Kuidas tulla toime ohtlikus ümbruskonnas?
„OLIN pidevalt hirmul. Kartsin liftis. Kartsin omaenda autos. Kartsin omaenda korteris. Igal pool lokkas kuritegevus. Inimesi rööviti pidevalt,” ütleb Maria. Kas ka sina sarnaselt selle brasiillannaga tunned oma ümbruskonnas hirmu, eriti veel ööpimeduse saabudes?
Kriminaalromaanide lugemine võib küll põnev olla, kuid tihtipeale ei lõpe tegelikus elus lood nii õnnelikult. Kuritegu võib jääda avastamata. Või kui on toime pandud tapmine, tuleb kellelgi edasi elada ilma mehe, isa või pojata, ilma naise, ema või tütreta. Kas vägivallakuritegude arv kasvab ka sinu kodukohas? Kas sa igatsed elada vaikses kohas, kus sinu pere võib end turvaliselt tunda? Või kui sa oled sunnitud kasvatama oma lapsi suure kuritegevusega piirkonnas, siis mida sa võiksid teha, et olukorraga toime tulla?
On tõsi, et on veel linnu, kus kuritegevus on väike. Paljudes maades saavad inimesed ikka veel maapiirkondades või külades nautida rahu ja vaikust. Kuid olukorrad on muutunud kiiresti isegi sellistes paikades, kus varem kuritegevust polnud. Näiteks elas Brasiilias 50 aastat tagasi ligi 70 protsenti rahvastikust maapiirkonnas. Nüüd elab 70 protsenti linnas. Koos töövõimaluste laienemisega on kasvanud linnaelu probleemid, nagu kuritegevus ja vägivald. Kuid vaatamata sellele, kas sa elad ohtlikus piirkonnas või mitte, tuleb sul ikkagi käia tööl või koolis ja ajada hulganisti asju väljaspool kodu.
Rio de Janeiro politseiülem möönab, et võimust on võtnud „paanikasündroom”, millele aitavad kaasa sellised tegurid nagu sotsiaalne ebavõrdsus ning organiseeritud kuritegevus. Ka arvab ta, et hirm levib laialdaselt ka ajalehtede ja televisiooni vahendusel, „mõjutades rahvast traagiliste uudistega”. Samuti uimastite kuritarvitamine, perekondade purunemine ja puudulik religioosne haridus annavad oma panuse kasvavale seadusetusele. Ning mida toob tulevik? Kas vägivallastseenide jada, mida meile filmides ja raamatutes meelelahutuseks kui midagi täiesti tavapärast serveeritakse, muudab inimesed üksteise vastu tuimaks? Kas siiani vähese kuritegevusega piirkonnad muutuvad samuti ohtlikuks?
Kuna vägivalla ohvriks sattumine on naljast kaugel, ihkaks igaüks meist tunda end turvaliselt. Pole siis mingi ime, et murelikud kodanikud nõuavad rohkem politseinikke tänavatele, kurjategijatele rangemaid vanglakaristusi ning isegi surmanuhtlust! Mõned soetavad endale enesekaitseks relva, vaatamata ohtudele. Teised aga soovivad, et võimud keelustaksid tulirelvade müügi. Kuid hoolimata sellest, et uudised lokkavad kuritegevusest, pole meil põhjust meelt heita. Tegelikult on ka sellistes hiigellinnades nagu Johannesburgis, Méxicos, New Yorgis, Rio de Janeiros ja São Paulos palju elanikke, keda pole veel kordagi röövitud. Vaadelgem nüüd, kuidas inimesed saavad hakkama ümbruskonnas, mis on täis ohte.
Säilita positiivne hoiak
Seoses ühe suure kuritegevusega piirkonnaga märgib üks kirjanik, et „tuhanded brasiillased on tänu oma leidlikkusele ja visadusele suutnud mingil määral nendes karmides eluoludes säilitada väärikuse ja viisakuse”. Jorge, kes on 38 aastat elanud Rio de Janeiros, ütleb: „Väldin teatud tänavaid ja linnaosi ega püüa olla uudishimulik. Samuti väldin hilisõhtusi väljaskäike ega näita välja ülemäärast hirmu. Kuigi olen ettevaatlik, suhtun teistesse kui ausatesse inimestesse ning kohtlen neid väärikuse ja lugupidamisega.”
Tõesti, hoidu tarbetutest sekeldustest. Tegele oma asjadega. Ära kunagi alahinda tõsiasja, et suur hirm võib hoida närvid pingul, mistõttu ka kõige korralikuma käitumisega inimene võib tegutseda mõtlematult. Odair, kes töötab ohtlikes piirkondades, märgib: „Üritan mõelda positiivselt ja mitte toita oma mõistust kartusega, et äkki juhtub midagi halba, sest see tekitab asjatut pinget ja paanikat. Püüan suhtuda kõigisse inimestesse lugupidamisega.” Peale selle, et ta on ümbritseva suhtes valvas ja hoiab end kahtlastest isikutest eemale, lisab ta selle kohta, kuidas oma tundeid kontrolli all hoida, veel ühe abinõu: „Kõige tähtsam on see, et arendan usaldust Jehoova Jumala vastu, kuna tean, et miski pole tema silmale nähtamatu, ning kõik, mis juhtub, juhtub tema loal.”
Kuid keegi ju ei taha elada pideva hirmu all. Pealegi, kes võiks väita, et liigne hirm ning pinge pole nii emotsionaalselt kui füüsiliselt kahjulikud? Seega, mis lootus on neil, kes kardavad, et neid võidakse iga hetk rünnata? Kuna paljud pelgavad seoses kuritegevusega, et halvim on alles ees, siis kas on alust arvata, et vägivald kunagi lõpeb? Soovitame sul lugeda järgmist artiklit „Millal pole tarvis enam karta?”.