Kas jõulud on tõesti kristlikud pühad?
VASTAVALT teatmeteosele The World Book Encyclopedia on „jõulud aeg, mil kristlased peavad Jeesuse Kristuse sünnipäeva”. Kuid siiski märgitakse samas entsüklopeedias: „Algkristlased ei tähistanud [Jeesuse] sünnipäeva, sest nad pidasid kellegi sünnipäeva tähistamist paganlikuks kombeks.”
Golby ja Purdue raamatus The Making of the Modern Christmas väljendatakse sama arvamust: „Algkristlased ei pidanud Kristuse sünnipäeva. Sünnipäevad kui niisugused olid seotud paganlike kommetega; evangeeliumides ei räägita midagi Kristuse sünni tegelikust kuupäevast.”
Kui sünnipäevade pidamisel pole kristlikku algupära, kuidas siis sai Kristuse sünnipäevast nii tähelepanuväärne „kristlik” püha?
Jõulude paganlik päritolu
„Kõik pidasid pidu ja rõõmutsesid, töö ja äritegevus oli selleks perioodiks täielikult katkestatud, majad olid kaunistatud loorberite ja igihaljaste taimedega, sõbrad käisid üksteisel külas ning tegid kingitusi, kliendid andsid kinke oma patroonidele. Kogu see periood oli vaid üks rõõmutsemise ja hea tahte ülesnäitamise aeg ning inimesed nautisid kõikvõimalikke lõbustusi.” — Paganism in Christian Festivals (Paganlus kristlikes pühades), autor J. M. Wheeler.
Kas see kirjeldus sobib kokku nende jõulupidustustega, mida sina tead? Üllataval kombel ei kirjeldata siin siiski jõule! Jutt on hoopis saturnaalidest — nädalapikkusest paganlikust Rooma pühast, mis oli seotud talvise pööripäevaga (kujutatud kõrvalleheküljel). Võitmatu päikese sünnipäeva tähistati 25. detsembril, mil peeti Rooma mitraismi peamist püha.
Vastavalt teosele The New Encyclopædia Britannica, „hakkas kirik 25. detsembrit, mis oli Mithra, iraani valgusjumala sünnipäev, . . . võitmatule päikesele pühendatud päev ja samas ka saturnaalide järgne päev, pühitsema jõuludena, Kristuse sünnipäevana, et nende paganlike pühade mõju vähendada”. Niisiis jätkus paganlik sünnipäevapidamine vaid lihtsa nimemuutusega Mithralt Kristusele!
Kuid sa võid siiski arvata, et Jumala Poja Jeesuse sünd oli midagi erilist, mis väärib meelespidamist. Pilguheit sellele, mida Piibel sellest räägib, toob asjasse väga palju selgust.
Rõõmus sündmus
Luuka evangeeliumi teine peatükk annab meile taustteavet. Luukas räägib, kuidas taeva inglid, alandlikud karjased, Jumalale andunud sulased ning ka Maarja ise sellele tähelepanuväärsele sündmusele reageerisid.
Mõtle esmalt „karjastele väljal”, kes olid „pidamas valvet öösel oma karja juures”, mida nad südatalvel kindlasti poleks teinud. Kui ilmus ’Jehoova ingel’ ja Jumala auhiilgus säras nende ümber, olid karjased algul ehmunud. Nad muutusid julgemaks, kui ingel selgitas neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!” Kui äkitselt ilmus inglite „taeva sõjaväe hulk”, teadsid karjased, et see sünd erines kõigist teistest. On huvitav, et inglid ei toonud vastsündinule mitte mingeid kingitusi. Selle asemel kiitsid inglid Jehoovat, öeldes: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!” — Luuka 2:8—14.
Loomulikult tahtsid karjased oma silmaga seda vastsündinut näha, sest Jehoova ise oli andnud sellest rõõmsast sündmusest teada. Kui nad leidsid imiku sõimes magavat, rääkisid nad vanematele, mida inglid olid öelnud. Seejärel karjased lahkusid, ’andes au ja kiites Jumalat’, mitte last. — Luuka 2:15—18, 20.
Kahtlemata rõõmustas Maarja, Jeesuse ema, et tema esmasündinu ilmaletulek läks hästi. Kuid samas ta ka ’mõtles nendele sõnadele oma südames’. Seejärel, kuulekana Moosese seadusele, reisis ta koos oma abikaasa Joosepiga Jeruusalemma. See polnud mingi sünnipäevapidamine. See oli hoopis aeg, mil imik seati Jumala ette, „nagu on kirjutatud Issanda käsuõpetuses: ’Iga poeglaps, kes on ema esmasündinu, loetagu pühitsetuks Issandale’ ”. — Luuka 2:19, 22—24.
Jeruusalemma templis kohtasid Maarja ja Joosep Siimeoni, keda Luukas kirjeldab kui meest, kes oli „õige ja jumalakartlik ning ootas Iisraeli troosti”. Inspiratsiooni all oli talle öeldud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud „Issanda Võitut”. See, mis juhtus edasi, toimus samuti „[Jumala] Vaimu sunnil”. Siimeon võttis imiku oma kätele, kuid mitte selleks, et talle kingitust anda, vaid et õnnistada Jumalat sõnadega: „Issand, nüüd sa lased oma sulase rahus minna oma sõna järgi, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste nähes.” — Luuka 2:25—32.
Järgmisena tuli sinna elatanud naisprohvet Anna. Ka tema „ülistas Jumalat ning kõneles temast [„lapsest”, NW] kõikidele, kes ootasid Jeruusalemma lunastust”. — Luuka 2:36—38.
Maarja, Siimeon, Anna, karjased ja ka taeva inglid olid kõik rõõmsad Jeesuse sünni üle. Kuid seejuures on hea tähele panna, et nad ei pidanud mingit sünnipäevapillerkaari ega andnud ka kingitusi. Nad hoopis kiitsid Jehoovat, oma pääste taevast Korraldajat.
Siiski võivad mõned väita, et kindlasti ei saa jõulukingituste andmine olla vale, sest kas ka mitte „kolm tarka” ei austanud Jeesust kingitustega?
Jõulukingitused
Uurigem jällegi Piibli jutustust. Sa leiad selle Matteuse evangeeliumi teisest peatükist. Seal pole mingit viidet sünnipäeva tähistamisele ega tooda ära mingit konkreetset aega, kuigi ilmselt toimus see mõni aeg pärast Jeesuse sündi. Mt 2:1 Esimeses salmis nimetab Matteus külalisi „tarkadeks [„astroloogideks”, NW] [kreeka keeles maʹgoi] hommikumaalt”, seega olid nad paganad, kellel polnud mingeid teadmisi Jehoova Jumala kohta. Täht, mida need mehed järgisid, ei juhatanud neid otse Jeesuse sünnipaika Petlemma, vaid Jeruusalemma, kus valitses kuningas Heroodes.
Kui see õel valitseja kuulis, et nad tahavad teada, kes on „see sündinud juutide kuningas”, küsis ta preestritelt nõu, saamaks täpselt teada, kus „Kristus pidi sündima”, nii et ta võiks lasta lapse tappa. Preestrid vastasid Miika prohvetiennustuse abil, mis näitas, et Messia sünnikoht on Petlemm. (Miika 5:1) Heroodes juhatas silmakirjalikult oma külalisi: „Minge kuulake hoolega lapsukese järele, ja kui te tema leiate, siis andke minule teada, et minagi läheksin teda kummardama!” Astroloogid läksid teele ning täht „käis nende eel, kuni ta tuli ja seisatas ülal seal kohal, kus lapsuke oli”. Pane tähele, et tema kohta öeldakse „lapsuke”, mitte aga vastsündinud imik. — Matteuse 2:1—10.
Nagu on sünnis idamaa mõjurikastele isikutele, kes on külas valitseja juures, heitsid need paganatest astroloogid maha ning „tõid [lapsukesele] ande, kulda ja viirukit ja mürri”. Matteus lisab: „Kui nad unes olid Jumalalt saanud käsu mitte minna tagasi Heroodese juurde, läksid nad teist teed tagasi omale maale.” — Matteuse 2:11, 12.
Sellest lühikesest Piibli jutustusest võivad mõned inimesed püüda leida toetust oma kombele teha jõulukingitusi. Jõulukommete ajalugu käsitlev raamat Discovering Christmas Customs and Folklore selgitab siiski, et nüüdisaegse kingituste tegemise tava juured on peidus kingitustes, mida roomlased tegid saturnaalide ajal oma vaestele ligimestele. „Algkirik . . . kandis selle tähenduse kavalalt üle hommikumaa tarkade kingiandmise rituaalsele mälestamisele.” Millist kontrasti küll pakuvad tõelised kummardajad — näiteks need alandlikud karjased —, kes Jeesuse sünni puhul kiitsid vaid Jumalat!
Austa Kristust kui Kuningat!
Tänapäeval pole Jeesus enam väikelaps. Ta on vägev Võimukandja, Jumala taevase Kuningriigi Kuningas, ning teda peab ka vastavalt austatama. — 1. Timoteosele 6:15, 16.
Kui sa oled juba täiskasvanu, kas oled sa mõnikord tundnud piinlikkust, kui sinu juuresolekul on näidatud su imikuea pilte? Tõsi küll, sellised pildid tuletavad sinu vanematele meelde seda rõõmu, mida nad sinu sünnist tundsid. Kuid kas nüüd, mil oled juba väljakujunenud isiksus, ei eelistaks sa üldiselt seda, et teised näeksid sind sellisena, nagu sa praegu oled? Samamoodi mõtle sellele, kuivõrd lugupidamatu on see Kristuse Jeesuse suhtes, kui need, kes väidavad end olevat tema järelkäijad, on igal aastal niivõrd hõivatud paganliku jõulutraditsiooni järgimisega ja väikelapse austamisega, et teda kui Kuningat nad ei austagi. Näitas ju kristlik apostel Paulus juba esimesel sajandil, et on kohane mõelda Kristusele sellisena, kes ta praegu on — Kuningas taevas. Paulus kirjutas: „Kui me ka oleme tundnud Kristust liha poolest, siis me ei tunne teda nüüd mitte enam nõnda.” — 2. Korintlastele 5:16.
Jumala Kuningriigi Kuningana viib Kristus varsti täide prohvetliku tõotuse kaotada valu, kannatused, haigused ja surm. Tema tagab siin maa peal kõigile paradiislikes tingimustes elavatele inimestele meeldiva kodu ja rahuldustpakkuva töö. (Jesaja 65:21—23; Luuka 23:43; 2. Korintlastele 1:20; Ilmutuse 21:3, 4) Kindlasti on need küllaldased põhjused selleks, et hoiduda Jeesust teotamast!
Kristuse enda eeskuju järgides püüavad tõelised kristlased anda oma ligimestele üht suurimat kingitust, mida keegi võib üldse anda — Jumala eesmärgist arusaamist, mis võib viia igavesse ellu. (Johannese 17:3) Sellise kingituse tegemine toob neile palju rõõmu, nagu ütles Jeesus: „Õndsam on anda kui võtta!” — Apostlite teod 20:35; Luuka 11:27, 28.
Kristlastel, kes on üksteisest siiralt huvitatud, pole sugugi raske ükskõik millisel ajal aastas väljendada sundimatult oma armastust. (Filiplastele 2:3, 4) Näiteks kuivõrd vahva on saada mõne kristliku lapse käest pilti, mille ta on oma tänu väljendamiseks joonistanud pärast piiblilise kõne kuulamist! Sama innustav on ka sugulase poolt saadud ootamatu kingitus kui märk tema armastusest. Samamoodi tunnevad ka kristlikud vanemad väga palju rõõmu, kui nad ükskõik millal aastas teevad sobival ajal oma lastele kingitusi. Sedaliiki kristlikku heldekäelisust ei rüveta ei näiline pühadest tingitud sundus ega paganlik komme.
Eelnevat silmas pidades on praegu maailmas kokku üle nelja ja poole miljoni kõigist rahvastest kristlase, kes ei pea jõule. Need on Jehoova tunnistajad, kes annavad oma ligimestele korrapäraselt tunnistust Jumala Kuningriigi heast sõnumist. (Matteuse 24:14) Arvatavasti kohtud sa nendega üsna pea, kui nad külastavad sind. Loodame, et sa võtad innukalt vastu selle, mida nad toovad, ja et see teeb sinu perekonnale suurt rõõmu, kui te õpite Jehoova Jumalat kiitma kõigil päevadel aastas. — Laul 145:1, 2.
[Pilt lk 7]
Kristlased annavad oma ligimestele suurima kingituse — Jumala eesmärgist arusaamise, mis viib igavesse ellu
[Pildi allikaviide lk 4]
Culver Pictures