Kas tõde religiooni kohta on leitav?
ROOTSI ülikoolilinnas Uppsalas otsustas üks vaimsetest asjadest huvitatud mees uurida oma linnas eri religioonide tõekspidamisi ning külastada sealhulgas ka nende kummardamispaiku. Ta kuulas, kuidas nende vaimulikud jutlusi peavad, ning küsitles mõningaid liikmeid. Ta märkas, et ainult Jehoova tunnistajad olid veendunud selles, et „nad on leidnud tõe”. Ta imestas, kuidas tunnistajad saavad seda väita, kui võtta arvesse seda suurt hulka religioosseid tõekspidamisi.
Kas sina isiklikult arvad, et tõde religiooni kohta on leitav? Kas on üldse võimalik kindlaks määrata nii-öelda absoluutset tõde?
Filosoofia ja tõde
Need, kes on uurinud filosoofiat, on tulnud järeldusele, et inimkond ei jõuagi absoluutse tõeni. Sa ehk tead, et filosoofiat on defineeritud kui „teadust, mis püüab selgitada eksistentsi ja elu teket”. Tegelikult läheb see aga harva nii kaugele. Rootsi kirjanik Alf Ahlberg kirjutas raamatus Filosofins Historia (Filosoofia ajalugu): „Paljudele filosoofilistele küsimustele pole nende olemuse tõttu võimalik anda mingit konkreetset vastust. . . . Paljud inimesed on arvamusel, et . . . selle alla kuuluvad kõik metafüüsilised probleemid [, mis käsitlevad olemuse põhiprintsiipe].”
Seega on need, kes on püüdnud filosoofia kaudu leida vastust olulistele küsimustele elu kohta, jõudnud tihti vaid rahulolematuse ja ängistuseni. Oma raamatus Tankelinjer och trosformer (Mõttesuund ja religioossed tõekspidamised) ütles Rootsi autor Gunnar Aspelin järgmist: „Üks asi, mida me näeme, on see, et loodus pole inimesest sugugi rohkem huvitatud kui liblikast ja sääsest . . . Jõudude vastu, mis tegutsevad kosmoses ja meie sisemaailmas, oleme võimetud, täiesti võimetud. Selline ellusuhtumine on väga sageli kajastunud kirjanduses, mis on ilmunud sajandi lõpupoole, mil inimesed on rajanud oma usu progressile ja unistanud paremast tulevikust.”
Kas on vaja, et tõde ilmutataks?
On täiesti ilmselge, et inimeste endi pingutused leida tõde elu kohta pole kandnud vilja, ning tundub, et seda ei juhtu ka tulevikus. Seega on põhjust järeldada, et vaja on mingit jumalikku ilmutust. Teatud ilmutuse annab see, mida paljud nimetavad looduse raamatuks. Kuigi see ei esita kõiki üksikasju elu tekke kohta, näitab see siiski, et on olemas midagi palju rahuldustpakkuvamat kui elu puhtmaterialistlik selgitus. Taeva poole sirutuv rohulible allub tegelikult teistsugustele seadustele kui varingu teel tekkiv kivihunnik. Elusloodus ehitab end üles ja organiseerub viisil, mida eluta loodus ei tee. Seega oli ühel tuntud seaduse ja religiooni uurijal alust järeldada: „[Jumala] nähtamatut olu . . . nähakse, kui [seda] pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates.” — Roomlastele 1:20.
Kuid selleks et mõista, kes seisab selle ehitamise ja organiseerimise taga, on meil vaja edasist ilmutust. Kas ei peaks me arvama, et taoline ilmutus on olemas? Kas poleks arukas loota, et Tema, kes lõi maa peale elu, end oma looduile ilmutab?
Piibel kinnitabki end olevat selline ilmutus. Oleme selles ajakirjas esitanud sageli häid põhjendusi, et aidata seda väidet omaks võtta, ja paljud mõtlevad inimesed on seda ka teinud. Tähelepanuväärne on juba ainuüksi see fakt, et piiblikirjutajad soovisid kogu südamest näidata, et nemad pole kirjutatu autorid. Näeme, et prohvetid kasutavad Piiblis rohkem kui 300 korda seesuguseid väljendeid nagu „nõnda ütleb Jehoova”. (Jesaja 37:33; Jeremija 2:2; Nahum 1:12) Arvatavasti sa tead, et kui mehed või naised kirjutavad raamatuid või artikleid, ihkavad nad väga oma töödele nime alla panna. Kuid need, kes kirjutasid Piibli, eelistasid jääda tagaplaanile; mõningatel puhkudel on isegi raske kindlaks teha, kes mõne konkreetse osa Piiblist kirjutas.
Teiseks sinu jaoks tähendusrikkaks aspektiks Piibli juures võib olla selle sisemine kooskõla. See on tõepoolest tähelepanuväärne, kui võtta arvesse seda, et Piibli 66 raamatut kirjutati rohkem kui 1600 aasta pikkuse perioodi jooksul. Oletagem, et sa lähed avalikku raamatukokku ja valid välja 66 religioosse sisuga raamatut, mis on kirjutatud rohkem kui 16 sajandi kestel. Seejärel lased sa need kõik üheks raamatuks kokku köita. Kas sa loodaksid, et kogu köidet läbib ühtne teema ja harmooniline sõnum? Vaevalt küll. Selleks peaks sündima ime. Mõtle sellele: Piibli raamatutel on selline ühtne teema ning need toetavad üksteist. See näitab, et peab olema mingi vaimne juht ehk autor, kes juhatas Piibli kirjapanemist.
Järele uurides leiad sa, et on olemas üks iseloomustav joon, mis tõestab Piibli jumalikku päritolu rohkem kui miski muu. Need on prohvetiennustused — eelnevalt kirja pandud informatsioon sündmuste kohta, mis tulevikus kindlasti aset leiavad. Sellised väljendused nagu „sel päeval sünnib” ja „viimseil päevil sünnib” on Piiblile ainuomased. (Jesaja 2:2; 11:10, 11; 23:15; Hesekiel 38:18; Hoosea 2:23—25; Sakarja 13:2—4) Sadu aastaid enne seda, kui Jeesus Kristus maa peale tuli, avaldasid Heebrea Kirjade prohvetiennustused üksikasju kogu tema elu kohta — sünnist kuni surmani. Pole võimalik jõuda mingile muule mõistuspärasele järeldusele kui see, et Piibel on allikas, kust võib leida tõe elu kohta. Jeesus kinnitas seda oma sõnadega: „Sinu sõna on tõde!” — Johannese 17:17.
Religioon ja tõde
Isegi paljud nende hulgast, kes väidavad, et nad usuvad Piiblit, arvavad, et absoluutset tõde pole olemas. Ühendriikide vaimulik John S. Spong lausus: „Meil tuleb muuta . . . oma arvamust, et meil on tõde, ning teised peavad võtma omaks meie seisukoha, et mitte keegi meist ei jõua lõpliku tõeni.” Roomakatoliku kirjanik Christopher Derrick toob välja ühe põhjuse, miks valitsevad sellised negatiivsed seisukohad tõe leidmise suhtes: „Igasugune viide religioossele ’tõele’ annab mõista, et sa väidad end teadvat . . . Sa viitad sellele, et arvatavasti keegi teine eksib; ning see ei kõlba kuhugi.”
Kuid sinul kui mõtleval inimesel oleks hea kaaluda mõningaid asjakohaseid küsimusi. Kui tõde pole võimalik leida, siis mispärast ütles Jeesus Kristus: „Te tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks”? Ning miks ütles üks Jeesuse apostel, et see on Jumala tahe, et „kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid”? Mispärast esineb sõna ’tõde’ Kristlikes Kreeka Kirjades üle saja korra seoses usuga? Tõepoolest, mispärast, kui tõde pole võimalik leida? — Johannese 8:32; 1. Timoteosele 2:3, 4.
Tegelikult Jeesus mitte ainult ei juhtinud tähelepanu tõe olemasolule, vaid ka näitas, et kui me tahame, et meie kummardamine oleks Jumala poolt heaks kiidetud, peame tõe üles leidma. Kui Samaaria naine tahtis teada, milline on õige kummardamisviis — kas juutide kummardamisviis Jeruusalemmas või hoopiski samaarlaste oma Gerisimi mäel —, ei vastanud Jeesus, et tõde pole võimalik leida. Ta ütles hoopiski: „Tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” — Johannese 4:23, 24, meie kursiiv.
Paljud inimesed väidavad, et kuna ’Piiblit saab mitut moodi tõlgendada, siis ei olegi võimalik olla veendunud selles, mis on tõde’. Aga kas Piibel on tõepoolest kirjutatud niivõrd arusaamatult, et on võimatu teha kindlaks, kuidas seda mõista? Peab muidugi tunnistama, et teatud prohvetlikku ja sümboolset keelt on raske mõista. Näiteks ütles Jumal prohvet Taanielile, et tema kirjutatud raamatut, milles on palju prohvetlikke väljendeid, mõistetakse täielikult alles „lõpuajal”. (Taaniel 12:9) Ja on ilmselge, et mõningaid tähendamissõnu ja sümboleid on vaja tõlgendada.
Siiski on selge, et Piibel on väga otsene selles, mis puudutab kristlikke põhiõpetusi ja moraaliväärtusi, mis on olulised selleks, et Jumalat tões kummardada. Seda pole võimalik vastuoluliselt tõlgendada. Kirjas efeslastele räägitakse, et on olemas „üks” kristlik usk, ja seega näidatakse, et ei saa olla mitmeid uskumusi. (Efeslastele 4:4—6) Võib-olla sa mõtled: „Kui Piiblit pole võimalik mitut moodi õigesti tõlgendada, siis mispärast on nii palju ’kristlikke’ usutunnistusi?” Vastuse saame, kui vaatame tagasi ajajärgule vahetult pärast Jeesuse apostlite surma, mil ärataganemine tõelisest kristlikust usust oli hakanud ilmsiks saama.
„Nisu ja luste”
Jeesus ennustas seda ärataganemist oma tähendamissõnas nisust ja lustest. Ta selgitas, et „nisu” tähendab tõelisi kristlasi, „luste” aga valekristlasi ehk ärataganejaid. Jeesus ütles, et „inimeste magades” külvab „vaenlane” nisupõllule lustet. See külv algas pärast seda, kui apostlid olid surmaunne suikunud. Tähendamissõna näitab, et see tõeliste kristlaste segamini ajamine valekristlastega pidi kestma kuni „maailma-ajastu lõpuni”. Kuna läbi sajandite on religioossel põllul ülekaalus olnud need, kes on vaid nime poolest kristlased, pole tõelisi kristlasi olnud võimalik selgelt ära tunda. Kuid „maailma-ajastu lõpul” toimub muutus. „Inimese Poeg läkitab oma inglid”, et need eraldaksid valekristlased tõelistest kristlastest. See tähendab seda, et kristlikku kogudust on siis kerge ära tunda, kuna ta on selline nagu apostlite-aegne kogudus. — Matteuse 13:24—30, 36—43.
Nii Jesaja kui ka Miika prohvetiennustused on kuulutanud ette, et „viimseil päevil” kogutakse tõelised kummardajad taas kokku. Jesaja ütleb: „Viimseil päevil sünnib, et Jehoova koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde! Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: ’Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu.’ ” Selge pilguheit neile tõsiasjadele näitab, et Jesaja prohvetiennustus on täitumas meie päevil. — Jesaja 2:2, 3; Miika 4:1—3.
Siiski ei kasva kristlik kogudus inimpingutuste tulemusel. Jeesus ennustas, et ta „läkitab” kogumistöö tegemiseks „oma inglid”. Ta viitas ka selle erilisele eesmärgile: „Siis paistavad õiged nagu päike oma Isa kuningriigis.” (Matteuse 13:43) See näitab, et kristlik kogudus hakkab kogu maailmas läbi viima valgustus- ehk haridustööd.
Jehoova tunnistajad mõistavad, et nende prohvetiennustuste täitumist näitab see haridustöö, mida nad tänapäeval 232 maal läbi viivad. Kui eelarvamusteta inimesed võrdlevad Jehoova tunnistajate ning esimese sajandi kristliku koguduse tõekspidamisi, käitumisnorme ja organisatsiooni Piibliga, siis nad näevad selgelt, et need on omavahel täielikult kooskõlas. Tunnistajad ütlevad, et nende usk on „tõde”, kuid nad ei tee seda mingist isiklikust üleolekutundest. Nad väidavad niimoodi hoopis seetõttu, et nad on põhjalikult uurinud Jumala Sõna Piiblit ning järgivad seda kui ainukest mõõdupuud, mille järgi religiooni tegelikult peabki hindama.
Algkristlased ütlesid, et nende usk on „tõde”. (1. Timoteosele 3:15; 2. Peetruse 2:2; 2. Johannese 1) See, mida nemad pidasid tõeks, peab olema tõde ka meie jaoks tänapäeval. Jehoova tunnistajad kutsuvad kõiki inimesi Piibli uurimise teel selles isiklikult veenduma. Loodame, et niimoodi toimides koged ka sina rõõmu, mis ei tulene ainult sellest, et oled leidnud teistest religioonidest parema religiooni, vaid ka sellest, et oled leidnud tõe!
[Kast lk 5]
MÕNINGAD FILOSOOFIAD TÕE VASTU
POSITIVISM: Selle suuna seisukohaks on, et kõik religioossed ideed on tõestamatud mõttetused ning filosoofia eesmärgiks on ühendada kõik positiivsed teadused üheks tervikuks.
EKSISTENTSIALISM: Selle mõttevoolu propageerijaid mõjutasid väga tugevalt Teise maailmasõja kohutavad sündmused ning seepärast omandasid nad pessimistliku ellusuhtumise. Rõhk on asetatud surma ja elu tühisusega silmitsi seisva inimese ängistuse uurimisele. Eksistentsialistlik kirjanik Jean-Paul Sartre ütles, et kuna Jumalat ei ole olemas, on inimene hüljatud ning eksisteerib absoluutselt ükskõikses universumis.
SKEPTITSISM: Ollakse arvamusel, et vaatluste ja põhjenduste abil pole üldse võimalik jõuda eksistentsi objektiivse, universaalse tunnetuseni — tõeni.
PRAGMATISM: Hindab meie veendumuste tõelist väärtust ainuüksi selle põhjal, millist praktilist kasu see toob inimese huvidele, näiteks hariduse, moraali ja poliitika kujundamise vallas. Sellelt seisukohalt pole tõel iseenesest mitte mingisugust väärtust.
[Piltide allikaviited lk 2]
Lehekülg 3: Vasakult teine: British Museumi lahkel loal; Paremal: Sung Kyun Kwan University, Söul, Korea