Kas religioon on tabuteema?
„ON KAKS asja, millest ma kunagi ei räägi: need on religioon ja poliitika!” Sellist vastust kuulevad Jehoova tunnistajad üsna tihti, kui nad inimestega Piiblist soovivad rääkida. Ning sellest seisukohast võib aru saada.
Poliitika üle vaieldes võivad inimeste kired lõkkele lüüa ning palju tülisid tekitada. Paljud näevad tühipaljad lubadused läbi ja mõistavad, et enamjaolt ajavad poliitikud taga vaid võimu, kuulsust ja raha. Kahjuks viivad poliitilised lahkarvamused mõnikord ka vägivallani.
Sa võid mõelda, et seesama peab ju paika ka religiooni puhul. Kas pole mitte just religioosne innukus puhunud lõkkele paljud tänapäeva konfliktid? Põhja-Iirimaal olid roomakatoliiklased ja protestandid kaua aega vaenujalal. Balkani riikides käib nii ida õigeusu kui ka roomakatoliku kiriku liikmete ning ka teiste vahel võitlus territooriumi pärast. Millised on selle tagajärjed? Julmused ja üha jätkuv vaenutsemine.
Ähvardava surmaohu tõttu püüavad paljud iseenda ning oma perekonna uskumusi varjata. Aafrikas sajandeid kestnud religioosne vihavaen ristiusuliste ning teistesse, nii võõrastesse kui ka etnilistesse religioonidesse kuulujate vahel on õhutanud lapsevanemaid panema oma lastele kaks nime, mis oleksid teatud määral kaitseks, ning selline tava on veel tänapäevalgi levinud. Seega võib mõni noor poiss end ühe nime abil ühe kiriku liikmena esitleda ja teise nime abil mõne teise religiooni liikmeks kuulutada. Kui inimese religioossed uskumused võivad talle elu maksta, pole sugugi üllatav, et ta ei taha avalikult usulistel teemadel arutleda.
Teistele on religioonist kõnelemine tabu ka siis, kui see nende elu ei ohusta. Nad kardavad, et kui nad räägivad oma uskumustest inimesega, kellel on teistsugune usk, viib see mõttetu vaidluseni. Kolmandad usuvad, et kõik religioonid on head. Nad ütlevad, et kui inimene on rahul sellega, mida ta usub, on erinevustest kõnelemine vaid aja raiskamine.
Isegi tõsimeelsete religiooniuurijate seisukohad ei ühti. Artiklis „Religiooniuuringud ja -klassifikatsioon” tunnistab teatmeteos The New Encyclopædia Britannica: „Õpetlased on olnud haruharva [religiooni] suhtes üksmeelel . . . Niisiis on see arutlusaine olnud kogu ajaloo kestel täis vastuolusid.”
Üks sõnaraamat defineerib religiooni kui „inimese usu ja harda austuse väljendust üliinimliku jõu vastu, mida peetakse universumi loojaks ning valitsejaks”. Seega on religioonil inimese elus tähtis osa. Tõepoolest, religioon on alati olnud mõjus tegur inimkonna ajaloo kujundamisel. Teatmeteos Oxford Illustrated Encyclopedia of Peoples and Cultures märgib, et „pole olnud ühtegi ühiskonda, mis poleks teatud religiooni vormi kaudu püüdnud luua elus korda ja leida elu mõtet”. Kuna religioon hõlmab selliseid põhimõisteid nagu elu „kord” ja „mõte”, on see kindlasti väärt midagi muud kui vaidlust. See väärib kellegi teisega arutlemist ehk põhjalikku läbikaalumist. Kuid kellega, ja mis kasu see annab?