Kuningriigi kuulutajad teatavad

Iirimaal kuulutatakse jätkuvalt Piibli tõdesid

VIIMASTEL aastatel on kauni loodusega Iirimaa suurte rahutuste tallermaaks olnud. Samal ajal on aga iirlased soodsat vastukaja osutanud Piibli lootusesõnumile, mida Jehoova tunnistajad neile toonud on. Järgnevad kogemused Iirimaalt kinnitavad seda.

■ Dublinis osales üks Jehoova tunnistaja koos oma väikese tütrega ukselt uksele kuulutustöös. Nad kohtasid naist nimega Cathy, kes oli oma paljude laste eest hoolitsemisega väga hõivatud. Tunnistaja küsis naiselt, kas tema tütar, kes alles õppis kuulutamist, võiks temaga pisut Piibli sõnumist rääkida. Cathy nõustus ning väike tüdruk tegi selge, hästi läbimõeldud esitluse. Cathy oli rabatud selle noore silmanähtavast siirusest ja lugupidavast käitumisest ning võttis vastu Piiblil põhineva traktaadi.

Hiljem mõtiskles Cathy oma noore külalise hea ettevalmistuse ja kommete üle. „Olin rabatud sellest, et väike tüdruk võib jagada nii huvitavat sõnumit, ilma et ta sooviks seejuures endale tähelepanu tõmmata,” ütles ta. „Otsustasin järgmiselgi korral Jehoova tunnistajaid kuulata.”

Vahepeal kolis Cathy väiksesse linna, mis asub Iirimaa edelaosas Corki ja Kerry krahvkondade piiri lähedal. Mõni aeg hiljem tulid Jehoova tunnistajad tema uksele ning ta kutsus nad sisse. Ta nõustus korrapärase piibliuurimisega ja nüüd käib ta koos mitme oma lapsega koguduse koosolekutel. Cathy on tänulik väiksele tüdrukule, kes siiralt soovis temale head sõnumit jagada.

■ Tullamore’i piirkonnas olid tunnistajad rohkem kui seitse aastat ühe Jeani-nimelise naisega Piibli teemadel vestlemas käinud. Vahel ilmutas ta huvi ning võttis vastu kirjandust, kuid mõnikord oli ta huvi kahanenud. Ühel päeval, kui tunnistaja, kelle nimi on Frances, külastas Jeani koos oma kaaslasega, oli Jean väga pahuras tujus. „Iga asja peale, mida me ütlesime,” teatab tunnistaja, „ärritus ta aina rohkem. Lõpuks viskas ta meid välja ning prantsatas ukse meie järel kinni.”

Frances küsis endalt, kas ta saaks samasuguse vastuvõtu osaliseks ka siis, kui ta sinna veel tagasi läheks. „Ehk ei tasu teda enam külastada, kui ta sõnumist tõeliselt huvitatud pole,” mõtles Frances. Kuid ta rääkis sellest oma mehe Thomasega, kes oli optimistlikum. Järgmisel korral, kui nad selles piirkonnas olid, külastasid nad Jeani. Ta oli sõbralik ning võttis vastu ajakirja „Vahitorn” ja „Ärgake!” numbrid. Järgmised külastused olid sama meeldivad ning Thomas ja Frances alustasid temaga korrapärast kodust piibliuurimist.

Millest selline muutus? Jean selgitab, et tol korral, kui ta tunnistajate vastu nii ebaviisakalt käitus, oli ta hiljuti sünnitanud ja just haiglast koju pääsenud. Kuna ta toitis oma vastsündinut rinnaga ja vanemat last lusikaga, sai ta öösel ainult poolteist tundi magada. „Viimane asi, mida ma siis teha tahtsin,” ütleb Jean, „oli religioonist rääkida.”

Kahe kuu pärast hakkas Jean kõigil koguduse koosolekutel käima ja nelja kuu pärast põlluteenistuses osalema. Kümme kuud peale piibliuurimise alustamist lasi ta end ristida. Jeani oma kogemused aitavad nüüd teda teenistuses. Ta jutustab: „Kui kohtan kedagi, kes on väga ebaviisakas, püüan olla mõistvam. Teen selle kohta alati märkmeid. Võib-olla muutub olukord selleks ajaks, kui ma tagasi lähen; ehk tunneb see inimene end siis paremini ja on vastuvõtlikum.”