbetute üksikasjadega, mis oleksid nendest tõdedest arusaamist raskendanud ja takistanud. Mõtle näiteks tähendamissõnale halastajast samaarlasest. See teeb väga elavalt selgeks, milline on hea ligimene. (Luuka 10:29—37) Jeesus rääkis veel tähendamissõna kahest pojast — ühest, kes ütles, et ta läheb viinamäele tööle, kuid ei läinud, ja teisest, kes ütles, et ta ei lähe, kuid läks. Võib kohe mõista, milles seisneb tõeline sõnakuulelikkus: antud ülesande täitmises. (Matteuse 21:28—31) Jeesuse hingestatud õpetamise ajal ei jäänud keegi uniseks ega läinud kellegi mõtted rändama. Selle asemel olid inimesed hõivatud kuulamise ja mõistmisega.

Jeesus oli paindlik armastuse nimel

6. Millal on mõistlikkus ehk paindlikkus eriti kohane?

⁶ Paljudes kohtades, kus Pühakirja uue maailma tõlge räägib mõistlikkusest, näitab allmärkus, et see tähendab paindlikkust. Jumalalt tulev tarkus on pehmendavate asjaolude korral paindlik. Me peame mõnikord mõistlikud ehk paindlikud olema. Kogudusevanemad peaksid armastuse nimel ja kahetsust arvesse võttes valmis paindlikud olema. (1. Timoteosele 3:3; Jakoobuse 3:17) Jeesus andis meile imelise paindlikkuse eeskuju, tehes üldreeglitele erandeid, kui halastus või kaastunne seda näidustasid.

7. Millised on mõned näited Jeesuse paindlikkusest?

⁷ Kord ütles Jeesus: „Kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!” Kuid ta ei hüljanud Peetrust, kuigi Peetrus teda kolm korda salgas. Oli pehmendavaid asjaolusid, mida Jeesus ilmselt arvesse võttis. (Matteuse 10:33; Luuka 22:54—62) Pehmendavaid asjaolusid leidus ka siis, kui ebapuhas veritõbine naine inimeste sekka tulemisega Moosese seadust rikkus. Ka teda ei mõistnud Jeesus hukka. Ta mõistis naise meeleheidet. (Markuse 1:40—42; 5:25—34; vaata ka Luuka 5:12, 13.) Jeesus oli öelnud oma apostlitele, et nad ei ütleks, et ta on Messias, kuid ta ei hoidnud sellest reeglist kramplikult kinni, kui ta teatas Samaaria naisele kaevu ääres, et ta on Messias. (Matteuse 16:20; Johannese 4:25, 26) Kõikidel nendel juhtudel oli armastuse, halastuse ja osavõtlikkuse pärast õige olla paindlik. — Jakoobuse 2:13.

8. Millal kaldusid kirjatundjad ja variserid reeglitest kõrvale ja millal mitte?

⁸ Paindumatute kirjatundjate ja variseridega oli asi teistmoodi. Ise oleksid nad küll oma hingamispäeva traditsioone rikkunud, et oma härga jooma viia. Või kui nende härg või poeg oleks kukkunud kaevu, oleksid nad hingamispäeva rikkunud, et teda sealt välja tõmmata. Kuid lihtrahva suhtes olid nad täiesti paindumatud! Nad ’ei tahtnud sõrmegagi [neid määrusi] liigutada’. (Matteuse 23:4; Luuka 14:5) Jeesusele tähendasid inimesed rohkem kui enamik reegleid; variseridele tähendasid reeglid rohkem kui inimesed.

„Käsupojaks” saamine

9., 10. Kust Jeesuse vanemad Jeruusalemma tagasi jõudes Jeesuse leidsid, ja mida näitab see, kuidas Jeesus küsimusi esitas?

⁹ Mõned kurdavad, et Jeesuse lapsepõlvest on kirja pandud vaid üks vahejuhtum. Kuid paljud ei mõista, kui suure tähendusega see sündmus on. See on meile kirja pandud Luuka 2:46, 47: „Kolme päeva pärast sündis, et nad ta leidsid pühakojas istumast õpetajate keskel ja neid kuulamast ja neilt küsimast. Aga kõik, kes teda kuulsid, panid imeks tema mõistust ja tema kostuseid.” Kitteli Theological Dictionary of the New Testament (Uue Testamendi teoloogiline sõnaraamat) toob välja mõtte, et antud juhul ei tähenda kreekakeelne sõna, mille vaste on „küsima”, vaid poisikese uudishimu. See sõna võib viidata kohtuliku uurimise, järelekuulamise ja ristküsitluse käigus esitatavatele küsimustele ning isegi „variseride ja saduseride uurivatele ja riukalikele küsimustele”, mida mainitakse näiteks Markuse 10:2 ja Mr 12:18—23.

¹⁰ Sama sõnaraamat jätkab: „Selle sõna kasutamist silmas pidades võiks küsida, kas . . . [Luuka] 2:46 ei tähenda hoopis Tema edukat väitlemist, mitte aga poisikese uudishimu. Lk 2 [Salm] 47 sobib paremini esimese seisukohaga.”a Rotherhami tõlkes tuuakse Lk 2 47. salmis välja jõuline vastasseis: „Kõik, kes teda kuulsid, olid tema arusaamise ja tema vastuste pärast endast väljas.” Robertson ütleb oma teoses Word Pictures in the New Testament (Uue Testamendi sõnakujundid), et nende pidev hämmeldus tähendab, et „nad läksid endast välja, otsekui tungiksid neil silmad pealuust välja”.

11. Kuidas Maarja ja Joosep nähtule-kuuldule reageerisid, ja milline arvamus esitatakse ühes teoloogilises sõnaraamatus?

¹¹ Kui Jeesuse vanemad lõpuks sündmuspaigale jõudsid, „ehmusid [nad] väga”. (Luuka 2:48) Robertson ütleb, et selles väljendis esinev kreekakeelne sõna tähendab „rabama, löögiga eemale paiskama”. Ta lisab, et Joosep ja Maarja olid nähtust-kuuldust „rabatud”. Teatud mõttes oli Jeesus juba siis hämmastav õpetaja. Ja seda templis toimunud vahejuhtumit silmas pidades esitab Kitteli teos mõtte, et „Jeesus paneb juba oma lapsepõlves alguse vastasseisule, milles tema vastased on lõpuks sunnitud alla andma”.

12. Mis iseloomustas Jeesuse hilisemaid väitlusi religioonijuhtidega?

¹² Ja alla nad tõepoolest andsidki! Aastaid hiljem võitis Jeesus just selliste küsimuste esitamisega varisere, kuni nad „ei julgenud sellest päevast peale temalt midagi enam küsida”. (Matteuse 22:41—46) Ka saduseridel pani ta ülestõusmise küsimuses suu kinni ja ’nad ei julgenud temalt ka enam midagi küsida’. (Luuka 20:27—40) Kirjatundjategi käsi ei käinud paremini. Pärast seda, kui üks neist oli Jeesusega väidelnud, „ei julgenud [keegi] temalt enam küsida”. — Markuse 12:28—34.

13. Mille poolest oli see templis aset leidnud vahejuhtum Jeesuse elus tähendusrikas, ja millisele tema sügavamale teadlikkusele see viitab?

¹³ Miks pandi Jeesuse lapsepõlvest kirja ainult see Jeesuse ja õpetajate vahel templis aset leidnud vahejuhtum? See oli pöördepunkt Jeesuse elus. Umbes 12-aastasena sai ta „käsupojaks”, nagu juudid nimetavad neid, kes on kohustatud pidama kõiki käsu määrusi. Kui Maarja kurtis Jeesusele, millist hingevalu see oli temale ja Joosepile teinud, näitas tema poja vastus, et tõenäoliselt mõistis ta, et oli sündinud ime kaudu ja et tulevikus saab ta Messiaks. Seda võib mõista sellest, et ta nimetas Jumalat täiesti otseses mõttes oma Isaks: „Miks te mind otsite? Eks te teadnud, et ma pean olema selles, mis on mu Isa oma?” Muuhulgas on need ka esimesed sõnad Jeesuse suust, mis on Piiblisse kirja pandud, ja need näitavad, et ta oli teadlik sellest, mis eesmärgil oli Jehoova ta maa peale saatnud. Seega on kogu see vahejuhtum väga tähendusrikas. — Luuka 2:48, 49.

Jeesus armastab ja mõistab lapsi

14. Milliseid huvitavaid mõtteid võib noortele anda jutustus noorest Jeesusest templis?

¹⁴ See jutustus peaks köitma eriti noori. See näitab, kui usinasti oli Jeesus enne meheikka jõudmist õppinud. Rabid täitusid templis aukartusega, kui nad nägid selle 12-aastase „käsupoja” tarkust. Kuid sellest hoolimata töötas Jeesus koos Joosepiga puutöökojas, ’oli allaheitlik’ temale ja Maarjale ning kasvas „armus Jumala ja inimeste juures”. — Luuka 2:51, 52.

15. Kuidas Jeesus oma maise teenistuse jooksul noori toetas, ja mida see tänapäeva noortele tähendab?

¹⁵ Jeesus toetas maise teenistuse jooksul noori väga: „Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid neid imesid, mida ta tegi, ja poisse, kes pühakojas hüüdsid: ’Hoosianna Taaveti Pojale!’ sai nende meel pahaseks ja nad ütlesid temale: ’Kas sa kuuled, mida need ütlevad?’ Jeesus ütles neile: ’Jah kuulen! Kas te iganes pole lugenud: laste ja imikute suust oled sa enesele valmistanud kiituse?’ ” (Matteuse 21:15, 16; Laul 8:3) Täpselt samamoodi toetab ta ka neid sadu tuhandeid noori, kes tänapäeval oma laitmatust hoiavad ja kiitust toovad ning kellest mõned on seda isegi oma elu hinnaga teinud!

16. a) Millise õppetunni andis Jeesus oma apostlitele, pannes väikse lapse nende keskele seisma? b) Millisel äärmiselt kriitilisel ajal leidis Jeesus laste jaoks ikka aega?

¹⁶ Kui apostlid vaidlesid selle üle, kes neist on kõige suurem, ütles Jeesus neile kaheteistkümnele: „’Kui keegi tahab olla esimene, siis olgu ta kõikidest viimne ja kõikide teenija!’ Ja ta võttis lapse ja pani selle nende keskele, ja kaisutas teda ja ütles neile: ’Kes iganes ühe niisuguseist lapsist vastu võtab minu nimel, see võtab mind vastu, ja kes iganes mind vastu võtab, see ei võta mind vastu, vaid teda, kes mind on läkitanud!’ ” (Markuse 9:35—37) Peale selle võttis ta laste jaoks aega ka siis, kui ta läks viimast korda Jeruusalemma, vastu kohutavatele kannatustele ja surmale: „Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik!” Seejärel ta „kaisutas neid ja pani oma käed nende peale ning õnnistas neid”. — Markuse 10:13—16.

17. Miks oli Jeesusel lapsi kerge mõista, ja mida peavad lapsed tema kohta meeles pidama?

¹⁷ Jeesus teab, mis tunne on olla laps täiskasvanute maailmas. Ta elas koos täiskasvanutega, töötas koos nendega, pidi nendele alluma ja tundis ka seda soojust ja kindlustunnet, mida annab nende armastus. Lapsed, seesama Jeesus on teiegi sõber; ta suri teie eest ja te elate igavesti, kui te teete, mida ta käsib. — Johannese 15:13, 14.

18. Millise erutava mõtte me peaksime meelde jätma, seda eriti pingelistel või ohtlikel aegadel?

¹⁸ Jeesuse käske ei olegi nii raske täita, kui see võib tunduda. Noored, ta on alati valmis aitama teid ja kõiki teisi, täpselt nagu me loeme Matteuse 11:28—30: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike [„tulge minu ikke alla koos minuga”, NW allmärkus] ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” Kujutle vaid: kui sa käid oma eluteed, teenides Jehoovat, käib Jeesus sinu kõrval, tehes ikke heaks ja koorma kergeks. See erutav mõte puudutab meid kõiki!

19. Milliseid Jeesuse õpetamisviisi puudutavaid küsimusi me võiksime aeg-ajalt vaadelda?

¹⁹ Kas me võime öelda nüüd, kui oleme vaadelnud vaid mõnda Jeesuse õpetamisviisi tahku, et meie õpetame nii, nagu tema õpetas? Kui me näeme füüsiliselt haigeid või vaimselt näljaseid inimesi, kas me tahame kaastundest teha nende aitamiseks kõik, mis suudame? Kas me teisi juhendades õpetame neile Jumala Sõna või hoopis omi mõtteid nagu variserid? Kas me märkame igapäevaelus enda ümber asju, mille abil saab vaimseid tõdesid selgitada, neid ette kujutada, neile selget kuju anda ja neist veelgi paremini aru saada? Kas me hoidume teatud reeglitest kramplikult kinni pidamast, kui antud olukorras saab armastust ja halastust paremini väljendada siis, kui oleme nende reeglite rakendamisel paindlikud? Ja kuidas me suhtume lastesse? Kas me näitame nende vastu üles samasugust hella hoolt ja heldust nagu Jeesus? Kas sa julgustad oma lapsi samamoodi õppima, nagu Jeesus poisina õppis? Kas sa tegutsed kindlameelselt, nagu Jeesus tegutses, kuid oled valmis kahetsejaid soojalt vastu võtma, just nagu kana kogub pojad oma tiibade alla? — Matteuse 23:37.

20. Milline meeldiv mõte võib meile meie Jumala teenimisel lohutust pakkuda?

²⁰ Kui me püüame teha oma parima, et õpetada nii, nagu Jeesus õpetas, laseb ta meil kindlasti ’olla koos temaga tema ikke all’. — Matteuse 11:28—30.

[Allmärkus]

Kas sa mäletad?

◻ Miks kogunesid suured rahvahulgad Jeesuse juurde?

◻ Miks oli Jeesus mõne reegli suhtes vahel paindlik?

◻ Mida me võime õppida sellest, kuidas Jeesus küsitles neid, kes templis õpetasid?

◻ Milliseid õppetunde me võime saada sellest, kuidas Jeesus lastesse suhtus?