„Ärge hankige rooga, mis hävib”
JUTUSTANUD DAVID LUNSTRUM
Minu vend Elwood ja mina olime enam kui 9 meetri kõrgusel õhus maalimas Vahitorni trükikoja hoonele uut kirja. Rohkem kui 40 aastat hiljem on see kiri ikka veel seal, õhutades: „LOE JUMALA SÕNA, PÜHA PIIBLIT, IGA PÄEV.” Iga nädal näevad seda kirja tuhanded inimesed, kui nad ületavad kuulsat Brooklyni silda.
ÜKS minu varasemaid mälestusi lapsepõlvest on meie pere pesupäev. Ema tõusis juba kell 5 hommikul, et pesta meie suure pere riideid, ning isa seadis end tööle minema. Nende vahel tekkis järjekordselt äge vaidlus, mille käigus isa väitis, et inimene on mingil viisil miljonite aastate vältel arenenud, ja ema püüdis Piiblit tsiteerides tõestada, et inimesed on Jumala otsene loomistöö.
Juba siis, kui olin alles seitsmeaastane, sain aru, et emal oli tõde. Kui palju ma isa ka ei armastanud, oli mulle selge, et tema uskumused ei paku tulevikuks mingit lootust. Kui õnnelik oleks ema küll olnud, kui ta oleks teadnud, et palju aastaid hiljem maalivad kaks tema poega kirja, mis ergutab inimesi lugema Piiblit, raamatut, mida ta niivõrd armastas!
Kuid ma kiirustan ette. Kuidas ma üldse sain sellise eesõiguse töötada Beetelis? Pean minema ajas tagasi aastasse 1906, see on kolm aastat enne minu sündimist.
Ema ustav eeskuju
Sel ajal olid ema ja isa just äsja abiellunud ning elasid telgis Arizonas. Sinna tuli üks piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti, ning pakkus emale Charles Taze Russelli kirjutatud raamatusarja pealkirjaga Kirjauurimused. Ema oli öö läbi üleval neid raamatuid lugemas ning sai peatselt aru, et see ongi tõde, mida ta oli otsinud. Ta suutis vaevu oodata, mil isa tööd otsimast koju jõuab.
Ka isa ei olnud rahul kirikutes antava õpetusega, nii tunnustas temagi mõnda aega Piibli tõdesid. Hiljem läks ta siiski religioosselt oma teed ja takistas ka emal tõeteel käimist. Ent ema ei lakanud siiski kunagi hoolitsemast oma laste füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest.
Ma ei unusta kunagi seda, kuidas ema igal õhtul peale rasket tööpäeva alumisele korrusele tuli, et lugeda meile midagi Piiblist või jagada meiega mõnda vaimset pärli. Isa oli samuti väga töökas inimene ja kui ma suuremaks kasvasin, õpetas ta mulle maalritööd. Tõesti, isa õpetas mind tööd tegema, kuid ema õpetas mulle seda, kuidas Jeesuse juhtnööre järgides töötada nii, et ’hankida rooga, mis ei hävi’ (Johannese 6:27).
Meie perekond asus lõpuks elama Ellensburgi, mis on väike linn Washingtoni osariigis asuvast Seattle’ist umbes 180 kilomeetrit ida pool. Kui me lastena koos emaga piibliuurijate koosolekutel hakkasime käima, toimusid meie koosolekud eramajades. Kui hakati rõhutama vajadust majast majja teenida, lahkusid uurimisgrupist kõik mehed. Kuid ema ei kõikunud kunagi. See jättis minusse kustumatu jälje, mõjutades mind usaldama alati Jehoova organisatsiooni poolt tulevaid juhendeid.
Isal ja emal oli lõpuks kokku üheksa last. Mina sündisin 1. oktoobril 1909. aastal nende kolmanda lapsena. Meid oli kokku kuus, kes järgisime ema suurepärast eeskuju ja saime Jehoova innukateks tunnistajateks.
Pühendumine ja ristimine
Kui ma hakkasin teismeliseeast välja jõudma, pühendusin Jehoovale ja sümboliseerisin seda veeristimisega aastal 1927. Ristimine toimus Seattle’is ühes vanas hoones, mis varem oli olnud baptisti kirik. Mul on hea meel, et nad olid sealt vana kirikutorni maha võtnud. Meid saadeti pidulikult alla keldrikorrusele basseini juurde, kus meile anti selga pikad mustad rüüd. Me nägime välja nagu matuselised.
Mõne kuu pärast olin taas Seattle’is ning sellest ajast on pärit ka mu esimene ukselt uksele kuulutamise kogemus. Üks meie eestvedajaid õpetas mind: „Sina mine siitpoolt ümber kvartali ja mina lähen teiselt poolt.” Vaatamata sellele, et närveerisin, jätsin ühele väga meeldivale naisele kaks komplekti brošüüre. Jätkasin ukselt uksele teenistust ka siis, kui läksin tagasi Ellensburgi, ning praegugi, peaaegu 70 aastat hiljem, toob see teenimisviis mulle ikka suurt rõõmu.
Teenin ülemaailmses keskuses
Mõne aja pärast ergutas üks inimene, kes oli teeninud Brooklyni Beetelis, Vahitorni ühingu ülemaailmses keskuses, mind, et osaleksin vabatahtlikuna selles teenistuses. Varsti peale meie jutuajamist anti ajakirjas Vahitorn teada, et Beetelis vajatakse abi. Nii ma andsingi sooviavalduse sisse. Ma ei unusta kunagi seda rõõmu, mida tundsin, kui sain 1930. aasta 10. mail teate New Yorgis Brooklynis Beeteli teenistuse alustamiseks. Nõnda algas minu täisaegne teenistus, et hankida ’rooga, mis ei hävi’.
Võiks ju arvata, et minu maalritöö kogemusega määrati mind midagi värvima. Kuid selle asemel hakkasin tööle hoopis trükikojas traatimismasina taga. Kuigi see oli väga üksluine töö, tegin ma seda üle kuue aasta. Suur rotatsioonmasin, mida me hellitavalt vanaks lahingulaevaks kutsusime, trükkis brošüüre, mis lintkonveieriga alla meie korrusele saadeti. Tundsime rõõmu, kui suutsime traatida brošüüre sama kiirelt, nagu neid lahingulaevalt saime.
Peale seda töötasin veel mitmes osakonnas, sealhulgas ka osakonnas, kus tegime grammofone. Kasutasime neid aparaate, et korterivaldajatele nende kodu lävel salvestatud Piibli sõnumit mängida. Meie osakonna vabatahtlikud teenijad projekteerisid ja valmistasid püstiasetseva grammofoni. See grammofon mitte ainult ei mänginud eelnevalt salvestatud sõnumit, vaid sel olid ka spetsiaalsed lahtrid brošüüride ja võib-olla ka võileibade hoidmiseks. Mul oli eesõigus demonstreerida selle uue vahendi kasutamist 1940. aasta konvendil Michiganis Detroitis.
Kuid me ei leiutanud ainult selliseid originaalseid masinaid. Kogesime ka tähtsaid vaimseid muudatusi. Näiteks oli Jehoova tunnistajatel kombeks kanda risti ja krooni kujutisega rinnanõela. Kuid siis jõudsime arusaamisele, et Jeesus hukati püstisel postil, mitte ristil (Apostlite teod 5:30). Seepärast lõpetasime rinnanõelte kandmise. Mul oli eesõigus eemaldada rinnanõelte tagant kinnitusklambreid. Hiljem sulatati kuld üles ja müüdi maha.
Kuigi meil oli tihe viie ja poole päevane töögraafik, võtsime kristlikust teenistusest osa ka nädalalõppudel. Ühel päeval arreteeriti meist 16 ning pandi Brooklyni vanglasse. Miks? Asi oli selles, et noil päevil samastasime kõiki religioone valereligiooniga. Seetõttu kandsime silte, mille ühelt poolt võis lugeda: „Religioon on püünis ja väljapressimine”, ja teisel pool oli kirjas: „Teeni Jumalat ja Kuningas Kristust.” Nende siltide kandmise eest pandigi meid vanglasse, kuid Vahitorni ühingu advokaat Hayden Covington sai meid kautsjoni vastu vabaks. Tol ajal jõudsid paljud kummardamisvabadust puudutavad kohtuasjad Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu ette ning oli tõesti erutav olla Beetelis ja saada meie võitude kohta aruandeid otsesest allikast.
Lõpuks määrati mind tööle, kus ma sain rakendada oma maalritöö kogemusi. Staten Islandil, mis on üks viiest New Yorgi linnaosast, oli meil oma raadiojaam WBBR. Jaama raadiotornid olid üle 60 meetri kõrged ja neil oli kolm paari kinnitustrosse. Istusin ühel laual, mis oli 90 cm pikk ja 20 cm lai, ning mu kaastööline tõmbas mind üles. Istudes maapinnast kõrgel sellel väikesel istmel, värvisin ma kinnitustrosse ja torne. Mõned on minult küsinud, kas me selle töö käigus ka palju palvetasime.
See, kuidas ma suvel trükikoja aknaid pesin ja aknalaudu värvisin, ei lähe mul kunagi meelest. Me kutsusime seda meie suvepuhkuseks. Klopsisime kokku puust tellingud ning tõmbasime end ploki ja tõstenööriga mööda kaheksakorruselise hoone seina ülesse ja alla.
Toetav perekond
Aastal 1932 suri mu isa ja ma mõtlesin, et pean võib-olla koju minema, aitamaks ema eest hoolt kanda. Nii panin ma ühel päeval enne lõunat väikese teate esimesele lauale, kus istus ühingu president vend Rutherford. Kirjutasin selles, et soovin temaga rääkida. Saades teada mu murest ja kuuldes, et mul on ka vendi ja õdesid, kes elavad veel kodus, küsis ta: „Kas sa tahad jääda Beetelisse ja teha Issanda tööd?”
„Muidugi tahan,” vastasin ma.
Seepeale soovitas ta mul emale kirjutada, et teada saada, kas ema on selle otsusega nõus. Seda ma tegingi ja ema toetas oma vastukirjas minu otsusele täielikult. Ma hindasin tõesti vend Rutherfordi lahkust ja nõuannet.
Oma paljude Beeteli-aastate kestel kirjutasin ma regulaarselt koju oma perele ja julgustasin neid Jehoovat teenima, nii nagu ema mind oli julgustanud. Ema suri 1937. aasta juulikuus. Missuguseks innustuseks oli ta meie perele küll olnud! Ainult mu vanem vend ja õde, Paul ja Esther, ning mu noorem õde Lois ei saanud Jehoova tunnistajateks. Paul aga suhtus meie töösse heatahtlikult ja hankis maatüki, kuhu me ehitasime oma esimese kuningriigisaali.
Aastal 1936 hakkas mu õde Eva pioneeriks ehk täisaegseks kuulutajaks. Samal aastal abiellus ta Ralph Thomasega ja aastal 1939 määrati nad reisivale tööle teenima Jehoova tunnistajate kogudusi. Hiljem kolisid nad Mehhikosse, kus nad toetasid 25 aastat sealset Kuningriigi tööd.
Aastal 1939 alustasid ka mu õed Alice ja Frances pioneerteenistust. Missugune rõõm oli küll näha Alice’it 1941. aastal St. Louisi konvendil demonstreerimas selle grammofoni kasutamist, mille valmistamisel ka mina olin abiks olnud! Kuigi Alice pidi aeg-ajalt perekondlike kohustuste tõttu pioneeritöö katkestama, oli ta ühtekokku üle 40 aasta täisaegses teenistuses. Frances käis aastal 1944 Vahitorni ühingu Gileadi Piiblikoolis ja teenis mõnda aega misjonärina Puerto Ricos.
Joel ja Elwood, meie pere kaks noorimat, hakkasid pioneerideks 1940-ndate aastate algul Montanas. Joel on jäänud ustavaks tunnistajaks ja teenib praegu teenistusabilisena. Elwood ühines minuga Beeteli teenistuses aastal 1944, rõõmustades sellega mu südant. Ta polnud veel viieaastanegi, kui ma kodunt lahkusin. Nagu ma juba varem mainisin, töötasime temaga koos, maalides trükikoja hoonele kirja „Loe Jumala Sõna, Püha Piiblit, iga päev”. Ma olen tihti mõtisklenud selle üle, kui paljud inimesed, kes seda kirja nende aastate jooksul on näinud, on saanud julgustust lugeda oma Piiblit.
Elwood teenis Beetelis 1956. aastani, mil ta abiellus Emma Flyte’iga. Elwood ja Emma töötasid palju aastaid koos täisaegses teenistuses, teenides mõnda aega Aafrikas Keenias ja ka Hispaanias. Elwood aga haigestus vähki ja suri Hispaanias 1978. aastal. Emma teenib siiani Hispaanias pioneerina.
Abielu ja perekond
Lahkusin 1953. aasta septembrikuus Beetelist, et abielluda Alice Riveraga, kes oli pioneer Brooklyni Keskkoguduses, kus ma käisin. Andsin Alice’ile teada, et mul on taevane lootus, kuid ta soovis ikkagi minuga abielluda (Filiplastele 3:14).
Pärast seda, kui olin 23 aastat Beetelis elanud, nõudis päris suurt kohanemist see, et alustada ilmalikku tööd maalrina, et Alice’it ja ennast pioneeritööd tehes ülal pidada. Alice oli alati heaks toeks, isegi siis, kui ta terviseprobleemide tõttu pidi pioneeritöö katkestama. Aastal 1954 ootasime oma esimest last. Sünnitus ei kulgenud just hästi, kuid meie poja Johniga oli kõik korras. Alice kaotas keisrilõike ajal nii palju verd, et arstid arvasid, et ta ei jää ellu. Ühel hetkel ei tundnud nad isegi tema pulssi. Siiski elas ta selle öö üle ja paranes aja jooksul täiesti.
Mõned aastad hiljem, kui Alice’i isa suri, kolisime kaugemale Long Islandile, tema ema juurde. Kuna meil ei olnud autot, käisin ma kas jala või sõitsin bussi ja metrooga. Olin seejuures võimeline jätkama pioneeritööd ja ülal pidama ka perekonda. Täisaegse teenistusega kaasnevad rõõmud on üles kaalunud kõik ohvrid. Selliste inimeste aitamine nagu Joe Natale, kes loobus paljutõotavast pesapallimängija karjäärist, et Jehoova tunnistajaks saada, on vaid üks paljudest mulle osaks saanud õnnistustest.
Aastal 1967, kui olukord New Yorgi piirkonnas muutus halvemaks, otsustasin ma koos Alice’i ja Johniga asuda taas elama oma kodulinna Ellensburgi. Nüüd ma mõistan, kui tasutoov on näha nii paljusid oma ema lapselapsi ja lapselapselapsi täisaegses teenistuses. Mõned neist teenivad isegi Beetelis. Ka John koos naise ja lastega teenivad ustavalt Jehoovat.
Kahjuks kaotasin oma kalli naise Alice’i, kes suri 1989. aastal. See, et olen täisaegse teenistusega hõivatud, on aidanud mul seda kaotust taluda. Teenime nüüd õe Alice’iga pioneeridena koos. Kui tore on elada jälle koos sama katuse all ja olla hõivatud selle kõige tähtsama tööga!
Ma külastasin 1994. aasta kevadel Beetelit, kus ma polnud juba 25 aastat käinud. Milline rõõm oli näha kümneid inimesi, kellega olin rohkem kui 40 aastat tagasi koos töötanud! Kui ma 1930. aastal Beetelisse läksin, oli peres vaid 250 inimest, kuid nüüd on Beeteli peres Brooklynis üle 3500 inimese!
Olen tänu vaimsele toidule vastu pidanud
Peaaegu igal hommikul vara käin ma jalutamas meie kodu lähedal Yakima jõe ääres. Sealt ma võin näha võimsat lumega kaetud Rainier’i vulkaani, mis ulatub rohkem kui 4300 meetri kõrgusele. Metsloomi on seal tõesti rikkalikult. Vahetevahel näen ma mõnda hirve ning korra olen näinud isegi põtra.
Sellistel vaiksetel üksiolekuhetkedel saan mõtiskleda Jehoova suurepäraste korralduste üle. Ma palun tugevust, et võiksin ustavalt meie Jumala Jehoova teenimist jätkata. Mulle meeldib jalutamas käies ka laulda, eriti laulu „Rõõmusta Jehoova südant”, mille sõnad on: „Jehoova, sulle tõotand me su tahet täita tarkuses. On meie osa ja me püüd su südant rõõmustada nüüd.”
Olen rõõmus, et valisin töö, mis rõõmustab Jehoova südant. Ma palvetan, et võiksin jätkata seda tööd, kuni saan kätte tõotatud taevase tasu. Ma soovin, et see jutustus ajendaks ka teisi elama oma elu nii, et nad ’hangiksid rooga, mis ei hävi’ (Johannese 6:27).
[Pildid lk 23]
Elwood maalimas kirja „LOE JUMALA SÕNA, PÜHA PIIBLIT, IGA PÄEV”
[Pilt lk 24]
Koos Grant Suiteri ja John Kurzeniga 1940. aasta konvendil uut grammofoni demonstreerimas
[Pilt lk 25]
Aastal 1944 teenisime täisaegselt kõik, kes olime tões: David, Alice, Joel, Eva, Elwood ja Frances
[Pilt lk 25]
Praegu elavad vennad-õed, vasakult: Alice, Eva, Joel, David ning Frances