Nad täitsid Jehoova tahet
Nad võtsid kuulda Jeesuse lahkumissõnu
AASTAL 33 m.a.j. 14. niisani õhtul istus Jeesus Kristus koos oma 11 ustava apostliga laua ääres Jeruusalemmas ühes ülemises toas. Kuna ta teadis, et peagi tuleb tal surra, ütles ta neile: „Ma olen veel üürikese aja teie juures” (Johannese 13:33). Tegelikult oligi Juudas Iskariot juba teele asunud, et osaleda vandenõus koos nurjatute meestega, kes tahtsid Jeesust tappa.
Mitte keegi selles ülemises toas ei tajunud olukorra pakilisust paremini kui Jeesus. Ta teadis väga hästi, mis kannatused teda ees ootamas olid. Jeesus teadis ka seda, et just sel ööl jätavad apostlid ta maha (Matteuse 26:31; Sakarja 13:7). Kuna see oli Jeesuse viimane võimalus enne oma surma apostlitega rääkida, võime kindlad olla, et ta pööras oma lahkumissõnades tähelepanu just kõige olulisematele asjadele.
„Seda tehke minu mälestuseks!”
Oma ustavate apostlite juuresolekul seadis Jeesus sisse uue püha tähistamise, mis pidi asendama juudi paasapüha. Apostel Paulus nimetas seda sündmust ’Issanda õhtusöömaajaks’ (1. Korintlastele 11:20). Jeesus võttis hapnemata leiva ja ütles palve. Siis murdis ta leiva ja andis selle oma apostlitele. „Võtke, sööge, see on minu ihu!” lausus ta. Seejärel võttis ta veinikarika, esitas tänupalve ja ulatas selle apostlitele, öeldes: „Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks” (Matteuse 26:26—28).
Mis tähendus oli sellel sündmusel? Nagu Jeesus näitas, kujutas leib tema patuta ihu (Heebrealastele 7:26; 1. Peetruse 2:22, 24). Vein sümboliseeris Jeesuse valatud verd, mis teeb võimalikuks pattude andeksandmise. Lisaks sellele jõustas tema ohvriveri uue lepingu Jehoova Jumala ning nende 144000 inimese vahel, kes kord koos Jeesusega taevas valitsema hakkavad (Heebrealastele 9:14; 12:22—24; Ilmutuse 14:1). Kutsudes apostleid sellest söömaajast osa võtma, näitas Jeesus, et neil on võimalus koos temaga taevases Kuningriigis olla.
Mis puutub aga sellesse mälestussöömaaega, siis selle kohta andis Jeesus korralduse: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19). Tõepoolest, Issanda õhtusöömaajast pidi saama iga-aastane sündmus, nagu seda paasapühagi oli olnud. Kui paasapühal mälestati iisraellaste vabastamist Egiptuse orjusest, siis Issanda õhtusöömaajal pidi tähelepanu suunatama märksa suuremale vabastamisele — lunastust vääriva inimkonna vabastamisele patu ja surma orjusest (1. Korintlastele 5:7; Efeslastele 1:7). Nendele, kes võtavad osa sümboolsest leivast ja veinist, tuletatakse ka meelde eesõigusi, mis neile tulevikus kuningate ja preestritena Jumala taevases Kuningriigis osaks saavad (Ilmutuse 20:6).
Jeesuse Kristuse surm oli tõesti inimajaloo kõige tähtsam sündmus. Need, kes hindavad seda, mida Jeesus tegi, kuuletuvad Issanda õhtusöömaaja kohta antud käsule: „Seda tehke minu mälestuseks.” Jehoova tunnistajad mälestavad Jeesuse surma igal aastal sellel kuupäeval, mis vastab 14. niisanile. Aastal 1996 langeb see kuupäev 2. aprillile pärast päikeseloojangut. Esitame sulle südamliku kutse sellel sündmusel kohal viibida sinu piirkonna kuningriigisaalis.
„Uue käsusõna ma annan teile”
Lisaks Issanda õhtusöömaaja sisseseadmisele andis Jeesus enne lahkumist apostlitele mõned juhtnöörid. Kuigi nad olid juba saanud hea väljaõppe, oli neil veel palju õppida. Nad ei mõistnud veel täielikult Jumala eesmärki Jeesuse, nende endi või tuleviku suhtes. Kuid Jeesus ei üritanud kõiki neid asju sel hetkel selgitama hakata (Johannese 14:26; 16:12, 13). Selle asemel rääkis ta millestki väga tähtsast. „Uue käsusõna ma annan teile,” ütles Jeesus, „et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!” Seejärel lisas Jeesus: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:34, 35).
Mis mõttes oli see „uus käsusõna”? Oli ju Moosese seaduseski selline käsk „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (3. Moosese 19:18). Kuid Jeesus kutsus oma järelkäijaid näitama üles ennastohverdavat armastust, mis tähendaks seda, et nad oleksid valmis andma oma elu kaaskristlaste eest. Muidugi pidi see „armastuse seadus” kehtima ka tingimustes, mis ei ole sedavõrd kriitilised. Jeesuse järelkäija peaks igas olukorras esimesena armastust ilmutama, aidates teisi nii vaimselt kui mõnel muul viisil (Galaatlastele 6:10).
Oma maise elu viimasel õhtul ajendas just armastus Jeesust jüngrite eest Jehoova Jumala poole palvetama. Muu hulgas palus ta: „Nemad on maailmas, ja mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sa oled mulle andnud, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie!” (Johannese 17:11). On märkimisväärne, et selles härdas palves Isale palvetas Jeesus selle eest, et ta järelkäijad oleksid ühendatud armastuses (Johannese 17:20—23). Neil oli vaja ’armastada üksteist nõnda nagu Jeesus oli neid armastanud’ (Johannese 15:12).
Ustavad apostlid võtsid kuulda Jeesuse lahkumissõnu. Ka meie peaksime neid käsusõnu järgima. Neil kriitilisil „viimseil päevil” on tõeliste kummardajate seas armastus ja ühtsus suurema tähtsusega kui kunagi varem (2. Timoteosele 3:1). Tõepoolest, tõelised kristlased kuuletuvad Jeesuse käsusõnadele ja ilmutavad vennalikku armastust. See tähendab ka kuuletumist tema käsule tähistada Issanda õhtusöömaaega.