Inimene saab jälle põrmuks — kuidas?
„SA OLED põrm ja pead jälle põrmuks saama!” Kui esimene inimene Aadam neid sõnu kuulis, teadis ta, mis teda ees ootab. Ta oli tehtud mullapõrmust ning temast pidi taas saama vaid põrm. Ta pidi surema, kuna ta oli olnud sõnakuulmatu oma Loojale Jehoova Jumalale (1. Moosese 2:7, 15—17; 3:17—19).
Piibel näitab, et inimesed on valmistatud põrmust. Lisaks öeldakse seal: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4; Laul 103:14). Surm on toonud kurvastust miljonitele inimestele ning seoses sellega on korduvalt kerkinud päevakorda küsimus, mida teha surnukehadega.
Kombed minevikus ja tänapäeval
Mida Jumala rahvas muistsetel aegadel surnukehadega tegi? Piibli alguses mainitakse mitmesuguseid talitlusviise, kaasa arvatud maa sisse matmine (1. Moosese 35:8). Patriarh Aabraham ja tema naine Saara ning nende poeg Iisak ja pojapoeg Jaakob maeti Makpela koopasse (1. Moosese 23:2, 19; 25:9; 49:30, 31; 50:13). Iisraeli kohtumõistjad Giideon ja Simson maeti ’oma isade hauda’ (Kohtumõistjate 8:32; 16:31). Sellest võib järeldada, et muistse Jumala rahva liikmete seas olid soositud perekondlikud matmispaigad. Kui Jeesus Kristus suri esimesel sajandil m.a.j., asetati tema surnukeha äsja kaljusse raiutud hauda (Matteuse 27:57—60). Seega maeti surnukeha tavaliselt kas maa sisse või hauakambrisse. Enamikus maakera paigus on see tavaks tänapäevani.
Mõnel pool maailmas aga on maad niivõrd vähe ja see on niivõrd kallis, et üha raskem on leida matmispaika. Seepärast kaaluvad mõningad inimesed, mida muud võiks surnukehaga teha.
Aina tavalisemaks on muutumas surnukehade krematsioon ning sellele järgnev tuha laialipuistamine. Inglismaal tehakse seda praegu umbes 40 protsendi laipadega. Rootsis, kus linnapiirkondades tuhastatakse 80 protsenti surnuid, on tuha puistamiseks eraldatud spetsiaalsed metsatukad. Ning Šanghais ja mõnes teises Hiina mereäärses linnas puistatakse linnavõimude toetusel massiliselt tuhka mitu korda aastas merre.
Kuhu võib tuhka puistata? Mitte igale poole. Mõned kardavad, et tuha laialipuistamine kahjustab keskkonda. Tegelikult aga kaob pärast krematsiooni igasugune epideemiarisk. Mõnedes Inglismaa surnuaedades ning Ameerika Ühendriikide parkkalmistutel on tuha puistamiseks eraldatud muruväljakud või lilleaiad. Muidugi mõista on kristlased iseäranis huvitatud sellest, kuidas Pühakiri krematsioonile ja tuha laialipuistamisele vaatab.
Milline on Piibli seisukoht?
„Paabeli kuningale” langetatud kohtuotsuses ütles prohvet Jesaja: „Sina .. oled .. eemale heidetud oma hauast” (Jesaja 14:4, 19). Kas tuha laialipuistamist võiks võrrelda taolise alandamisega? Ei või, kuna siin ei viidata krematsioonile ja sellest järele jäänud tuha säilitamisele ega laialipuistamisele.
Rääkides surnute ülesäratamisest maa peale oma tuhandeaastase valitsuse jooksul, ütles Jeesus Kristus: „Kõik, kes on haudades, kuulevad [minu] häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Kuid et inimese ülesäratamiseks pole tingimata vaja konkreetset hauda, võib näha ühest teisest ülestõusmise prohvetlikust kirjeldusest. Ilmutuse 20:13 ütleb: „Meri andis tagasi need surnud, kes temas olid, ja surm ja surmavald andsid tagasi surnud, kes neis olid.” Niisiis see, kus või kuidas inimene ’jälle põrmuks saab’, ei ole oluline. Tähtis on hoopis see, kas Jumal mäletab teda ja äratab ta üles (Iiob 14:13—15; võrdle Luuka 23:42, 43). Kindlasti ei ole Jehooval inimeste meelespidamiseks vaja suurejoonelisi hauakambreid. Krematsioon ei tähenda seda, et inimene jääb ilma ülestõusmisest. Ja kui tuha puistamisel on õige ajend ning sellega pole seotud valereligiooni tseremooniad, ei ole see Pühakirjaga vastuolus.
Need, kes otsustavad tuha puistamise kasuks, peavad pöörama tähelepanu oma maa seadustele. Samuti oleks kohane võtta arvesse kadunu omaste ning teiste tundeid. Jehoova sulastel on tark olla ettevaatlik, et oma piiblilise vabaduse kasutamine selles valdkonnas ei tooks teotust heale nimele, mida kristlased kannavad. Eriti oluline on see maades, kus krematsioon ning tuha laialipuistamine on küll seadusega lubatud, kuid ühiskonnas veel mitte täiesti omaks võetud. Muidugi väldib kristlane kõiki riitusi ja kombeid, mille aluseks on usk inimhinge surematusse.
Ei mingeid haudu enam!
Mõnede tuha laialipuistamise pooldajate väitel tähendab see, et haudu pole enam tarvis. Kui palju suuremat kergendust aga toob see, kui läheb täide Piibli tõotus: „Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm!” (1. Korintlastele 15:24—28).
See tähendab, et hauad, hauakambrid, isegi krematsioon ja tuha laialipuistamine on siis jäänud möödanikku. Jah, surma ei ole enam. Jumal inspireeris apostel Johannest kirjutama: „Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: ’Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!’ ” (Ilmutuse 21:3, 4).
Kõik see saab teoks siis, kui Jumala Kuningriik kaotab täielikult Aadama patust tulenenud surma. Sel ajal ei pea sõnakuulelikud inimesed jälle põrmuks saama.
[Pildid lk 29]
Surnukehade käsitlemise tavameetodeid
[Pilt lk 31]
Tuha laialipuistamine Sagami lahes Jaapanis
[Allikaviide]
Luba: Koueish, Tokyo