Ära anna alla!

„Kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi.” — GALAATLASTELE 6:9.

1., 2. a) Milliseid jahivõtteid lõvi kasutab? b) Keda sooviks Kurat eriti oma saagiks võtta?

LÕVI kasutab mitmesuguseid jahivõtteid. Mõnikord varitseb ta oma saaki joogikohtade või sissetallatud loomaradade juures. Teinekord aga „kasutab [lõvi] lihtsalt soodsat juhust — näiteks siis, kui ta ründab magavat sebravarssa”, ütleb raamat „Loodusportreed” (Portraits in the Wild).

² Apostel Peetrus selgitab, et meie „süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata”. (1. Peetruse 5:8, UT) Teades, et talle jäänud aeg on lühike, avaldab Saatan inimestele üha suuremat survet, takistamaks neid Jehoovat teenimast. Ent see „möirgav lõvi” on eriti huvitatud sellest, et Jehoova sulased tema saagiks langeksid. (Ilmutuse 12:12, 17) Tema jahivõtted on samasugused kui tema vastel loomariigiski. Kuidas nii?

3., 4. a) Milliseid võtteid kasutab Saatan selleks, et Jehoova sulaseid oma saagiks võtta? b) Millised küsimused tõstatatakse seoses sellega, et me elame „rasketel aegadel”?

³ Mõnikord varitseb Saatan meidki, et rünnata meid tagakiusamise või vastuseisuga, mille eesmärgiks on murda meie laitmatus, et me lakkaksime Jehoovat teenimast. (2. Timoteosele 3:12) Kuid nagu lõvi, kasutab Kurat teinekord lihtsalt ära soodsat juhust. Ta ootab, kuni me kaotame julguse või oleme väsinud, ja püüab siis meie emotsionaalset madalseisu ära kasutada, et meid alla andma panna. Me ei tohi talle kergeks saagiks saada!

⁴ Ent me elame keerukaimal ajaperioodil inimajaloos. Neil „rasketel aegadel” võivad paljud meist aeg-ajalt tunda, et nad on julguse kaotanud või rusutud. (2. Timoteosele 3:1) Kuidas me siis saame hoiduda väsimast niivõrd, et muutume Kuradile kergeks saagiks? Kuidas me võime järgida apostel Pauluse inspireeritud nõuannet: „Kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi”? — Galaatlastele 6:9.

Kui teised meile pettumuse valmistavad

5. Mis pani Taaveti väsima, kuid mida ta ei teinud?

⁵ Piibli aegadel võisid isegi väga ustavad Jehoova sulased end mõnikord rusutuna tunda. „Ma olen väsinud oma ohkamisest,” kirjutas laulik Taavet. „Kogu öö ma ujutan pisaratega oma voodit, ma leotan silmaveega oma sängi! Mu silmad on vajunud auku meelekibedusest.” Mille pärast Taavet end selliselt tundis? „Kõigi mu vastaste pärast,” ütles ta ise. Teiste haavavad teod tegid Taaveti südamele niivõrd haiget, et ta valas palju pisaraid. Kuid ükskõik mida teised inimesed Taavetile ka ei teinud, ei pöördunud ta Jehoovast ära. — Laul 6:7—10.

6. a) Kuidas võivad teiste sõnad või teod meid mõjutada? b) Kuidas on mõned lasknud end Kuradil kergelt saagiks võtta?

⁶ Samamoodi võime meie väsida teiste sõnade või tegude tõttu, mis meie südamele palju haiget teevad. „Mõni paiskab sõnu [„mõtlematult”, NW] otsekui mõõgapisteid,” ütleb Õpetussõnad 12:18. Kui see, kes mõtlematult käitub, on kristlik vend või õde, võib ’mõõgapiste’ tõesti sügavale minna. Inimliku kalduvuse tõttu võidakse sellisel puhul solvuda või ehk vimmagi pidama hakata. Eriti on see nõnda, kui tunneme, et meid on koheldud lahkusetult või ülekohtuselt. Meil on ehk raske solvajaga rääkida ja me võime teda isegi tahtlikult vältida. Mõned on lasknud pahameelel enda üle niivõrd võimust võtta, et on lakanud käimast kristlikel koosolekutel. Kui kurb, et nad on seeläbi ’andnud maad kuradile’ ja kergelt tema saagiks langenud. — Efeslastele 4:27.

7. a) Kuidas me võime hoiduda Kuradi plaanidele kaasa aitamast, kui teised meile pettumuse valmistavad või meid haavavad? b) Miks me peaksime lakkama vimma pidamast?

⁷ Kuidas me võime hoiduda Kuradi plaanidele kaasa aitamast, kui teised meile pettumuse valmistavad või meid haavavad? Me peame püüdma hoiduda vimmapidamisest. Tee selle asemel ise algust, et nii kiiresti kui võimalik rahu sobitada või asjad selgeks rääkida. (Efeslastele 4:26) Koloslastele 3:13 õhutab meid: ’Andke andeks üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale.’ Eriti kohane on andestamine siis, kui solvaja tunnistab oma viga ja tal on selle pärast siiralt kahju. (Võrdle Laul 32:3—5 ja Õpetussõnad 28:13.) Meid võib siinjuures aga aidata see, kui peame meeles, et andestamine ei tähenda, et me teiste sooritatud eksimusi õigustame või nende suurust vähendame. Andestamine tähendab seda, et me lakkame vimma pidamast. Vimma pidades kanname rasket koormat. See võib meie mõtted täielikult enda valdusse võtta ja meilt rõõmu röövida. See võib avaldada mõju isegi meie tervisele. Seevastu andestamine, kui see on kohane, toob meile kasu. Nagu Taavet, ärgem meiegi andkem kunagi alla ega pöördugem Jehoovast ära selle pärast, mida teised inimesed meile on öelnud või teinud!

Kui me eksime

8. a) Miks tunnevad mõningad vahel eriti suurt süütunnet? b) Milline oht peitub selles, kui laseme süütundel end niivõrd enda alla matta, et peame end lootusetuks?

⁸ „Me kõik eksime palju,” ütleb Jakoobuse 3:2. Ja kui me eksime, on täiesti loomulik tunda süütunnet. (Laul 38:4—9) Süütunne võib olla eriti tugev, kui võitleme mõne liha nõrkuse vastu ja kogeme aeg-ajalt tagasilangusi.a Üks kristlane, kes sellist võitlust pidas, lausus selle kohta: „Ma ei tahtnud enam edasi elada, teadmata, kas olen sooritanud andestamatu patu või mitte. Tundsin, et mul pole mõtetki end Jehoova teenistuses pingutada, kuna minu jaoks on kõik nagunii juba läbi.” Kui süütunne meid niivõrd enda alla matab, et me end lootusetuks peame, anname Kuradile võimaluse, mille ta kiiresti ära võib kasutada! (2. Korintlastele 2:5—7, 11) Meil on ehk vaja süütundele tasakaalukamalt vaadata.

9. Miks me võime olla kindlad Jumala halastuses?

⁹ Kui oleme patustanud, on mõningane süütunne omal kohal. Mõnikord aga jääb süütunne püsima, kuna kristlane tunneb, et ta ei ole üldse Jumala halastuse vääriline. Siiski annab Piibel meile julgustava kinnituse: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nii et ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.” (1. Johannese 1:9) Kas on mingit mõistlikku põhjust, uskumaks, et meie puhul Jumal seda ei tee? Tuleta meelde, et oma Sõnas ütleb Jehoova, et ta on „andeksandja”. (Laul 86:5; 130:3, 4) Kuna ta ei valeta, teeb ta seda, mida on oma Sõnas tõotanud, kui tuleme tema ette kahetsust täis südamega. — Tiitusele 1:2.

10. Millise südantsoojendava kinnituse andis üks varasem Vahitorn liha nõrkusega võitlemise kohta?

¹⁰ Mida peaksid sa tegema, kui võitled mingi nõrkuse vastu ning koged tagasilangust? Ära anna alla! Tagasilangus ei tee veel tingimata tühjaks neid edusamme, mida oled siiani teinud. Selle ajakirja 1954. aasta 15. veebruari ingliskeelses numbris anti järgmine südantsoojendav kinnitus: „[Võib-olla] me komistame ja kukume palju kordi ühe ja sama halva harjumuse pärast, mis on meie endisesse eluviisi sügavamalt juurdunud, kui me aimatagi olime osanud. [——] Ära heida meelt. Ära järelda sellest, et oled sooritanud andestamatu patu. Just selline mõtteviis Saatanale meeldikski. Tõsiasi, et tunned kurvastust ja oled enda peale pahane, on juba iseenesest tõend, et sa pole läinud liiga kaugele. Ära kunagi väsi alandlikult ja siiralt Jumala poole pöördumast, otsimaks temalt andestust ning puhastust ja abi. Ükskõik kui palju sa ka peaksid ühe ja sama nõrkuse pärast tema ette minema, tee seda nagu laps, kes läheb mures oma isa juurde, ning Jehoova annab sulle armulikult oma ärateenimata headusest abi, ja kui sa oled siiras, aitab ta sul tajuda, et su südametunnistus on puhas.”

Kui meil on tunne, et me teeme liiga vähe

11. a) Kuidas me peaksime Kuningriigi kuulutustöös osalemisse suhtuma? b) Milliste teenistuses osalemisega seotud tunnete vastu mõningad kristlased võitlust peavad?

¹¹ Kuningriigi kuulutustöö on kristlase elus tähtsal kohal ja selles töös osalemine toob rõõmu. (Laul 40:9) Mõned kristlased aga tunnevad väga suurt süütunnet seetõttu, et nad ei suuda teenistuses rohkemat teha. Selline süütunne võib isegi aegamööda meilt rõõmu röövida ja panna meid alla andma, kujutledes, et Jehoova meelest ei tee me kunagi piisavalt. Mõtle, milliste tunnete vastu mõningad võitlust peavad.

„Kas te ka teate, kui palju aega röövib vaesus?” kirjutas üks kristlik õde, kes koos abikaasaga kasvatab kolme last. „Pean hoidma kokku, kus vähegi võimalik. See tähendab aja kulutamist selleks, et käia läbi odavate kaupade poode, tuhnida tühjendusmüügi korvides või koguni rõivaid ise õmmelda. Lisaks kulutan iga nädal tunni või kaks [alandatud hindadega toidu] talongidele — nende väljalõikamisele ja sorteerimisele ning kauba väljaostmisele. Vahel tunnen neid asju tehes väga suurt süütunnet, kuna mõtlen, et peaksin selle aja hoopis põlluteenistusele kulutama.”

„Mõtlesin, et ilmselt ei armasta ma Jehoovat piisavalt,” seletas üks õde, kellel on neli last ja uskmatu abikaasa. „Pidasin Jehoovat teenides iseeneses tõsist võitlust. Pingutasin kogu jõust, ent ma ei tundnud mitte kunagi, et sellest piisanud oleks. Mul oli lihtsalt niivõrd madal enesehinnang, et ma ei suutnud uskuda, et Jehoova võiks üldse kunagi minu teenistusega rahul olla.”

Kristlane, kes pidi olude sunnil lahkuma täisaegsest teenistusest, ütles: „Mulle oli väljakannatamatu mõte, et olen taganenud oma kohustusest teenida Jehoovat täisaegselt. Olin kujuteldamatult pettunud! Nüüdki, kui seda meenutan, hakkan nutma.”

12. Miks tunnevad mõned kristlased nii suurt süütunnet seetõttu, et nad teenistuses rohkemaks suutelised pole?

¹² On täiesti loomulik, et tahame teenida Jehoovat võimalikult täiel määral. (Laul 86:12) Ent miks tunnevad mõned nii suurt süütunnet seetõttu, et nad pole suutelised rohkemaks? Tundub, et mõningatel on see seotud üldise väärtusetustundega, mis on ehk tingitud ebameeldivatest elujuhtumitest. Teistel võib ülemäärane süütunne tuleneda ebarealistlikust vaatest sellele, mida Jehoova meilt ootab. „Mul oli tunne, et kui ma ei raba kokkukukkumiseni, ei ole sellest ilmselt küllalt,” tunnistas üks kristlane. Seetõttu seadis ta endale äärmiselt kõrged nõudmised ja tundis veelgi suuremat süütunnet, kui ta neile vastata ei suutnud.

13. Mida Jehoova meilt ootab?

¹³ Mida Jehoova meilt ootab? Lihtsalt öeldes ootab Jehoova, et teeniksime teda kogu südamest oma võimaluste piires. (Koloslastele 3:23) Kuid selle vahel, mida me tahaksime teha, ja selle vahel, milleks me reaalselt suutelised oleme, võib olla suur erinevus. Meile võivad seada piiranguid sellised tegurid nagu iga, tervis, füüsiline vastupidavus või perekondlikud kohustused. Ent kui teeme kõik, mis suudame, võime olla kindlad, et teenime Jehoovat kogu südamest — ei vähem ega rohkem südamest kui mõni teine, kelle tervis ja olukorrad lubavad tal olla täisaegses teenistuses. — Matteuse 13:18—23.

14. Mida sa võid ette võtta, kui vajad abi, otsustamaks, mida sul on realistlik endalt nõuda?

¹⁴ Mis aitaks sul siis otsustada, mida on sul realistlik endalt nõuda? Ehk soovid rääkida asjast usaldusväärse ja küpse kristliku sõbraga, kelleks võib olla näiteks kogudusevanem või kogenud õde, kes teab sinu võimeid, sinu piiranguid ja sinu perekondlikke kohustusi. (Õpetussõnad 15:22) Pea meeles, et Jumal ei mõõda sinu kui isiku väärtust selle järgi, kui suur on sinu osa põlluteenistuses. Jehoovale on kallid kõik tema sulased. (Haggai 2:7; Malakia 3:16, 17) Ükskõik kas sinu osa kuulutustöös on teiste omast suurem või väiksem, kui see osa on sinu parim, siis on Jehoova sellega rahul ning sul ei tarvitse tunda süütunnet. — Galaatlastele 6:4.

Kui meilt nõutakse palju

15. Mis suhtes nõutakse kogudusevanematelt palju?

¹⁵ „Kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju,” ütles Jeesus. (Luuka 12:48) Kindlasti „nõutakse palju” neilt, kes teenivad kogudusevanematena. Nagu Pauluski, teevad nad koguduse heaks suuri pingutusi. (2. Korintlastele 12:15) Neil tuleb valmistada ette kõnesid, teha karjasekülastusi, tegelda kohtuasjadega — jätmata kõige selle juures hooletusse omaenda perekonda. (1. Timoteosele 3:4, 5) Lisaks on paljudel vanematel rohkesti tööd seoses kuningriigisaalide ehitamisega, haigla sidekomiteedes teenimisega või kokkutulekute ja konventide vabatahtliku teenistusega. Kuidas võivad need hoolsad ja pühendunud mehed hoiduda taoliste kohustuste koorma all väsimast?

16. a) Millise praktilise lahenduse Jitro Moosesele välja pakkus? b) Milline omadus aitab vanemal võimetekohaseid kohustusi teistele jagada?

¹⁶ Kui tagasihoidlik ja alandlik mees Mooses kurnas ennast ära teiste probleemidega tegeldes, pakkus tema äi Jitro välja praktilise lahenduse: jagagu ta kohustusi teiste kompetentsete meestega. (2. Moosese 18:17—26; 4. Moosese 12:3) „Alandlikel on tarkus,” ütleb Õpetussõnad 11:2. Olla alandlik tähendab teada ja tunnistada oma piire. Alandlik inimene ei ole tõrges võimetekohaseid kohustusi teistele kompetentsetele meestele jagama ja ta ei karda, et seda tehes kaotab ta kontrolli asjade üle.b (4. Moosese 11:16, 17, 26—29) Selle asemel on ta meeleldi valmis nende edenemisele kaasa aitama. — 1. Timoteosele 4:15.

17. a) Kuidas võivad koguduse liikmed vanemate koormat kergendada? b) Milliseid ohvreid toovad kogudusevanemate abikaasad, ja kuidas me võime neile näidata, et me ei pea neid ohvreid endastmõistetavaks?

¹⁷ Koguduse liikmed võivad vanemate koorma kergendamiseks palju ära teha. Mõistes, et vanematel on vaja ka oma pere eest hoolt kanda, ei esita teised aja ega tähelepanu suhtes kogudusevanematele mõistmatuid nõudmisi. Ka ei pea nad endastmõistetavaks neid vabatahtlikke ohvreid, mida toovad kogudusevanemate abikaasad oma meest omakasupüüdmatult kogudusega jagades. Üks kolme lapse ema, kelle mees teenib kogudusevanemana, selgitas: „On üks asi, mille pärast ma ei kurda kunagi, ja see on majapidamise lisakohustuste koorem, mida ma heal meelel kannan selleks, et mu mees võiks teenida vanemana. Tean, et tänu tema teenistusele õnnistab Jehoova meie peret rikkalikult, ja mul ei ole kahju sellest, mida ta teistele annab. Ent kuna mu mees on väga hõivatud, näeb asi tegelikkuses välja nii, et sageli pean ma tegema rohkem aiatööd ja tegelema rohkem meie laste distsiplineerimisega kui muidu.” Kahjuks nentis see õde, et selle asemel, et hinnata tema pingutusi selle lisakoorma kandmisel, on mõned teinud taktitundetuid märkusi, nagu: „Miks sa ometi pioneeritööd ei tee?” (Õpetussõnad 12:18) Kui palju parem on küll kiita teisi selle eest, mida nad teevad, kui kritiseerida neid selle pärast, milleks nad suutelised pole! — Õpetussõnad 16:24; 25:11.

Selle tõttu, et lõpp ei ole veel tulnud

18., 19. a) Miks ei ole praegu aeg igavese elu võidujooksus jooksmist lõpetada? b) Millist ajakohast nõu andis apostel Paulus Jeruusalemma kristlastele?

¹⁸ Kui jooksja teab, et pikamaajooksu lõpp on lähedal, ei anna ta alla. Tema organism võib olla taluvuse piiril — kurnatud, ülekuumenenud ja palju vedelikku kaotanud —, kuid olles finišile nii lähedal, ei ole aeg jooksmist lõpetada. Nõnda osaleme ka meie kui kristlased võidujooksus, kus auhinnaks on elu, ja me oleme finišijoonele väga lähedal. Praegu ei ole meil aeg jooksmist lõpetada! — Võrdle 1. Korintlastele 9:24, Filiplastele 2:16; 3:13, 14.

¹⁹ Esimese sajandi kristlased seisid samalaadse olukorra ees. Arvatavasti aastal 61. m.a.j. kirjutas Paulus Jeruusalemma kristlastele kirja. Aeg oli lõpukorral: kuri „sugupõlv”, juutide ärataganenud asjadesüsteem, pidi ’ära lõppema’. Eriti valvsad ja ustavad pidid olema Jeruusalemmas elavad kristlased: nad pidid linnast põgenema, kui näevad linna sõjaväe poolt ümber piiratud olevat. (Luuka 21:20—24, 32) Seega oli väga ajakohane Pauluse inspireeritud nõuanne: ’Ärge väsige ja ärge andke alla oma hinges.’ (Heebrealastele 12:3, NW) Apostel Paulus kasutas siin kaht ilmekat tegusõna: „väsima” (kaʹmno) ja „alla andma” (e·klüʹo·mai). Nagu üks piibliõpetlane märgib, „kasutas Aristoteles [neid kreekakeelseid tegusõnu] jooksjate kohta, kes pärast finišipostist möödumist end lõdvaks lasevad ja kokku kukuvad. [Pauluse kirja] lugejad olid ikka veel võidujooksus osalemas. Nad ei tohtinud enneaegselt alla anda. Nad ei tohtinud väsimuse tõttu rammetuks muutuda ja kokku kukkuda. Neid kutsuti taas üles raskusi kohates vastu pidama”.

20. Miks on Pauluse nõuanne meile tänapäeval ajakohane?

²⁰ Kui ajakohane on Pauluse nõuanne küll meile tänapäeval! Kasvava survega silmitsi seistes tunneme end ehk mõnikord nagu kurnatud jooksja, kelle jalad on nõrkemas. Ent olles finišijoonele niivõrd lähedal, ei või me alla anda! (2. Ajaraamat 29:11) Meie Vastane „möirgav lõvi” tahaks, et me just seda teeksimegi. Õnneks on Jehoova pakkunud abi, mis annab „väsinule rammu”. (Jesaja 40:29) Järgmises artiklis käsitletaksegi seda, millist abi ta pakub ja kuidas me sellest kasu võime saada.

[Allmärkused]

Mida sa vastad?

◻ Kuidas me võime hoiduda alla andmast, kui teised meile pettumuse valmistavad või meid haavavad?

◻ Milline tasakaalukas vaade süütundele aitab meil mitte alla anda?

◻ Mida Jehoova meilt ootab?

◻ Kuidas võib alandlikkus aidata kogudusevanematel mitte väsida?

◻ Miks on Heebrealastele 12:3 toodud Pauluse nõuanne meile tänapäeval ajakohane?