Oleme teeninud üheskoos Jumalat nii headel kui halbadel aegadel

Jutustanud Michel ja Babette Muller

„MUL on teile halb uudis,” sõnas arst. „Aafrikasse misjonitööle te küll enam minna ei saa.” Ta vaatas mu naisele Babette’ile otsa ja ütles: „Teil on rinnavähk.”

Jäime vapustusest keeletuks. Peast lipsas läbi hulk mõtteid. Olime arvanud, et see arsti juures käik on üksnes viimne läbivaatus. Tagasisõiduks Lääne-Aafrikasse Benini olid piletidki ostetud. Olime lootnud juba sellelsamal nädalal taas seal olla. Oma 23 abieluaasta jooksul olime näinud nii häid kui halbu aegu. Segaduses ja hirmul, valmistusime nüüd võitluseks vähi vastu.

Alustagem otsast peale. Michel on sündinud 1947. aasta septembris ning Babette 1945. aasta augustis. Kasvasime üles Prantsusmaal ja abiellusime 1967. aastal. Elasime Pariisis. Ühel hommikul 1968. aasta alguses oli Babette tööleminekuga hiljaks jäänud. Ukse taha tuli keegi naisterahvas ja pakkus Babette’ile usuteemalist brošüüri, mille see ka vastu võttis. Naine küsis seejärel: „Kas ma tohiksin külastada teid uuesti koos oma abikaasaga, et vestelda teie ja teie abikaasaga?”

Babette mõtles töö peale. Ta tahtis, et naine lahkuks, ja ütles seega: „Olgu, olgu!”

Michel jutustab: „Ma ei olnud usuasjadest huvitatud, kuid see brošüür köitis mu tähelepanu ja ma lugesin seda. Mõne päeva pärast too naine, Joceline Lemoine, tuli tagasi koos abikaasa Claude’iga. See mees oskas väga hästi Piiblit kasutada. Ta vastas kõigile mu küsimustele. See avaldas mulle muljet.

Babette oli tubli katoliiklane, aga tal polnud Piiblit, mis pole katoliiklaste puhul sugugi haruldane nähe. Jumala Sõna nägemine ja lugemine valmistas talle suurt rõõmu. Uurimise käigus saime teada, et paljud religioossed tõekspidamised, mida meile varem oli õpetatud, olid väärad. Hakkasime õpitust ka sugulastele ja sõpradele rääkima. 1969. aasta jaanuarikuus saime Jehoova ristitud tunnistajateks. Üheksa inimest meie sugulaste ja sõprade hulgast lasid end ristida varsti pärast seda.”

Teenime seal, kus kuulutajate järele on vajadus

Peatselt pärast ristimist mõtlesime: „Lapsi meil pole. Miks mitte täisaegseks teenijaks saada?” Seega lahkusime 1970. aastal töölt, hakkasime üldpioneerideks ning kolisime ühte Magny-Lormes’i nimelisse väikelinna, mis paikneb Prantsusmaa keskel Nevers’i lähedal.

Meie ülesanne osutus raskeks. Polnud kerge leida inimesi, kes oleksid soovinud Piiblit uurida. Kuna me ei suutnud leida töökohta, oli raha napilt. Mõnikord polnud meil süüa muud kui kartuleid. Talvel oli külma tublisti alla -15 Celsiuse kraadi. Nimetasime sealoldud aega seitsme lahja lehma ajaks (1. Moosese 41:3).

Kuid Jehoova toetas meid. Ühel päeval, kui meie toit oli peaaegu otsa saanud, tõi postimees meile kastitäie juustu, mille oli saatnud Babette’i õde. Ühel teisel päeval kuulutustöölt koju tulles leidsime eest mõned sõbrad, kes olid sõitnud 500 kilomeetrit, et meid vaatama tulla. Kuna need vennad olid kuulnud meie rasketest oludest, tõid nad oma kahe autoga meile hulganisti toidukraami.

Poolteise aasta pärast määras ühing meid eripioneerideks. Järgmise nelja aasta jooksul teenisime Nevers’is, siis Troyes’s ning viimaks Montigny-lès-Metzis. Aastal 1976 määrati Michel Edela-Prantsusmaale ringkonnaülevaatajaks.

Kaks aastat hiljem, ringkonnaülevaatajate kooli ajal, saime Vahitorni ühingult kirja, milles meid kutsuti välismaale misjonärideks; kirjas öeldi, et võime valida Tšaadi ja Burkina Faso (tollal Ülem-Volta) vahel. Valisime Tšaadi. Pea saime ka teise kirja, milles teatati, et kuulume Tahiti harubüroo alla. Olime soovinud minna hiiglaslikule Aafrika mandrile, kuid leidsime end peagi ühelt tillukeselt saarelt!

Teenime Vaikse ookeani lõunaosas

Tahiti on kaunis troopiline saar Vaikse ookeani lõunaosas. Kui me pärale jõudsime, oli meil lennujaamas vastas sadakond venda. Nad tervitasid meid lillepärgadega, ning ehkki pikk teekond Prantsusmaalt oli meid väsitanud, olime väga õnnelikud.

Neli kuud peale Tahitile saabumist asusime ühe kuivatatud kookospähklite lastis purjeka pardale. Viie päeva pärast jõudsime uuele määratud territooriumile — Nuku-Hiva saarele, mis on üks Markiisaartest. Seal elas umbes 1500 inimest, kuid mitte ühtki venda. Ainult meie.

Elutingimused olid sellal primitiivsed. Elasime pisikeses betoonist ja bambusest valmistatud majas. Elektrit ei olnud. Meil oli küll kraan, mis mõnikord töötas, kuid vesi oli mudane. Enamasti tarvitasime paaki kogunenud vihmavett. Sillutatud teid ei olnud, olid ainult muldsed jalgrajad.

Saare kaugemates paikades käimiseks pidime hobused üürima. Sadulad olid puust ja tohutult ebamugavad, eriti just Babette’ile, kes polnud kunagi varem hobuse seljas sõitnud. Meil oli kaasas matšeete, millega raiusime katki bambused, mis rajale olid langenud. Elu oli hoopis teistsugune kui Prantsusmaal.

Pidasime pühapäeviti koosolekuid, kuigi kohal viibisime ainult meie kaks. Alguses me teisi koosolekuid ei pidanud, sest olime vaid kahekesi. Selle asemel lugesime üheskoos koosoleku materjali.

Mõne kuu pärast otsustasime, et sedasi jätkata pole hea. Michel jutustab: „Ütlesin Babette’ile: ’Me peame sobivalt riietuma. Sina istu sinna ja mina istun siia. Mina teen alguspalve ning siis toimub Teokraatlik Teenistuskool ja Teenistuskoosolek. Mina esitan küsimusi ja sina vastad, isegi kui sa peale minu oled ruumis ainuke inimene.’ Oli hea, et me niiviisi tegime, sest kui pole kogudust, võib kergesti vaimselt lõdvaks muutuda.”

Alles tüki aja pärast hakkasid inimesed meie kristlikel koosolekutel käima. Esimesed kaheksa kuud olime üksnes kahekesi. Hiljem liitus meiega üks, kaks või vahel kolm inimest. Ühel aastal alustasime iga-aastase Issanda õhtusöömaaja pühitsemist vaid kahekesi. Kümne minuti pärast tulid veel mõned inimesed, nii et katkestasin kõne ning alustasin seda otsast peale.

Praegu on Markiisaartel 3 kogudust ja 42 kuulutajat. Ehkki suurema osa tööst on teinud meie järeltulijad, on mõned inimesed ka nendest, kellele me tollal kuulutasime, praegu ristitud.

Vennad on kallihinnalised

Nuku-Hiva saarel õppisime kannatlikkust. Kõike, mis ei kuulunud just põhivajaduste hulka, pidime ootama. Näiteks kui tahtsime mõnd raamatut, pidime kirjutama tellimuse ja ootama, kuni see kahe või kolme kuu pärast saabus.

Teiseks õppisime seda, kui kallihinnalised on meie vennad. Kui olime Tahitil külaskäigul ja viibisime koosolekul ning kuulsime, kuidas vennad laulsid, olime pisarateni liigutatud. On tõsi, et mõnede vendadega on ehk raske läbi saada, ent kui oled üksi, siis mõistad, kui hea on vennaskonnaga koos olla. Aastal 1980 otsustas ühing, et peaksime minema tagasi Tahitile ning tegema ringkonnatööd. Sealsete vendade südamlik külalislahkus ja armastus kuulutustöö vastu julgustas meid väga. Tegime Tahitil ringkonnatööd kolm aastat.

Saarelt saarele

Järgmiseks määrati meid misjonikoju ühele teisele Vaikse ookeani saarele nimega Raiatea, kus olime umbes kaks aastat. Pärast Raiatea saarel teenimist määrati meid Tuamotu saartele ringkonnatööle. Külastasime meritsi 25 nendest 80 saarest. See oli Babette’ile raske. Iga kord, kui ta laevaga sõitis, jäi ta merehaigeks.

Babette räägib: „See oli hirmus! Kogu laevasoleku aja olin ma haige. Kui olime merel viis päeva, siis olin ka haige viis päeva. Ühestki ravimist polnud abi. Kuid vaatamata halvale enesetundele mõtlesin ikkagi, et ookean on ilus. See pakkus võrratut pilti. Delfiinid ajasid laevaga võidu. Käteplaksutamise peale hüppasid nad tihti veest välja!”

Olnud viis aastat ringkonnatööl, määrati meid kaheks aastaks tagasi Tahitile, kus saime taas kuulutustööd nautida. Poolteise aasta jooksul kahekordistus meie koguduse kuulutajate arv 35-lt 70-le. Kaksteist nendest, kellega me Piiblit uurisime, ristiti veidi enne meie lahkumist. Mõned neist on nüüd kogudusevanemad.

Ühtekokku veetsime Vaikse ookeani lõunaosas 12 aastat. Seejärel saime ühingult kirja, milles teatati, et nendel saartel pole misjonäre enam tarvis, sest kogudused on juba tugevad. Kui me Tahitile saabusime, oli seal umbes 450 kuulutajat, ning kui lahkusime, siis üle 1000 kuulutaja.

Viimaks ometi Aafrika!

Me pöördusime tagasi Prantsusmaale ning poolteise kuu pärast andis ühing meile uue ülesande, milleks oli Lääne-Aafrika, Benin. Juba 13 aasta eest olime tahtnud Aafrikasse minna ja seega olime väga õnnelikud.

Saabusime Benini 1990. aasta 3. novembril, olles esimeste misjonäride hulgas, kes saabusid sinna pärast seda, kui Kuningriigi kuulutustöö peale 14 aastat väldanud keeldu vabaks muutus. See oli väga põnev. Kohanemisraskusi meil polnud, kuna sealne elu on samalaadne kui Vaikse ookeani saartelgi. Inimesed on väga sõbralikud ja külalislahked. Tänaval võid peatuda ja rääkida ükspuha kellega.

Vaid mõni nädal pärast Benini saabumist märkas Babette oma rinnas mingit mügarikku. Niisiis läksime hiljuti rajatud harubüroo lähedal asuvasse väikesesse kliinikusse. Arst vaatas Babette’i läbi ja käskis tal kiiremas korras lõikusele minna. Järgmisel päeval läksime veel ka teise kliinikusse, kus kohtusime ühe Euroopa arstiga, günekoloogiga, kes oli pärit Prantsusmaalt. Ka tema ütles, et me peame kiiresti Prantsusmaale sõitma, et Babette’ile tehtaks lõikus. Kahe päeva pärast olimegi lennukis Prantsusmaa poole teel.

Oli kurb Beninist lahkuda. Maal, kus kuulutamisvabadus oli hiljuti taastatud, rõõmustasid vennad üliväga, et neil on uued misjonärid, ning ka meie olime rõõmsad, et seal olla saame. See, et olime sunnitud sellelt maalt juba mõne nädala pärast lahkuma, tegi meelehärmi.

Kui saabusime Prantsusmaale, vaatas kirurg Babette’i läbi ning kinnitas, et Babette vajab lõikust. Arstid tegutsesid kiiresti, tegid väikese operatsiooni ning Babette sai järgmisel päeval haiglast välja. Mõtlesime, et see mure on nüüd murtud.

Kaheksa päeva pärast läksime sellesama kirurgi juurde. Tol korral ta teataski halva uudise, et Babette’il on rinnavähk.

Babette jutustab, millised tunded teda sellal valdasid: „Alguses olin mina vähem rööpast väljas kui Michel. Kuid järgmisel päeval pärast seda halba uudist puudusid mul igasugused tunded. Ma ei suutnud nutta. Ma ei suutnud naeratada. Mõtlesin, et nüüd ma suren. Minu jaoks võrdus vähk surmaga. Minu suhtumine oli selline: me peame tegema kõik, mis iganes on vaja teha.”

Võitlus vähiga

Saime selle halva uudise reedel ning Babette’i järgmine operatsioon määrati teisipäevale. Seni olime peatunud Babette’i õe juures, kuid ka tema oli haige ning me ei saanud tema väikesesse korterisse kauemaks jääda.

Mõistatasime, kuhu küll oleks võimalik minna. Siis meenusid meile Yves ja Brigitte Merda, abielupaar, kelle juures olime varemgi olnud. Nad olid meie vastu väga külalislahked olnud. Niisiis helistasime Yves’ile ning rääkisime talle, et Babette vajab lõikust, kuid meil pole kohta, kus peatuda. Ütlesime talle ka seda, et Michelil oleks vaja töökohta.

Yves andis Michelile tööd oma majapidamises. Vennad toetasid ja julgustasid meid arvukate heategudega. Nad aitasid meid ka rahaliselt. Ühing maksis Babette’i ravi eest.

Lõikus oli äärmiselt tõsine. Arstid pidid eemaldama lümfisõlmed ja rinna. Otsekohe alustati keemiaravi. Nädala pärast võis Babette haiglast lahkuda, kuid ta pidi käima seal iga kolme nädala järel, saamaks jätkuvalt ravi.

Kogu selle aja, mil Babette’i raviti, olid vennad koguduses väga abivalmid. Üks õde, kellel oli samuti olnud rinnavähk, oli suureks julgustuseks. Ta rääkis Babette’ile, kuidas see haigus võib kulgeda, ning lohutas teda palju.

Ent me olime tuleviku pärast ikkagi mures. Seda panid tähele Michel ja Jeanette Cellerier ning nad viisid meid restorani sööma.

Rääkisime neile, et pidime misjoniteenistusest loobuma ning et me ei saa enam kunagi Aafrikasse tagasi minna. Aga vend Cellerier ütles: „Mida? Kes on öelnud, et te sellest loobuma peate? Kas juhtiv kogu? Kas Prantsusmaa vennad? Kes on seda öelnud?”

„Keegi pole seda öelnud,” vastasin ma, „mina ütlen seda.”

„Ei, ei!” ütles vend Cellerier. „Te lähete sinna tagasi!”

Keemiaravile järgnes kiiritusravi, mis lõppes 1991. aasta augusti lõpus. Arstid ütlesid, et nad ei näe mingit põhjust, miks me ei võiks minna tagasi Aafrikasse, tingimusel, et Babette käib regulaarselt Prantsusmaal läbivaatusel.

Tagasi Benini

Seega kirjutasime ülemaailmsesse keskusesse Brooklyni, paludes luba asuda taas misjoniteenistusse. Tahtsime väga nende vastust kuulda. Päevad lausa venisid. Viimaks ei läbenud Michel enam oodata ja helistas Brooklyni ning küsis, kas meie kiri on pärale jõudnud. Nad vastasid, et olid seda arutanud ning otsustanud, et võime minna tagasi Benini! Kui tänulikud me Jehoovale küll olime!

Perekond Merda korraldas selle teate puhul suure olengu. 1991. aasta novembrikuus naasime Benini, ning vennad tegid meie vastuvõtuks peo!

Praegu näib Babette’i tervis hea olevat. Aeg-ajalt oleme Prantsusmaal põhjalikul meditsiinilisel läbivaatusel käinud ning arstid pole leidnud vähist jälgegi. Meil on hea meel, et saame taas oma misjoniülesannet täita. Tunneme, et oleme Beninis vajalikud, ning Jehoova on meie tööd õnnistanud. Alates ajast, mil me siia naasime, oleme aidanud 14 inimesel ristimiseni edeneda. Viis nendest on praegu üldpioneerid ja üks on määratud teenistusabiliseks. Oleme ka näinud, kuidas meie väike kogudus on kasvanud ning kaheks koguduseks jagatud.

Läbi aastate oleme teeninud Jehoovat abikaasadena ja kogenud rikkalikult õnnistusi ning õppinud tundma paljusid vahvaid inimesi. Kuid Jehoova on meile ka õpetanud, kuidas edukalt raskusi taluda ja on andnud selleks vajaliku jõu. Sarnaselt Iiobiga ei mõistnud me alati, miks asjad läksid just nõnda, nagu need läksid, kuid me teadsime, et Jehoova aitab meid alati. On just nii, nagu Jumala Sõna ütleb: „Vaata, Jehoova käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt” (Jesaja 59:1).

[Pilt lk 23]

Michel ja Babette Muller tavapärases benini rõivastuses

[Pildid lk 25]

Troopilisel Tahitil polüneeslaste seas misjonitööd tegemas