Tasu püsivuse eest
SEE naine, kes elas aastal 32 m.a.j. Foiniikias, oli kreeklanna. Tema tütar oli väga raskesti haige ning ta otsis meeleheitlikult talle abi. Kuuldes, et tema kodukanti on külastamas keegi võõras — välismaalane, kellel olevat võime haigeid terveks teha —, otsustas ta kindlalt selle mehe juurde minna ja temalt abi paluda.
Jõudnud tema juurde, langes naine põlvili ning anus: „Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti.” Niiviisi palus kreeklanna Jeesust, et see tema tütre terveks teeks.
Kas sa suudad ette kujutada, millist julgust ja alandlikkust selline tegu naiselt nõudis? Jeesus oli silmapaistev isik, ka oli ta üpris mõjukas ja lugupeetud ning ta oli varem teatanud, et ei soovi kellelegi teada anda, kus ta parasjagu viibib. Ta oli tulnud koos oma apostlitega Foiniikiasse, et väga vajalikku puhkust saada, mitte aga selleks, et uskmatute paganate seas tööd teha. Veelgi enam, Jeesus oli juut, naine aga mitteiisraellanna, kes kahtlemata teadis, kui vastumeelne oli juutidele põlatud paganrahvastega läbikäimine. Kõigest hoolimata oli ta kindlalt otsustanud oma lapsele abi saada.
Jeesus ja tema apostlid püüdsid panna naist abiotsimisest loobuma. Kõigepealt ei vastanud Jeesus talle sõnagi. Seejärel, kuna naine kisendas korduvalt ega lakanud peale käimast, ütlesid ärritunud apostlid Jeesusele: „Saada ta ära, sest ta kisendab meie taga!”
Kuid naine ei kavatsenudki järele anda. Selle asemel heitis ta Jeesuse jalge ette maha ja ütles: „Issand, aita mind!”
Osutades oma esmasele kohustusele Iisraeli laste vastu ning ühtlasi katsudes läbi naise usku ja meelekindlust, selgitas Jeesus talle kaastundlikult: „Ei ole ilus võtta [Iisraeli] laste leib ja heita koerakeste [paganate] ette!”
Selle asemel et oma rahvust puudutava negatiivse märkuse peale solvuda, jäi naine alandlikult oma palve juurde ning vastas: „Jah, Issand, ometigi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad!”
Tasuks püsivuse eest kiitis Jeesus kreeklanna usku ning täitis tema härda palve. Kujutle naise rõõmu, kui ta koju jõudes leidis, et tema tütar oli täiesti terveks saanud! — Matteuse 15:21—28; Markuse 7:24—30.
Sarnaselt selle esimesel sajandil elanud naisega on ka meil vaja püsivust, kui me Jehoovale meeldimiseks ja tema soosingu võitmiseks pingutusi teeme. Nagu selle kreeklanna puhul, nii saab ka meie püsivus ’head teha’ Piibli kinnituse kohaselt rikkalikult tasutud. — Galaatlastele 6:9.
Mis on püsivus? Miks on see vajalik? Mille tõttu me võime selle väärtusliku omaduse kaotada ning alla anda? Millisele tasule me võime loota, kui me praegu Jehoova, oma Looja ja Isa teenistuses püsivust üles näitame?
Üks sõnaraamat annab tegusõnale „püsima” järgmise definitsiooni: „Hoidma kindlalt ja vankumatult kinni mingist eesmärgist, olukorrast või ettevõtmisest, vaatamata takistustele, hoiatustele või tagasilangustele. .. edasi eksisteerima; kestma.”
Piiblis õhutatakse korduvalt Jehoova sulaseid Jumala tahet täites püsivad olema. Näiteks on kästud meil ’otsida pidevalt esmalt kuningriiki’, ’pidada kinni, mis hea on’, ’olla püsivad palves’ ning head tehes mitte ’väsida’. — Matteuse 6:33, NW; 1. Tessalooniklastele 5:21; Roomlastele 12:12; Galaatlastele 6:9.
Igapäevaelus on püsivus omadus, mida me kõik vajame ja peame arendama, kui tahame elada. Ilma püsivuseta pole võimalik saavutada midagi, millel on tõeline ja kestev väärtus. Mõelgem näiteks lapsele, kes püüab end püsti ajada ja esimesi ebakindlaid samme teha. Vaevalt et leidub last, kes üheainsa päevaga õpib vabalt seisma ja kõndima. Kui me lapsena kõndida proovisime, kogesime kindlasti kõik korduvalt äpardumisi, enne kui kõndimise lõpuks selgeks saime. Mis oleks võinud juhtuda, kui me pärast esimest kukkumist oleksime otsustanud proovimast lakata? Tõenäoliselt roomaksime praegugi veel kätel ja põlvedel! Püsivus on äärmiselt oluline selleks, et saavutada väärtuslikke eesmärke ning seega oma oskusi ja kogemusi ning enesest lugupidamist suurendada. Üks tuntud kõnekäänd ütleb: „Võitjad kunagi ei loobu ja loobujad kunagi ei võida.”
Kauaaegsed pioneerid teavad, et edu pandiks pole erilised võimed ega anded. Tarvis on visadust, kindlat otsustavust täita täielikult Jehoova tahet ning julgust, vaatamata ajutistele tagasilangustele või isegi depressioonile. Eesmärk saada osa Jumala igavestest õnnistustest tuleb hoida selgelt tähelepanu keskmes.
Tõepoolest, kõik, kes me püüdleme selle poole, et saavutada Jehoova soosing ning tulla elu võidujooksus võitjaks, vajame püsivust, sihikindlust ja vastupidavust. Ilma nende omadusteta võiksime kergesti kaotada Jehoova soosingu ning temalt tuleva tasu — tõelise elu. — Laul 18:21; Matteuse 24:13; 1. Timoteosele 6:18, 19.
Kristlasele on tihti raskem olla püsiv vaimses tegevuses kui oma teistes kohustustes. Mees võib perekonna füüsiliste vajaduste katteks kõvasti tööd teha, kuid samas võib ta olla ’liiga väsinud’, et naise ja lastega regulaarselt piibliuurimist läbi viia. Missugused tegurid muudavad püsivuse kristlikes tegudes paljudele nii raskeks?
Üks tegur on julguse kaotus, mis tuleneb meie endi ebaõnnestumistest ja nõrkustest. Kui me aina negatiivselt oma vigadele mõtleme, võib meid haarata meeleheide ning me võime alla anda, arvates, et meil pole iialgi võimalik kõiki oma pattusid Jehoova käest andeks saada.
Teiseks teguriks on ebamoraalsust, korruptsiooni ja vihkamist täis ilmalik õhkkond. (1. Johannese 2:15, 16) Üks neist „kasulikest harjumustest”, mida ilmalik mõju võib rikkuda või kahjustada, on kristlik püsivus. — 1. Korintlastele 15:33, NW.
Meie püsivust kuulutustöös võib nõrgendada avalik vastupanu või see, kui meie pühasse teenistusse suhtutakse ükskõikselt. Frustratsioonis olles võime teha järelduse, et inimesed meie territooriumil lihtsalt ei soovi tõde teada. Seetõttu võib meil tekkida mõte: „Mis sellest kõigest kasu on?”, ja nii võime oma erilise teenistuseesõiguse käest lasta.
Meile võib avaldada mõju ka maailmas valitsev ennasthellitav vaim. Miks meie peaksime nii palju võitlema ja ohvreid tooma, samal ajal kui kõik teised paistavad elu kergelt ja mõnusalt võtvat? — Võrdle Matteuse 16:23, 24.
Et püsivalt Jehoova tahet täita, on meil tarvis riietuda kristliku isiksusega ning elada vaimu, mitte liha järgi. (Roomlastele 8:4—8; Koloslastele 3:10, 12, 14) Kui vaatame asjadele samamoodi kui Jehoova, aitab see meil oma elutähtsat vaimset tegevust jätkata. — 1. Korintlastele 16:13.
Püsivuse eeskujud
Jehoova on talletanud meile rohkesti innustavaid eeskujusid sulastest, kes paljudes tõsistes katsetes talle lojaalseks ja ustavaks jäid. Kui me neile näidetele mõtleme, mõistame, kuidas kristlikku püsivust arendada ja üles näidata, ning miks on see nii väärtuslik.
Parimaks eeskujuks on Jeesus, kes Jehoova nime austamise pärast nii palju kannatas. Piibel innustab meid uurima tähelepanelikult, milles tema püsiv andumus ilmnes: „Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel [„tema ette seatud rõõmu pärast”, NW], häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele. Kujutlege ometi teda, kes niisugust vastuhakkamist enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges.” — Heebrealastele 12:1—3.
Elu võidujooks on pikamaajooks, mitte aga sprint ehk kiire lühimaajooks. Sellepärast me vajamegi samasugust püsivust nagu oli Kristusel. Eesmärk — finišijoon — ei tarvitse suurema osa jooksu ajal nähtav olla. Kuid eesmärk peab olema vaimusilmas selge, et me oma vaimus läbi pika väsitava tee selle poole püüelda suudaksime. Jeesusel oli taoline kujutluspilt silme ees, nimelt oli see ’tema ette seatud rõõm’.
Mida hõlmab kristlaste rõõm tänapäeval? Kõigepealt tasu, mis väiksemale hulgale tähendab surematut elu taevas ning paljudele teistele igavest elu maa peal. Samuti hõlmab see rahuldustunnet teadmisest, et oleme saanud Jehoova südant rõõmustada ning Jumala nime pühitsemises oma osa anda. — Õpetussõnad 27:11; Johannese 17:4.
See rõõm hõlmab ka lähedasi, ülimeeldivaid suhteid Jehoovaga. (Laul 40:9; Johannese 4:34) Need on kosutavad ja elustavad suhted, mis annavad jõu joosta vastupidavusega elu võidujooksu ja mitte alla anda. Pealegi õnnistab Jehoova neid suhteid, valades oma sulaste peale püha vaimu, mille tulemuseks on veelgi suurem rõõm ja rõõmurikas tegevus. — Roomlastele 12:11; Galaatlastele 5:22.
Tasub vaadelda ka Iiobi püsiva usu eeskuju. Ta oli ebatäiuslik ja oma olukorrast olid tal vaid piiratud teadmised. Seetõttu kaldus ta vahetevahel ennast liigselt õigustama ning oli meelt heitmas. Ent siiski näitas ta järjepidevalt üles visa otsusekindlust hoida laitmatust Jehoova ees ning mitte kunagi teda hüljata. (Iiob 1:20—22; 2:9, 10; 27:2—6) Jehoova tasus Iiobile tema püsiva andumuse eest sellega, et andis talle nii vaimseid kui materiaalseid õnnistusi ja igavese elu lootuse. (Iiob 42:10—17; Jakoobuse 5:10, 11) Sarnaselt Iiobiga võib meilegi praegu elus palju kannatusi ja kaotusi osaks saada, kuid me võime samuti kindlad olla, et Jehoova õnnistab meid, kui me ustavalt vastu peame. — Heebrealastele 6:10—12.
Kaasajal on Jehoova tunnistajad tervikuna Jehoova tahet täites püsivust üles näidanud. Näiteks oma püsiva majast majja töö ja muu avaliku kuulutustööga on nad endile ning oma sõnumile ülemaailmselt tähelepanu tõmmanud. Massiteabevahendites on korduvalt viidatud nende innukusele ja otsusekindlusele vastuseisust ning katsumustest hoolimata head sõnumit kuulutada. Üks koomiks kandis isegi sellist juhtmõtet: „Keegi ei pääse Jehoova tunnistajate eest!” — Matteuse 5:16.
Jehoova on oma tunnistajate püsivaid pingutusi õnnistanud sellega, et nende teenistus kannab üha rohkem vilja. Pane tähele leidlike tunnistajate kogemust 1960-ndate aastate Itaaliast, kui sellel 53000000 elanikuga maal oli umbes 10000 tunnistajat. Ühes 6000 elanikuga linnas ei olnud tunnistajaid. Kaugemalt tulnud vendade teenistusse suhtuti vaenulikult.
Iga kord, kui vennad sinna kuulutama läksid, õhutasid paljud linna naised ja isegi mehed selle kandi noorukeid tunnistajatel kambana järel kõndima ja vilistama ning palju kära tegema. Nii olid vennad peatselt sunnitud lahkuma ja teise linna minema. Et kasvõi ühe korra kõigile selle linna elanikele põhjalikult tunnistust anda, otsustasid vennad kuulutada seal ainult väga vihmaste ilmadega, lootuses, et noortekamp neid siis ei tülita. Nad panidki tähele, et linnaelanikel polnud soovi saada märjaks üksnes seetõttu, et kuulutajaid segama tulla. Sel teel anti head tunnistust. Leiti huvitatud inimesi. Alustati uusi piibliuurimisi. Tulemuseks polnud mitte üksnes õitsev kogudus, mis selles väikeses linnas moodustati, vaid ka see, et kuulutustööd hakati tegema isegi päikeselistel päevadel. Jehoova on jätkuvalt õnnistanud oma tunnistajate püsivust selles piirkonnas ja kogu Itaalias. Nüüd on sellel maal rohkem kui 200000 Jehoova tunnistajat.
Püsivus teha seda, mis on õige, toob suure tasu. Kuningriigi hea sõnumi kuulutamine miljonitele inimestele nende ustel ja mujal on inimajaloos enneolematu saavutus, mida Jehoova tunnistajad on Jumala vaimu väel suutnud korda saata. (Sakarja 4:6) Nad on rõõmuga näinud, kuidas Piibli prohvetiennustused Jehoova maise organisatsiooni imestusväärse kasvu ja elujõu kohta on täide läinud. (Jesaja 54:2; 60:22) Neil on puhas südametunnistus Jumala ees ja nad rõõmustavad igavese elu lootuses. Mis kõige tähtsam, nad tunnevad rõõmu lähedastest suhetest Looja Jehoova Jumalaga. — Laul 11:7.
[Pildid lk 25]
Jeesus andis kreeklannale alandliku püsivuse eest tasu
[Pilt lk 26]
Tänapäeva kristlaste ette seatud rõõm hõlmab elu paradiisis