Lugejate küsimusi
Kas me võime öelda, et Jumala sulased, kellel on maine lootus, saavad tänapäeval sama palju Jumala vaimu kui vaimuga võitud kristlased?
See küsimus pole sugugi uus. Sedasama küsimust käsitleti 1952. aasta 15. aprilli ingliskeelse Vahitorni artiklis „Lugejate küsimusi”. Sellest ajast alates on veel paljud saanud Jehoova tunnistajateks, seetõttu võime seda küsimust veel kord vaadelda ning selle käigus üle korrata, mida varasemas materjalis öeldi.
Põhimõtteliselt on vastus jaatav: ustavad vennad ja õed, kes kuuluvad teiste lammaste klassi, võivad võitutega võrdsel määral Jumala püha vaimu saada (Johannese 10:16).
See muidugi ei tähenda, et vaim tegutseks kõigis üksikisikutes samal viisil. Tuleta meelde enne Kristust elanud ustavaid sulaseid, kes said kindlasti Jumala vaimu. Selle vaimu jõul tapsid mõned neist tigedaid metsloomi, tegid haigeid terveks, äratasid isegi surnuid üles. Ja seda vaimu oli neil vaja ka inspireeritud Piibli raamatute kirjutamiseks (Kohtumõistjate 13:24, 25; 14:5, 6; 1. Kuningate 17:17—24; 2. Kuningate 4:17—37; 5:1—14). Vahitornis öeldi: „Kuigi nad ei kuulunud võitute klassi, olid nad täis püha vaimu.”
Teisest küljest aga mõtle esimese sajandi meestele ja naistele, kes olid püha vaimuga võitud ning kes said Jumala vaimseteks lasteks, kellel on taevane lootus. Nad kõik olid võitud, aga see ei tähenda, et pärast seda tegutses vaim neis kõigis samal viisil. See ilmneb 1. Korintlastele 12. peatükis. Seal arutles apostel Paulus vaimuandide üle. Salmidest 8, 9 ja 11 võime lugeda: „Nii antakse ühele Vaimu läbi tarkuse sõna, teisele aga tunnetuse sõna sama Vaimu kaudu; teisele antakse usku samas Vaimus, teisele andeid terveks teha samas Vaimus .. Ent kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriti, nõnda nagu tema tahab.”
On tähendusrikas, et kõigil tolle aja võitutel polnud imelisi vaimuandeid. Esimeses kirjas korintlastele 14. peatükis mainis Paulus koguduse koosolekuid, kus ühel inimesel oli keeltega rääkimise and, kuid ühelgi kohalviibijal polnud tõlgitsemise andi. Siiski oli igaüht neist varem vaimuga võitud. Kas võib õigustatult öelda, et vend, kellel oli keeltega rääkimise and, oli saanud rohkem vaimu kui teised kohalviibijad? Ei. Need teised võitud ei olnud sugugi halvemas olukorras, nagu poleks nad olnud suutelised sama hästi Piiblit mõistma kui too vend või katsumustega silmitsi seisma. Vaim tegutses erilisel viisil selles vennas, kes oskas keeltega rääkida. Sellest hoolimata pidid nii tema kui ka teised hoidma Jehoova ligi, et nad ’saaksid pidevalt täis vaimu’, nagu ütles Paulus (Efeslastele 5:18, NW).
Mis puutub aga neisse, kes kuuluvad tänapäeval jäänuse hulka, siis on nemad kindlasti Jumala vaimu saanud. Ühel puhul tegutses see neis erilisel viisil — ajal, mil nad võiti ja adopteeriti vaimseteks lasteks. Pärast seda ’saavad nad pidevalt täis vaimu’, mis aitab neid, kui nad püüavad Piiblit veel selgemini mõista, kuulutustööd juhtida ja isiklikes või organisatsiooniga seotud katsetes vastu pidada.
Kuigi „teised lambad” pole võitud, saavad nad püha vaimu teisel viisil. 1952. aasta 15. aprilli Vahitorn täheldas:
„Tänapäeval teevad ’teised lambad’ samasugust kuulutustööd nagu jäänuski samasugustes katselepanevates olukordades ning nad ilmutavad samasugust ustavust ja laitmatust. Nad söövad ühe ja sama vaimse laua taga sedasama toitu, omandades samu tõdesid. Kuna nad kuuluvad maisesse klassi, kellel on maine lootus ja elav huvi selle vastu, mis toimub maa peal, tunnevad nad ehk rohkem huvi nende piiblikohtade vastu, mis räägivad maapealsetest olukordadest uues maailmas; kuid võitud jäänusel, kellel on taevane lootus, on suur huvi taevaste asjade vastu ning nad uurivad ehk Jumala Sõnast hoolsamini neid asju. .. kuid fakt on see, et needsamad tõed ja seesama arusaamine on kättesaadav mõlemale klassile ning et üksikisikute arusaamine taevastest ja maistest asjadest sõltub sellest, kuidas nad neid uurivad. Issanda vaim on mõlemale klassile võrdsel määral kättesaadav ning teadmisi ja arusaamist pakutakse mõlemale võrdselt, neil on võrdsed võimalused neid omandada.”