Kus on surnud?

„MAA on turuplats; taevas on meie kodu,” ütlevad Lääne-Aafrika jorubad. Taoline idee kajastub paljudes religioonides. See annab edasi mõtte, et maa on nagu turuplats, kus me vaid lühikest aega viibime ning kust me seejärel lahkume. Vastavalt sellele uskumusele läheme kõik pärast surma taevasse, mis on meie tõeline eluase.

Piibel õpetab tõesti, et mõned lähevad taevasse. Jeesus Kristus ütles oma ustavatele apostlitele: ’Minu Isa majas on palju eluasemeid. Ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen.’ — Johannese 14:2, 3.

Jeesuse sõnad ei tähenda, et kõik head inimesed lähevad taevasse või et taevas on inimkonna kodu. Mõned võetakse taevasse, et nad valitseksid maa üle. Jehoova Jumal teadis, et inimvalitsused ei saa iialgi edukalt juhtida maa asju. Seepärast tegi ta korralduse seada sisse taevane valitsus ehk Kuningriik, mis lõpuks hakkaks maa üle valitsema ja muudaks selle Paradiisiks, nagu ta algselt oli selle kavandanud. (Matteuse 6:9, 10) Jeesusest pidi saama Jumala Kuningriigi Kuningas. (Taaniel 7:13, 14) Need, kes koos temaga valitsema hakkavad, valitakse inimkonna hulgast. Piibel ennustas, et need, kes võetakse taevasse, on „kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale” ning nad „valitsevad kuningatena maa üle”. — Ilmutuse 5:10, NW.

Kes lähevad taevasse?

Võttes arvesse nende taevaste valitsejate suurt vastutust, pole sugugi üllatav, et nad peavad vastama rangetele nõuetele. Neil, kes lähevad taevasse, peavad olema täpsed teadmised Jehoovast ning nad peavad temale kuuletuma. (Johannese 17:3; Roomlastele 6:17, 18) Nad peavad näitama üles usku Jeesuse Kristuse lunastusohvrisse. (Johannese 3:16) Kuid sellega on seotud veel rohkemgi. Jumal peab neid kutsuma ja valima oma Poja kaudu. (2. Timoteosele 1:9, 10; 1. Peetruse 2:9) Pealegi peavad nad olema ristitud kristlased, kes on „ülalt sündinud” ehk keda Jumala püha vaim on sünnitanud. (Johannese 1:12, 13; 3:3—6) Samuti peavad nad säilitama Jumala ees laitmatuse kuni surmani. — 2. Timoteosele 2:11—13; Ilmutuse 2:10.

Lugematud miljonid inimesed, kes on kunagi elanud, ei ole nendele nõuetele vastanud. Paljudel on olnud vähe võimalusi tõelise Jumala tundmaõppimiseks. Teised ei ole iial Piiblit lugenud ja teavad vähe või üldse mitte midagi Jeesusest Kristusest. Isegi nende tõeliste kristlaste hulgast, kes tänapäeval maa peal elavad, on vähesed Jumala poolt taevasele elule valitud.

Järelikult on taevasseminejate arv suhteliselt väike. Jeesus viitas neile kui „pisukesele karjukesele”. (Luuka 12:32) Hiljem ilmutati apostel Johannesele, et nende arv, kes „on ära ostetud ilmamaalt”, et valitseda koos Kristusega taevas, on ainult 144000. (Ilmutuse 14:1, 3; 20:6) Võrreldes miljardite inimestega, kes on maa peal elanud, on see tõepoolest väike arv.

Need, kes taevasse ei lähe

Mis saab nendest inimestest, kes taevasse ei lähe? Kas nad kannatavad igaveses piinapaigas, nagu mõned religioonid õpetavad? Loomulikult mitte, sest Jehoova on armastuse Jumal. Armastavad vanemad ei viska oma lapsi tulle ning ka Jehoova ei piina inimesi sel viisil. — 1. Johannese 4:8.

Enamikul nendel inimestel, kes on surnud, on väljavaade, et nad äratatakse üles eluks maises paradiisis. Piibel ütleb, et Jehoova lõi maa selleks, „et seal elataks”. (Jesaja 45:18) Laulik teatas: „Taevas on Jehoova taevas ja maa on ta andnud inimlastele!” (Laul 115:16) Inimkonna püsivaks koduks ei saa mitte taevas, vaid hoopis maa.

Jeesus ennustas: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält [Jeesuse, „Inimese Poja” häält] ning tulevad välja.” (Johannese 5:27—29) Kristlik apostel Paulus kinnitas: „Mul on see lootus Jumala peale, . . . et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.” (Apostlite teod 24:15) Piinapostil tõotas Jeesus kahetsevale kurjategijale, et see saab ülestõusmise kaudu elu maises paradiisis. — Luuka 23:43.

Kuid millises olukorras on praegu need surnud, kes äratatakse üles eluks maa peal? Üks Jeesuse teenistuse ajal toimunud sündmus aitab meil sellele küsimusele vastata. Tema sõber Laatsarus oli surnud. Enne kui Jeesus läks teda üles äratama, ütles Ta oma jüngritele: „Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!” (Johannese 11:11) Niisiis võrdles Jeesus surma unega — sügava, unenägudeta unega.

Surmaunes

Teised kirjakohad on samuti kooskõlas mõttega surmaunne suikumisest. Need ei õpeta, et inimestel on surematu hing, mis surma korral vaimumaailma siirdub. Selle asemel ütleb Piibel: „Surnud ei tea enam midagi . . . Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud . . . Surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 6, 10) Lisaks teatas laulik, et inimene „pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted”. — Laul 146:4.

Need kirjakohad näitavad selgesti, et surmaunne suikunud inimesed ei saa meid näha ega kuulda. Nad pole võimelised tooma ei õnne ega õnnetust. Nad ei ole taevas, ka ei ela nad mingis esivanemate riigis. Nad on elutud, neid ei ole olemas.

Need, kes on praegu surmaunes ja keda Jumal meeles peab, äratatakse tema poolt määratud ajal ellu maapealsesse paradiisi. Siis on maa täielikult puhastatud reostusest, pole enam raskusi ega probleeme, mida inimkond praegu kogeb. Milline rõõmuküllane aeg see küll on! Selles Paradiisis on neil väljavaade elada igavesti, sest Laul 37:29 kinnitab meile: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!”

[Kast lk 6, 7]

LÕPETASIN SURNUTE KUMMARDAMISE

„Kui ma alles poisike olin, abistasin oma isa, kui ta oma surnud isale regulaarselt ohvreid tõi. Kord, kui mu isa paranes ühest hirmsast haigusest, ütles oraakel, et tänutäheks paranemise eest tuleks surnud isale ohverdada üks kits, jamssi, koolapähkleid ja alkoholi. Minu isal soovitati ka pöörduda oma surnud esivanemate poole, hoidmaks ära uusi haigusi ja hädasid.

Minu ema muretses kõik vajaliku, mis vanaisa haual pidi ohverdatama. Haud asus vastavalt kohalikule tavale otse meie maja kõrval.

Sõbrad, sugulased ja naabrid olid kutsutud ohverdamist pealt vaatama. Minu isa, kes oli vastavalt sellele sündmusele uhkelt rõivastatud, istus toolil, nägu hauakünka poole, kuhu olid ritta seatud varem ohverdatud kitsede pealuud. Minu ülesandeks oli valada pudelist veini ühte väiksesse veiniklaasi ning see siis isale ulatada. Tema omakorda valas selle ohverdamiseks maha. Mu isa hüüdis kolm korda oma isa nime ning palvetas tema poole, paludes vabastust tulevastest õnnetustest.

Ohverdati koolapähkleid, tapeti ja keedeti jäär ning kõik kohalolijad sõid seda. Mina sõin samuti ning tantsisin laulu ja trummipõrina saatel. Vaatamata sellele, et minu isa oli juba üsnagi elatanud mees, tantsis ta suurepäraselt ja täie andumusega. Vahepeal palvetas ta oma esivanemate poole, et need õnnistaksid kõiki kohalolijaid, ning seepeale ütlesid kõik, mina kaasa arvatud, vastuseks Ise, mis tähendab „Olgu see nõnda”. Jälgisin oma isa suure huvi ja imetlusega ning igatsesin seda päeva, mil mina ise olen nii vana, et võin tuua ohvreid surnud esivanematele.

Vaatamata nendele arvukatele ohvritele ei saabunud meie perekonda ikkagi rahu. Ema kolm poega olid küll elus ja terved, kuid ükski kolmest talle sündinud tütrest ei elanud kuigi kaua; nad kõik surid lapseeas. Kui mu ema taas rasedaks jäi, tõi isa nõuetekohaseid ohvreid, et laps sünniks terve.

Ema sünnitas jälle tüdruku. Kahe aasta pärast jäi laps haigeks ning suri. Minu isa pidas oraakliga nõu ja see ütles, et lapse surmas on süüdi üks vaenlane. Oraakel teatas, et lapse ’hinge’ tagasivõitmiseks on tarvis vastulöögina ohverdada põlev puutükk, pudel alkoholi ja koerakutsikas. Põlev puu tuli panna haua peale, alkohol tuli piserdada hauale ning koerakutsikas tuli elusalt kalmu kõrvale matta. See kõik pidavat surnud tüdruku hinge üles äratama, et see oma surma eest kätte maksaks.

Viisin alkoholipudeli ja põleva puu haua peale ning mu isa kandis koerakutsikat, kelle ta siis vastavalt oraakli juhenditele maha mattis. Me kõik uskusime, et seitsme päeva jooksul hävitab surnud tüdruku hing selle inimese, kes tema enneaegse surma põhjustas. Möödus kaks kuud ja ümbruskonnas ei esinenud ühtegi surmajuhtumit. Mind hakkasid vaevama kahtlused.

Olin tol ajal 18-aastane. Peagi pärast seda kohtasin Jehoova tunnistajaid, kes näitasid mulle Pühakirjast, et surnud ei saa teha elavatele ei head ega kurja. Kui teadmised Jumala Sõnast minu südames juurdusid, ütlesin oma isale, et ma ei saa enam koos temaga surnutele ohvreid tuua. Algul oli ta minu peale vihane, et ma ta hülgasin, nii nagu ta ise seda väljendas. Aga kui ta nägi, et ma oma vastleitud usust ei loobu, ei takistanud ta mind Jehoovat kummardamast.

Sümboliseerisin oma pühendumist veeristimisega 18. aprillil 1948. aastal. Sestsaadik olen ma jätkuvalt teeninud Jehoovat suure rõõmu ja rahuldusega, aidates teistel vabaneda kombest kummardada surnud esivanemaid, kes ei saa meid aidata ega meile kurja teha.” — J. B. Omiegbe kaastöö, Nigeeria, Benin City.

[Pilt lk 7]

Kui surnud äratatakse üles paradiisliku maa peale, valitseb suur rõõm