Eesmärgikindel elutee
JUTUSTANUD MELVA A. WIELAND
Paar kuud pärast seda, kui mind 1940. aasta märtsis ristiti, tuli mu õde Phyllis minu juurde ja küsis: „Miks sa ei hakka pioneeriks?” „Pioneeriks?” küsisin mina. „Sa mõtled, et ma kuulutaksin täisaegselt, lausa iga päev?”
MÕTLESIN, kuidas saaksin mina olla pioneer, kui mul on Piiblist nii napid teadmised ning veelgi napimad säästud pangas? Kuid vaatamata sellele pani Phyllise küsimus mind mõtlema. Ma ka palvetasin selle pärast väga palju.
Lõpuks arutlesin: „Jumal tõotab ju meie eest hoolitseda, kui me otsime esiti tema Kuningriiki, mispärast ma siis ei looda tema peale?” (Matteuse 6:33) Niisiis teatasin 1940. aasta juunis, et panen oma õmblejaameti maha. Seejärel kirjutasin Vahitorni Ühingu Austraalia harubüroole ja avaldasin soovi, et mind määrataks pioneeritööle.
Minu eluaegne ülesanne
Paar nädalat hiljem sain vastuse, milles teatati, et mulle antakse ülesanne pärast seda, kui olen käinud konvendil, mis toimub Jehoova tunnistajate keskuse maa-alal Strathfieldis, Austraalia suurima linna Sydney äärelinnas. Konvendijärgsel hommikul läksingi Ühingu büroosse, et oma ülesanne kätte saada.
Büroost öeldi mulle: „Pesulas on praegu palju tööd. Kas sa saaksid paariks nädalaks siia jääda ning abiks olla?” See oli 1940. aasta augustikuus — ning ma töötan ikka veel pesulas! Sel ajal oli keskuse peres ainult 35 inimest, praegu aga 276.
Võib-olla te imestate, mispärast ma pean pesulas töötamist „eesmärgikindlaks eluteeks”, iseäranis kui mõelda sellele, et praeguseks olen teinud seda tööd juba üle 50 aasta. Enne kui ma seda selgitan, las ma räägin oma varasematest taotlustest.
Eluviisiks said sportmängud
Sündisin siia maailma 1. jaanuaril 1914 Melbourne’is, olles viiest lapsest esimene. Meil olid armastavad vanemad, kes elasid üllate põhimõtete järgi ning kui vaja, siis ka karistasid. Kuna meie vanemad ei olnud kirikuskäijad, saime nii-öelda religioosse vabakasvatuse. Sellest hoolimata nõudsid nad, et meie, lapsed, hakkaksime käima anglikaani kiriku pühapäevakoolis.
Kui ma 1928. aastal kooli lõpetasin ja õmblejana tööle hakkasin, otsustasin, et enamiku oma vabast ajast kasutan sportmängude mängimiseks, lootuses, et ehk see aitab mul häbelikkusest võitu saada. Astusin tenniseklubisse ja mängisin tennist aastaringselt. Talvel mängisin ka korvpalli ja pesapalli ning suvel olin kriketinaiskonnas. Kriketist sai minu tõeline meelisala ning selleks, et olla kõlblik mängima osariikidevahelistes mängudes, proovisin oma oskusi kiire pallijana igati täiustada.
Sportmängude mängimisest erinev eesmärk
Juba lapsest peale vaevas mind õpetus, mille kohaselt armastuse Jumalal on põrgu-nimeline paik, kus neid, kes tegid midagi halba, igavesti piinatakse. Mulle tundus see olevat täiesti mõistusvastane. Kujutage siis ette minu rõõmu, kui sain ootamatult Piiblist teada „põrgu” tegeliku tähenduse. Las ma räägin, kuidas see juhtus.
Minu õele Phyllisele, kes on minust viis aastat noorem, meeldis samuti väga sporti teha ja nii olime temaga samas kriketinaiskonnas. Üks naiskonnakaaslane tutvustas Phyllist 1936. aastal noormehele, kelle nimi oli Jim ning keda tunti väga religioosse inimesena. Üsna pea hakkas Jim Phyllisele Piibli õpetustest rääkima. Phyllis oli väga huvitatud. Ta rääkis mulle: „See on nii loogiline ja põhjendatud.”
Elasime tol ajal Phyllisega alles vanematekodus kahekesi ühes toas ja ta püüdis äratada minus huvi selle vastu, mida Jim talle Jumala Kuningriigist rääkis. Phyllis seletas mulle erutatult: „Kuningriik teeb teoks selle, mida inimvalitsused pole suutnud teha.” Kuid mina vaidlesin talle vastu, öeldes, et see on vaid üks järjekordne religioon, mis püüab meid segadusse ajada, ning et tegelikult ei tea keegi tulevikku ette. Kuid Phyllis ei andnud alla ning jättis toas kirjandust igasse paika, lootes, et ehk ma loen seda.
Tahtsin teada, miks Phyllis on sellest uuest usust nii vaimustunud, ning seepärast võtsin ühel päeval kätte brošüüri. Sellel oli huviäratav pealkiri Pärast surma. Seda läbi lapates „kikitasin kõrvu”, kui märkasin sõna „põrgu”. Oma üllatuseks sain teada, et Piiblis esinev sõna „põrgu” viitab tegelikult inimkonna ühisele hauale ning et sinna lähevad nii head kui ka halvad inimesed. Veel sain teada, et põrgu pole piinapaik; surnud ei tea ega tunne midagi. — Koguja 9:5, 10; Laul 146:3, 4.
See tundus mulle tõesti loogilisena, eriti veel kui selles brošüüris selgitati, et armastav ja vägev Jumal on tõotanud tuua surnud tagasi ime kaudu, mida nimetatakse ülesäratamiseks. (Johannese 5:28, 29) Nüüd tahtsin ka mina rohkem teada saada nendest asjadest, mida Jim oli Phyllisele rääkinud. Leidsin väikese Piibli King James Version, mille minu isa mulle lapsena oli andnud, ning otsisin üles brošüüris toodud piiblikohad. See andis kinnituse kõige kohta, mida seal põrgust ja surnute olukorrast öeldi.
Teine meeldiv üllatus oli selle teadasaamine, et Jumalal on isikunimi Jehoova. (Laul 83:19) Mõistsin samuti, et Jumalal on eesmärk või põhjus iga asja jaoks, mida ta teeb või sündida laseb. See ajendas mind endalt küsima: „Mis on tegelikult minu elu eesmärk?” Sellest ajast peale hakkasin mõtlema, kas see ikka teenib minu parimaid huve, et võtan sporditegemist sedavõrd tõsiselt — kõike muud praktiliselt unarusse jättes.
Rakendan otsused ellu
Jimil ja Phyllisel polnud aimugi sellest, et minu vaated olid muutunud, kuid nad said seda teada, kui üks sõber kutsus meie pere enda juurde peole. Noil päevil oli pidudel üleüldiseks kombeks tõusta püsti, öelda toost Inglismaa kuninga auks ning tõsta klaasid tervisejoomiseks. Kuid mina otsustasin koos Jimi ja Phyllisega istuma jääda. Nad ei suutnud uskuda oma silmi, kui nägid, et ma istuma jään! Loomulikult ei tahtnud me olla lugupidamatud, kuid kristlastena me saime aru, et peame olema erapooletud ning mitte võtma osa sellistest natsionalistlikest tseremooniatest. — Johannese 17:16.
Kuid minu vanemad ja kõik ülejäänud sugulased olid jahmunud. Nad ütlesid, et me oleme kas ebalojaalsed või hullud — või mõlemad! Kui käisime Phyllisega kriketinaiskonna iga-aastasel autasustamistseremoonial, toimus sama asi ka natsionalistliku kombetalituse ajal. Lõpptulemuseks oli see, et me mõlemad tulime võistkonnast ära. See polnudki nii raske, kui ma olin algul arvanud, sest olin hakanud mõistma, et pean olema truu ja lojaalne Kristusele Jeesusele, Jumala taevase Kuningriigi Kuningale.
Nüüd selgitas Phyllis, et mul on tarvis hakata käima regulaarselt Jehoova tunnistajate koosolekutel, et põhjalikumate Piibli teadmiste abil oma usku kasvatada. Sel ajal oli Melbourne’is vaid üks kogudus, kus ma hakkasin käima iga pühapäeva pärastlõunal toimuvatel koosolekutel. Peagi veendusin, et see on tõeline Jumala maapealne organisatsioon.
Üsna varsti kutsuti mind koos kogudusega majast majja kuulutustegevusest osa võtma. Alguses kõhklesin natuke, kuid siis otsustasin ühel pühapäevahommikul teistega kaasa minna, et näha, kuidas see käib. Olin rõõmus, kui mind määrati kaaslaseks ühele kogenenud Jehoova tunnistajale, kes rääkis veenvalt esimesel uksel ning keda korterivaldaja meelsasti kuulas. Mõtlesin endamisi: „See polnudki just eriti raske, kuid mul on vaja palju praktikat, enne kui suudan ise sama hästi kuulutada.” Kujutage siis ette, kui imestunud ma olin, kui see tunnistaja pärast esimese ukse taga kuulutamist ütles mulle: „Nüüd võid sa juba ise hakkama saada.”
„Ise hakkama saada?” küsisin hämmastunult! „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt! Mida ma siis ütlen, kui keegi esitab mingi küsimuse ja ma ei tea, mida vastata?” Kuid minu kaaslane oli järeleandmatu. Niisiis, ise sõna otseses mõttes värisedes, jätkasin üksinda, samas kui tema kuulutas inimestele teisel pool tänavat. Elasin selle esimese hommiku kuidagiviisi üle.
Sellest ajast peale hakkasin osalema kuulutustöös igal pühapäevahommikul. Kui keegi küsis mu käest uksel mingi küsimuse, millele ma ei osanud vastata, ütlesin talle: „Uurin asja ja külastan teid jälle.” Olen õnnelik, et Jehoova andis mulle pidevalt jõudu ja julgust jätkata oma uut eesmärgikindlat eluteed. Pühendasin talle oma elu ja oktoobris 1939 ristiti mind Melbourne’i linnaujulas. Varsti pärast seda küsiski Phyllis, kes oli tolleks ajaks Jimiga abiellunud, miks ma ei alusta pioneeritööd.
Teenimine harubüroos
Austraalia Jehoova tunnistajate töö keelustati 1940. aasta jaanuarikuus, varsti pärast seda, kui ma hakkasin töötama Beetelis, nagu me harubürood nimetame. Hiljem võttis sõjavägi Strathfieldi Beeteli kodu oma valdusse ning mind saadeti Ingleburni, umbes 48 kilomeetrit linnast väljas asuvasse Ühingu farmi. Juunis 1943 mõisteti Vahitorni Ühing kohtus õigeks ning keeld tühistati. Tolle aasta lõpuks oli 25 meie hulgast kutsutud tagasi Strathfieldi Beetelisse. Töötasin pesulas edasi ning tegin majas ka paljusid teisi töid.
Järgmised kümme aastat möödusid kiiresti. Seejärel, 1956. aastal, abiellusin Ted Wielandiga, ühe vennaga Beetelist. Ted oli väga rahulik ja kannatlik inimene ning me olime väga õnnelikud, kui saime loa jääda abieluinimestenagi Beetelisse elama. Me mõlemad pidasime oma eesmärgikindlat eluteed väga kalliks ja olime õnnelikud, et meil on eesõigus teenida Austraalia harubüroos. Lisaks oma tööle Beetelis oli meil loomulikult ka rõõm üheskoos aidata teistelgi saada Kristuse jüngriteks. Näitena sellest võid lugeda lugu Weekes’ide perekonnast 1993. aasta 22. oktoobri ajakirjas Awake!
Kuningriigi kuulutajate tasasest kasvust tingituna suurenes meie pere liikmete arv minu esimese 30 Beeteli teenistusaasta jooksul vaid 10 kuni 12 inimese võrra. Kuid pärast seda, kui 1970-ndatel aastatel hakati kohapeal trükkima ajakirju Vahitorn ja Awake!, muutus olukord kiiresti. Jaanuaris 1972 hakati ehitama uut trükikoda. Peagi saabus Jaapanist 40-tonnine trükipress, ja juba 1973. aastal trükkisime ligikaudu 700000 ajakirja kuus. Nüüd hakkas meie Beeteli pere tõepoolest kasvama.
Seitsmekümnendad tõid mulle kaasa ka kurvastust. Kõigepealt suri 1975. aastal minu armas abikaasa Ted, olles 80-aastane. Seejärel, vähem kui aasta hiljem, suikus surmaunne ka minu eakas isa. Sain palju tuge Jehoovalt ja tema Sõnast Piiblist ning oma vaimsetelt vendadelt ja õdedelt. Väga palju aitas ka see, et sellel oma elu väga kurval perioodil jätkasin ma innukalt oma eesmärgikindlat tegevust Beetelis.
Kuid vaatamata kõigele läks elu edasi ning ma hakkasin jälle kogema rahuldust ja õnnistusi, nüüd juba lesena. Aastal 1978 käisin Inglismaal Londonis konvendil ja seejärel külastasin Vahitorni Ühingu ülemaailmset keskust Brooklynis New Yorgis. See, et ma nägin sadu oma vendi ja õdesid õnnelikult Brooklyni Beetelis töötamas, on mulle tänaseni suureks innustuse allikaks.
Kui 1970-ndad aastad lähenesid lõpule, saime teada, et Austraalia Beeteli kompleksi kavatsetakse veelgi laiendada. Siiski ei pidanud laiendamine aset leidma Strathfieldis, kus hoonestuseks ei jätknud enam maad. Ehitama pidi hakatama hoopiski uut, palju suuremat kompleksi meie krundile Ingleburnis, kus ma olin töötanud keelu ajal 1940-ndate aastate alguses.
Ikka eesmärgikindel elutee
Kui erutatud me küll olime, kui me 1982. aasta jaanuaris oma uutesse hoonetesse kolisime! On tõsi, et tuttavast ümbruskonnast lahkudes olime alguses natuke kurvad, kuid üsna pea leidsime oma uuest, 73 armsa magamistoaga kodust, suurt rõõmu. Nüüd näeme aknast telliskiviseinte ja eeslinnatänavate asemel rohelisi põlde ja puid, kariloomi ning suurepäraseid päikesetõuse ja -loojanguid — tõepoolest imekena vaatepilt.
Uue kompleksi meeliköitev pühitsemine toimus 1983. aasta 19. märtsil, imeilusa sügisese päikesepaistelise ilmaga. Lloyd Barry Jehoova Tunnistajate Juhtivast Kogust esitas liigutava pühitsuskõne. Mina isiklikult tundsin väga suurt heameelt selle üle, et ta koos naisega pühitsemisel viibis, sest olin ju töötanud koos nendega Strathfieldi Beetelis, kui me kõik hulga nooremad olime.
Kuningriigi kuulutustegevuse jätkuva kasvu tõttu oli hädavajalik siin Ingleburnis asuvaid hooneid veelgi laiendada. Aastal 1987 laiendati bürood. Seejärel, 25. novembril 1989, pühitseti uus viiekorruseline elumaja ja uus kolmekorruseline vabriku juurdeehitis. Kui suur on küll olnud meie kasv — vähem kui 4000-st Austraalia teenijast ajal, mil alustasin teenimist, kuni 59000 teenijani nüüd!
Alles hiljuti muudeti Austraalia harubüroo Jaapani ja Saksamaa kõrval üheks kolmest Ühingu regionaalsest projekteerimisbüroost. Seetõttu on vaja Beeteli kompleksi edaspidigi laiendada. Nüüdseks on valmis teine kolmekorruseline büroohoone ja lõpule hakkab jõudma viiekorruselise elumaja ehitamine, kuhu tuleb veel 80 tuba, et majutada meie pidevalt kasvavat peret.
Nüüd on pesulas toimetamas suur hulk töölisi, kuid ma meenutan tihti seda 1940. aasta augustikuu päeva, mil mind siia osakonda kaheks nädalaks appi kutsuti. Olen nii õnnelik, et need kaks nädalat on kestnud rohkem kui 50 aastat ja et Jehoova Jumal on juhtinud minu sammud sellisele eesmärgikindlale eluteele.
[Pilt lk 21]
Kui olin 25-aastane
[Pilt lk 23]
Meie pulmapäev 1956. aastal
[Pildid lk 24]
Olime oma õega 1938. aastal sporditegemisega üsnagi hõivatud, kuid minu praegune elu on märksa viljakam