Ülestõusmispühad või mälestusõhtu — kumba sina peaksid tähistama?

KUI koidukuma 7. aprillil üle silmapiiri levib, tervitavad miljonid inimesed nende jaoks aasta kõige pühamat päeva — ülestõusmispühi ehk lihavõtteid. Kunagi tarvitati neid nimetusi 120 päeva pikkuse pühade ja paastude perioodi kohta, mis algas septuagesimaks kutsutud pühaga ning lõppes kolmainupühaga. Tänapäeval tarvitatakse neid nimetusi ühe kindla päeva, lihavõtte esimese püha kohta, millega tähistatakse Jeesuse ülestõusmist.

Sama nädala ühel varasemal õhtul pühitsevad aga veel miljonid teised inimesed Kristuse surma mälestusõhtut, mida tuntakse ka kui Issanda õhtusöömaaega. See on püha, mille Jeesus seadis ise sisse viimasel õhtul maa peal olles. Ta ütles siis oma jüngritele: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19).

Kumba sina peaksid tähistama?

Lihavõttepühade algupära

Piiblis ei leidu nimetust lihavõtted [inglise keeles Easter], mida paljudes maades kasutatakse. Raamat Medieval Holidays and Festivals ütleb meile, et „see püha on oma nime saanud paganliku koidu- ja kevadejumalanna Ostara järgi”. Kes oli see jumalanna? „Legendi järgi oli Ostara see, kes avas Valhalla väravad, et võtta vastu Balderit, keda tema puhtuse tõttu kutsuti Valgeks Jumalaks ja ka Päikese Jumalaks, sest tema laup andis inimkonnale valgust,” vastab The American Book of Days. See lisab: „Ei ole mingit kahtlust, et kirik võttis oma algaegadel üle vanu paganlikke kombeid ja andis neile kristliku tähenduse. Kuna Ostara pühaga tähistati elu tärkamist kevadel, oli sellega kerge hakata pühitsema seda, et Jeesus, kelle evangeeliumi kirik jutlustas, oli üles tõusnud.”

See paganlike kommete omaksvõtt selgitab, kuidas on mõnedesse maadesse tulnud sellised lihavõttepühade sümbolid nagu lihavõttemunad, lihavõttejänesed ning soojad ristikujutisega saiakesed. Vaadeldes seda kommet valmistada sooje ristikujutisega saiakesi, mis on „pealt pruunistatud ja läikivad ning millel kujutatakse .. risti”, teatab raamat Easter and Its Customs: „Rist oli paganlik sümbol juba ammu enne seda, kui see omandas igavikulise tähenduse seoses esimese suure reede sündmustikuga, ning leib ja koogid olid kristluse-eelsetel aegadel vahel sellega kaunistatud.”

Pühakirjas ei leia me kuskilt, et selliste kommete kohta midagi mainitaks, ega ole seal ka mingit tõendit, et Jeesuse esimesed jüngrid oleksid neid järginud. Tegelikult ütleb apostel Peetrus meile: „Himustage .. vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks” (1. Peetruse 2:2, meie kursiiv). Miks siis ristiusu kirikud võtavad oma uskumustes ja tavades omaks selliseid ilmselgelt paganlikke sümboleid?

Raamat Curiosities of Popular Customs vastab: „Algkirik püüdis järjekindlalt anda kristlikku tähendust nendele säilinud paganlikele tavanditele, mida ei suudetud välja juurida. Lihavõtetele oli uut tähendust eriti kerge anda. Rõõm tõusvast sõnasõnalisest päikesest ja ärkavast loodusest pärast talvist surma sai rõõmuks tõusva õigluse Päikese üle ning Kristuse hauast ülestõusmise üle. Mõned paganlikud tähtpäevad, mida peeti 1. mai paiku, ühendati samuti lihavõtetega. Selle asemel et vältida üldlevinud paganlikke kombeid ja maagilisi riitusi, sallisid religioonijuhid neid ning andsid neile „kristliku tähenduse”.

„Kas selles on siis midagi halba?” võid sa imestada. Mõned arvavad, et mitte. „Kui selline religioon nagu kristlus puutub kokku mõne teistsuguse kultuuriga, võtab see omaks ja kiidab heaks ka mõningad rahvuslikud kombed, mis pärinevad vanematest religioonidest,” ütles anglikaani kiriku vaimulik Alan W. Watts oma raamatus Easter—Its Story and Meaning. „Ristiusk valib ja toob liturgiasse sisse selliseid rahvakalendri tähtpäevi, millel tunduvad olevat samasugused igavikulised põhimõtted kui need, mida õpetab kirik.” Paljudele on see, et nende kirik on sellised tähtpäevad vastu võtnud ja pühaks kuulutanud, piisav põhjus nende tunnustamiseks. Kuid tähelepanuta on jäetud mõned tähtsad küsimused. Mida arvab Jumal sellistest kommetest? Kas on ta andnud meile mingeid juhtnööre, mida selles asjas järgida?

Jumala seisukoht

„Lihavõtted, Meie Issanda ülestõusmise püha, on suurim kõigist kristliku kiriku pühadest,” ütles Christina Hole oma raamatus Easter and Its Customs. Teised autorid on temaga samal arvamusel. „Mitte ükski kristliku aasta püha pole oma tähtsuselt võrreldav lihavõtte esimese pühaga,” märgib Robert J. Myers raamatus Celebrations. Seoses sellega kerkivad aga mõningad küsimused. Kui ülestõusmispühade pidamine on nii oluline, miks ei ole siis Piiblis konkreetset käsku seda tähistada? Kas on mingit ülestähendust sellest, et Jeesuse esimesed jüngrid oleks tähistanud esimest ülestõusmispüha?

Piibel ei jäta meid juhtnöörideta selles osas, mida peaksime või ei peaks pühitsema. Jumal andis muistsele Iisraeli rahvale selle kohta väga täpsed juhendid, ja nagu juba eelnevalt öeldud, anti ka kristlastele üksikasjalikult teada, kuidas tähistada Kristuse surma mälestusõhtut (1. Korintlastele 11:23—26; Koloslastele 2:16, 17). The Encyclopædia Britannica varasem väljaanne ütleb meile: „Uues Testamendis ja apostellike isade kirjutistes ei ole ülestõusmispühade pidamise kohta ühtki viidet. Mõte mingit konkreetset aega pühaks pidada oli algkristlastele täiesti võõras. [—] Ka Issand ja tema apostlid ei kohustanud kedagi seda või mõnda teist püha pidama.”

Mõned arvavad, et rõõm ja õnnetunne, mis selliste pühadega kaasnevad, on piisav õigustus nende tähistamiseks. Me võime aga õppida juhtumist, mil iisraellased võtsid omaks ühe egiptuse religioosse tava ja nimetasid selle ümber „Jehoova pühaks”. Ka nemad ’istusid maha sööma ja jooma’ ning ’tõusid üles mängima’. Kuid nende teguviis vihastas Jehoova Jumalat väga ja ta karistas neid rangelt (2. Moosese 32:1—10, 25—28, 35).

Jumala Sõna on selge. Õigete uskumuste „valgusel” ei ole midagi ühist Saatana maailma „pimedusega”; Kristus ’ei sobi ühte’ paganliku kummardamisega. Meile öeldakse: „Sellepärast ’minge ära nende keskelt ja eralduge neist’, ütleb Issand, ’ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu’ ” (2. Korintlastele 6:14—18).

Kuna Piibel käsib kristlastel pühitseda mälestusõhtut, mitte ülestõusmispühi, siis tuleks seda ka teha. Aga kuidas saame seda pühitseda väärilisel viisil?

[Pilt lk 5]

Iisraellaste „Jehoova püha” vihastas Jumalat väga

[Pildi allikaviide lk 2]

Kaas: M. Thonig/H. Armstrong Roberts