Püsivus viib sihile
JUTUSTANUD JOSÉ MAGLOVSKY
Kui politseinik mu käsivarrest kinni haaras, otsisin silmadega oma isa. Tema aga oli juba ilma minu teadmata politseijaoskonda viidud. Kui ma sinna jõudsin, võtsid politseinikud meilt ära kogu meie kirjanduse, kaasa arvatud meie Piiblid, ja kuhjasid need põrandale hunnikusse. Nähes seda, küsis mu isa: „Mis? Te panete isegi Piiblid põrandale?” Politseiülem vabandas, tõstis Piiblid maast üles ning asetas need lauale.
MIKS me sattusime politseijaoskonda? Mida halba me olime teinud? Kas me olime ateistlikus politseiriigis, nii et isegi Piibel võeti meilt ära? Et nendele küsimustele vastata, peame minema tagasi aastasse 1925, mil ma polnud veel sündinudki.
Sellel aastal lahkusid minu isa Estefano Maglovsky ja mu ema Juliana tollasest Jugoslaaviast ning asusid elama Brasiiliasse São Paulosse. Kuigi isa oli protestant ja ema katoliiklane, ei tekitanud religioon nende vahel kunagi lõhesid. Õieti juhtus kümme aastat hiljem midagi, mis neid ka religioosselt ühendas. Isa õemees tõi isale ungarikeelse värvilise brošüüri, kus arutleti surnute olukorra üle. Ta oli saanud selle brošüüri kingituseks ja palus nüüd isal selle läbi lugeda ning avaldada kirjutatu kohta oma arvamus, eriti just „põrgu” osa kohta. Isa luges brošüüri öö jooksul mitu korda läbi ning järgmisel päeval, kui õemees tuli tema arvamust pärima, teatas isa otsustavalt: „See siin on tõde!”
Väikesed algused
Kuna selle brošüüri olid välja andnud Jehoova tunnistajad, hakkasid mõlemad neid otsima, et saada rohkem teada nende uskumustest ja õpetustest. Kui nad olid lõpuks nendega kontakti saanud, hakkas mitu meie pere liiget tunnistajate korraldatud Piiblil põhinevatel aruteludel osalema. Selsamal 1935. aastal alustati regulaarse ungarikeelse piibliuurimisega, millest võttis osa keskmiselt kaheksa inimest, ja sellest ajast alates toimusid meie kodus regulaarsed piibliuurimised.
Aastal 1937, kaks aastat pärast piibliuurimise alustamist, isa ristiti, ning temast sai innukas Jehoova tunnistaja, kes osales majast majja kuulutustöös ja teenis ka kui ametissemääratud sulane ning uurimise läbiviija. Ta aitas kaasa esimese koguduse moodustamisele São Paulo eeslinnas Vila Marianas. See kogudus viidi hiljem üle kesklinna ja sai tuntuks kui Keskkogudus. Kümme aastat hiljem moodustati Ypiranga piirkonnas ka teine kogudus, ja isa määrati sinna koguduse sulaseks. Aastal 1954 rajati eeslinna Moinho Velhosse veel kolmaski kogudus, kus ta samuti koguduse sulasena teenis.
Niipea kui see rühm oli saanud piisavalt tugevaks, hakkas ta aitama lähedalasuvas São Bernardo do Campo linnas olevat rühma. Tänu sellele et Jehoova on kõigi nende aastate jooksul tunnistajate väikeste rühmade pingutusi õnnistanud, on kasv olnud ebatavaline, nii et 1994. aastal oli kogu São Paulo linna 760 koguduses üle 70000 kuulutaja. Kahjuks mu isa ei elanud nii kaua, et seda kasvu näha. Ta suri 1958. aastal 57 aasta vanuselt.
Püüdlemine isa eeskuju poole
Nagu teistelgi küpsetel kristlastel, nii oli ka minu isa silmapaistvaks iseloomujooneks külalislahkus. (Vaata 3. Johannese 1, 5—8.) Tänu sellele oli meil eesõigus võtta vastu selliseid külalisi nagu Antonio Andrade ja tema naine ning poeg, kes tulid koos venna ja õe Yuille’iga aastal 1936 Ühendriikidest Brasiiliasse. Samuti olid meie kodus külalisteks kaks Vahitorni Gileadi Piiblikooli lõpetajat, Harry Black ja Dillard Leathco, kes 1945. aastal olid esimesed Brasiiliasse määratud misjonärid. Neile järgnesid veel paljud teised. Need vennad ja õed olid pidevaks julgustuse allikaks kogu meie perekonnale. Hinnates seda tõsiasja ning soovides endagi perekonnale kasu tuua, olen püüdnud jäljendada oma isa eeskuju kristliku omaduse külalislahkuse ilmutamisel.
Ehkki olin vaid üheksa-aastane, kui isa 1935. aastal tõde tundma õppis, hakkasin pere vanima pojana koos temaga teokraatlikus tegevuses osalema. Me kõik käisime koos temaga koosolekutel kuningriigisaalis, mis asus tunnistajate peakorteris São Paulos Eça de Queirozi tänaval majas number 141. Tänu isa antud õpetusele ja ettevalmistusele kasvas minus palav soov teenida Jehoovat, ning 1940. aastal pühendusin Jehoovale ja sümboliseerisin seda vee alla kastmise teel Tietê jões, mis voolab läbi São Paulo kesklinna ning mis praeguseks on saastunud.
Varsti ma mõistsin, mida tähendab olla regulaarne hea sõnumi kuulutaja, kes istutab inimestesse tõesõnumi ja kastab seda ning viib nendega läbi koduseid piibliuurimisi. Nüüd, mil ma näen Brasiilias tuhandeid pühendunud Jehoova tunnistajaid, tunnen sügavat rõõmu teadmisest, et Jehoova on mind kasutanud, nii et olen saanud aidata paljudel neist tõe tundmisele tulla või süvendada hindamist selle vastu.
Nende hulgas, keda olen aidanud, on Joaquim Melo, kellega kohtusin majast majja teenistuses. Rääkisin parajasti kolme mehega, kes küll kuulasid, kuid ilma erilise huvita. Siis aga märkasin ühte noormeest, kes oli meie juurde astunud ning kuulas süvenenult. Kui ma nägin huvi, pöördusin tema poole, ja peale põhjaliku tunnistuse andmist kutsusin ta koguduse raamatu-uurimisele. Sellele uurimisele ta ei tulnud, kuid ta tuli Teokraatliku Teenistuskooli koosolekule ning hakkas seejärel koosolekutel regulaarselt käima. Ta tegi häid edusamme, lasi ennast ristida ning teenis mitmeid aastaid koos oma naisega reisiva ülevaatajana.
Peale selle aitasin veel Arnaldo Orsit, keda kohtasin oma töökohas. Andsin regulaarselt tunnistust ühele oma töökaaslasele, kuid märkasin, et üks habemega noormees kuulas tihti meie kõnelusi pealt, nii et hakkasin otseselt temaga rääkima. Ta oli sügavalt katoliiklikust perekonnast, kuid esitas palju küsimusi selliste asjade kohta nagu suitsetamine, pornograafiliste filmide vaatamine ja võitluskunsti džuudo harrastamine. Ma näitasin talle, mida Piibel nende asjade kohta ütleb, ning minu suureks üllatuseks kutsus ta mind järgmisel päeval enda poole ja näitas, kuidas ta oma piibu ja välgumihkli koos krutsifiksiga ära lõhub, pornograafilised filmid hävitab ning oma habeme ära ajab. Uus mees lausa mõne minutiga! Ta lõpetas ka džuudo harrastamise ning palus, et uuriksin koos temaga Piiblit iga päev. Vaatamata oma naise ja isa vastuseisule, tegi ta läheduses elavate vendade kaasabil häid vaimseid edusamme. Mõne aja pärast ta ristiti ja nüüd teenib ta kogudusevanemana. Tema naine ja lapsed on samuti tõe vastu võtnud.
Kuningriigi teenistuses osalemine
Kui ma olin umbes 14-aastane, hakkasin tööle ühes reklaamifirmas, kus õppisin reklaamsilte värvima. See oskus osutus väga kasulikuks, ning mitmeid aastaid olin ma ainuke vend São Paulos, kes värvis plakateid ja kõrgele üle tänava tõmmatavaid kuulutusi, mis reklaamisid Jehoova tunnistajate avalikke kõnesid ja konvente. Peaaegu 30 aastat oli mul eesõigus teenida konvendi reklaamiosakonna ülevaatajana. Alati hoidsin oma puhkuseaja selleks, et töötada konventidel, ja tihti isegi magasin konvendisaalis, et reklaamsildid õigeks ajaks valmis saada.
Mul oli ka võimalus töötada Ühingu valjuhäälditega varustatud autol, mis oli tol ajal väga uudne asi. Ladusime oma piiblilise kirjanduse letile, ja sel ajal kui valjuhäälditega autolt kostus salvestatud sõnum, rääkisime meie inimestega, kes olid tulnud oma majadest välja, et näha, mis toimub. Teine Kuningriigi hea sõnumi teatavakstegemise abivahend oli kaasaskantav grammofon, ning mul on ikka veel alles need heliplaadid, mida Ühingu väljaannete tutvustamiseks kasutati. Sel viisil saime levitada palju piiblilist kirjandust.
Neil päevil korraldas katoliku kirik São Paulo tänavail pikki pidulikke rongkäike, mille ees sammusid tihti mehed, kes teed vabaks tegid. Ühel pühapäeval, kui pakkusime parajasti isaga ajakirju Vahitorn ja Ärgake!, ilmus tänavale pikk rongkäik. Isa kandis kaabut, nagu tal ikka kombeks oli. Korraga karjus üks meestest, kes kõndis rongkäigu ees: „Võta kaabu maha! Kas sa ei näe, et rongkäik tuleb?” Kui isa oma kaabut siiski ära ei võtnud, kogunes sinna teisigi mehi, ning nad lükkasid meid vastu ühe kaupluse akent, tekitades sellega segadust. See äratas politseiniku tähelepanu ning ta tuli meie juurde, et näha, mis on juhtunud. Üks meestest haaras tal käsivarrest kinni, soovides temaga rääkida. „Käed eemale mu mundrist!” käsutas politseinik ning lõi mehele vastu kätt. Siis küsis ta, mis on juhtunud. Mees seletas, et isa ei võtnud rongkäigu ees kaabut peast, ja lisas: „Olen apostellik roomakatoliiklane.” Vastus sellele oli täiesti ootamatu: „Või et sa oled roomlane? Mine siis tagasi Rooma! See siin on Brasiilia.” Siis pöördus ta meie poole ja küsis: „Kes oli siin esimesena?” Kui isa vastas, et meie, saatis politsei need mehed minema ja lubas meil oma tööd jätkata. Ta seisis meie kõrval, kuni kogu rongkäik oli möödunud, — ning isa ei võtnudki oma kaabut peast!
Sarnaseid juhtumeid tuli siiski harva ette. Kui aga tuligi, oli väga julgustav teada, et on inimesi, kes usuvad vähemusõigustesse ja kes ei lömita katoliku kiriku ees.
Ühel teisel korral kohtasin üht teismelist, kes näitas üles huvi ning palus mul järgmisel nädalal uuesti tulla. Kui olin kohale jõudnud, võttis ta mind lahkelt vastu ja kutsus sisse. Kui üllatunud ma küll olin, märgates, et olen ümber piiratud noortejõugust, kes mind mõnitab ning provotseerida püüab! Olukord muutus halvemaks ja mul oli tunne, et varsti nad tulevad mulle kallale. Ütlesin noormehele, kes oli mind sinna kutsunud, et kui minuga peaks midagi juhtuma, vastutab tema üksi selle eest, ja et minu pere teab, kus ma olen. Palusin neil lasta mul minna, ja nad olid sellega nõus. Enne lahkumist siiski ütlesin, et kui keegi neist tahab minuga isiklikult rääkida, olen selleks valmis. Hiljem sain teada, et see oli üks grupp fanaatikuid, kes olid kohaliku preestri sõbrad ja keda preester oli õhutanud seda kohtumist korraldama. Kui õnnelik ma olin, et pääsesin nende käest.
Loomulikult edenes töö Brasiilias alguses aeglaselt, peaaegu märkamatult. Olime hõivatud töö algfaasi, „istutamisega”, ja meil jäi vähe aega oma töövilja „harimiseks” ja „lõikamiseks”. Meil oli alati meeles, mida apostel Paulus oli kirjutanud: „Mina istutasin, Apollos kastis, aga Jumal laskis kasvada. Nõnda ei ole siis midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes laseb kasvada.” (1. Korintlastele 3:6, 7) Kui aastal 1945 saabus kaks esimest Gileadi kooli lõpetajat, tundsime, et kauaoodatud kasvuaeg on käes.
Julgus vastupanuga silmitsi seistes
Kasv ei tulnud siiski ilma vastupanuta, eriti peale seda, kui Euroopas algas Teine maailmasõda. Toimus lausa otsene tagakiusamine, kuna üldsus ja ka mõned valitsusametnikud ei saanud aru meie neutraalsest hoiakust. Ühel juhtumil, aastal 1940, kui tegime plakatitega tänavatööd São Paulo kesklinnas, lähenes mulle selja tagant üks politseinik, rebis plakatid ära ning haaras mu käsivarrest kinni, et mind politseijaoskonda viia. Otsisin silmadega oma isa, kuid teda polnud kuskil näha. Ma ei teadnudki, et tema ja mitmed teised vennad ja õed, kaasa arvatud vend Yuille, kes oli Brasiilia töö ülevaataja, olid juba politseijaoskonda viidud. Nagu jutustuse algusosast võis lugeda, sain seal oma isaga jälle kokku.
Kuna olin veel alaealine, siis ei saadud mind vahi all hoida, ja varsti viis üks politseinik mu koju ning andis emale üle. Samal õhtul lasti ka kõik õed vabaks. Hiljem otsustas politsei vabastada ka kõik vennad, keda oli kokku umbes kümme, välja arvatud vend Yuille. Kuid teised vennad nõudsid: „Läheme kas kõik või mitte keegi.” Politseinikud ei tahtnud järele anda, niisiis veetsid kõik selle öö üheskoos külmas ruumis tsementpõrandal. Järgmisel päeval lasti kõik tingimusteta vabaks. Vendi arreteeriti veel mitmel korral, kui nad tegid plakatitega kuulutustööd. Need kuulutused reklaamisid avalikku kõnet ja ka brošüüri pealkirjaga Fascism or Freedom (Fašism või vabadus), ning mõned valitsusametnikud arvasid, et me pooldame fašismi, mis põhjustas loomulikult lahkhelisid.
Ka kohustuslik sõjaväeteenistus tekitas noortele vendadele suuri probleeme. Olin Brasiilias esimene, kes 1948. aastal sel põhjusel vangi pandi. Ainult et võimud ei teadnud, mida minuga teha. Mind viidi Caçapava linna sõjaväekasarmusse ning pandi aias köögivilja istutama ja harima ning koristama ruumi, mida ülemused kasutasid vehklemiseks. Mul oli palju võimalusi meestele tunnistust anda ja kirjandust pakkuda. Vastutav ohvitser oli esimene, kes võttis vastu Ühingu raamatu Children (Lapsed). Hiljem määrati mind isegi andma usutunde umbes 30—40 sõdurile, kes ei olnud võimelised treenima ning olid seega sunnitud ruumis viibima. Peale umbes kümnekuist vanglasolekut viidi mind lõpuks kohtu ette ja seejärel lasti vabaks. Olen tänulik Jehoovale, kes andis mulle jõudu seista kindlalt vastu ähvardustele, häbistamisele ja mõnitamisele, mis mulle mõnede meeste poolt osaks sai.
Truu ja ustav abiline
Abiellusin 2. juunil 1951. aastal Barbaraga, ja sellest ajast peale on ta olnud minu ustav ja truu kaaslane meie laste õpetamisel ning kasvatamisel „Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises”. (Efeslastele 6:4, NW) Neli meie viiest lapsest teenivad erinevaid kohuseid täites rõõmsalt Jehoovat. Meie lootus on, et nad jätkaksid koos meiega tõeteel käimist ning annaksid oma osa organisatsiooni ja käimasoleva töö edendamisele. Kõik pereliikmed, keda on näha siintoodud fotol, on pühendunud Jehoova sulased, välja arvatud kõige noorem — beebi, kes on süles. Neli neist on kogudusevanemad ja kaks neist ka üldpioneerid, mis näitab Õpetussõnade 17:6 õigsust: „Lapselapsed on vanade kroon ja laste uhkuseks on nende vanemad!”
Nüüd, mil olen 68-aastane, pole minu tervis just kõige parem. Aastal 1991 tehti mulle kolme veresoone ummistuse kõrvaldamiseks operatsioon ja hiljem veresoonte plastiline operatsioon. Olen siiski õnnelik, et saan jätkata oma tööd juhtiva ülevaatajana São Bernardo do Campo koguduses, sammudes niimoodi oma isa jälgedes, kes siin esimeste seas tööd alustas. Meie põlvkonnal on tõepoolest ainulaadne eesõigus kuulutada Jehoova Messialiku Kuningriigi rajamist. Niisiis ei tohi me ealeski unustada Pauluse sõnu Timoteosele: „Aga sina . . . tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma ametit õieti.” — 2. Timoteosele 4:5.
[Pilt lk 23]
Minu vanemad Estefano ja Juliana Maglovsky
[Pilt lk 26]
José ja Barbara koos oma pereliikmetega, kes on Jehoovale pühendunud sulased