Tõde Jeesuse kohta

TEOORIAID ja oletusi selle kohta, kes Jeesus oli ja mida ta korda saatis, paistab olevat lõputult. Aga kuidas on lugu Piibliga? Mida see Jeesuse Kristuse kohta räägib?

Mida ütleb Piibel

Piiblit hoolikalt lugedes märkad sa järgmisi põhifakte:

◻ Jeesus on Jumala ainusündinud Poeg, kõige loodu esmasündinu (Johannese 3:16; Koloslastele 1:15).

◻ Umbes kaks tuhat aastat tagasi kandis Jumal Jeesuse elu juudi neitsi üsasse, et ta sünniks inimesena (Matteuse 1:18; Johannese 1:14).

◻ Jeesus oli rohkem kui lihtsalt hea inimene. Ta peegeldas alati igas mõttes oma Isa Jehoova Jumala kaunist isiksust (Johannese 14:9, 10; Heebrealastele 1:3).

◻ Oma maise teenistuse ajal kandis Jeesus armastavalt hoolt rõhutud inimeste vajaduste eest. Ta tervendas ime väel haigeid ning koguni äratas surnuid üles (Matteuse 11:4—6; Johannese 11:5—45).

◻ Jeesus kuulutas, et Jumala Kuningriik on ahistatud inimsoo ainuke lootus, ning ta õpetas oma jüngritele, kuidas seda kuulutustööd jätkata (Matteuse 4:17; 10:5—7; 28:19, 20).

◻ 14. niisanil (1. aprilli paiku) aastal 33 m.a.j. Jeesus vahistati, tema üle peeti kohut, ta kuulutati karistatavaks, ning olles vääralt süüdistatud mässu õhutamises, ta hukati (Matteuse 26:18—20, Mt 26:48—27:50).

◻ Jeesuse surm on lunastuseks, mis vabastab usklikud inimesed nende patusest seisundist ja avab tee igavesse ellu kõigile, kes temasse usku ilmutavad (Roomlastele 3:23, 24; 1. Johannese 2:2).

◻ 16. niisanil äratati Jeesus üles ja seejärel läks ta peatselt tagasi taevasse, et maksta Isale ära oma täiusliku inimelu lunastusväärtus (Markuse 16:1—8; Luuka 24:50—53; Apostlite teod 1:6—9).

◻ Jehoova määratud Kuningana on ülesäratatud Jeesusel täielik autoriteet teostada Jumala esialgne eesmärk inimestega (Jesaja 9:5, 6; Luuka 1:32, 33).

Niisiis näitab Piibel, et Jeesusel on Jumala eesmärkide täitumises võtmeroll. Aga kuidas me võime olla kindlad, et see on tõeline Jeesus — ajalooline isik, kes sündis Petlemmas ja elas maa peal umbes 2000 aastat tagasi?

Miks me võime kindlad olla

Paljud kahtlused kaovad, kui Kristlikke Kreeka Kirjasid lihtsalt eelarvamusteta lugeda. Nõnda tehes leiad, et Piibel ei ole segase sündmustikuga, nagu seda on müüdid. Vastupidi, Piiblis on kirjas nimed, sündmuste konkreetne aeg ja täpne koht. (Vaata näiteks Luuka 3:1, 2.) Lisaks sellele kujutatakse Jeesuse jüngreid märkimisväärselt ausalt, siirusega, mis äratab lugejas usaldust. Kirjutajad ei salanud kellegi puudusi — ka enda omi mitte —, soovides, et nende ülestähendused oleksid täpsed. Sa võid tõepoolest leida, et Piiblil on tõe kõla (Matteuse 14:28—31; 16:21—23; 26:56, 69—75; Markuse 9:33, 34; Galaatlastele 2:11—14; 2. Peetruse 1:16).

See pole veel kõik. Arheoloogilised leiud on korduvalt kinnitanud Piibli ülestähenduste õigsust. Näiteks võid sa Jeruusalemmas asuvas Iisraeli Muuseumis näha kivi, millel seisab raidkirjas Pontius Pilatuse nimi. Mõningad teised arheoloogilised leiud kinnitavad, et Lüsaanias ja Sergius Paulus, keda Piibel mainib, pole mitte algkristlaste loodud ilukirjanduslikud kujud, vaid reaalsed isikud. Kristlike Kreeka Kirjade (Uue Testamendi) sündmustik leiab rohkelt kinnitust vanaaja kirjanike, sealhulgas Juvenalise, Tacituse, Seneca, Suetoniuse, Plinius Noorema, Lukianose, Celsuse ning juudi ajaloolase Josephuse kirjutistes.a

Tuhanded esimesel sajandil elanud inimesed tunnustasid Kristlike Kreeka Kirjade jutustusi kõhklemata. Isegi kristluse vaenlased ei eitanud Jeesusele omistatud sõnade ja tegude paikapidavust. Mis puutub tõenäosusse, et pärast Jeesuse surma võisid jüngrid Jeesuse isikut ilustada, siis selle kohta märgib professor Frederick F. Bruce järgmist: „Mõelda välja Jeesuse sõnu ja tegusid noil algaastatel, mil elus olid veel väga paljud tema jüngrid, kes mäletasid, mis oli juhtunud ja mis mitte, ei saanud mingil juhul olla nii lihtne, nagu mõned kirjanikud näivad mõtlevat. [— — —] Jüngrid teadsid, et nad ei tohi esitada ebatäpseid andmeid (rääkimata faktide tahtlikust moonutamisest), sest oli inimesi, kes oleksid need suure rõõmuga kohe avalikkuse ette toonud.”

Miks nad ei usu

Kuid mõned õpetlased on ikkagi skeptilised. Samal ajal kui nad oletavad, et Piibli ülestähendused on väljamõeldis, uurivad nad innukalt apokrüüfilisi kirjutisi ja peavad neid usutavaks! Miks? On ilmselge, et Piibel sisaldab seikasid, mida paljud nüüdisaja haritlased ei taha uskuda.

Aastal 1871 ilmunud väljaandes „Union Bible Companion” esitab S. Austin Allibone skeptikutele väljakutse. Ta kirjutab: „Küsige kelleltki, kes väidab end kahtlevat evangeeliumide ajaloo õigsuses, mis alust on tal uskuda, et Caesar suri Kapitooliumil või et aastal 800 kroonis paavst Leo III keiser Karl Suure Lääne keisriks? [— — —] Me usume iga väidet, mis nende meeste kohta .. esitati, ja seda seepärast, et meil on nende õigsuse kohta ajaloolisi tõendeid .. Kui keegi peale taoliste tõendite esiletoomist ikka veel keeldub neid asju uskumast, jätame ta sinnapaika kui rumalalt põikpäise ja lootusetult võhikliku inimese. Mida me siis võime öelda nende kohta, kes Pühakirja usaldatavuse kohta praegu esiletoodud tõendite rohkusest hoolimata väidavad, et need ei veena neid? [——] Nad ei taha uskuda seda, mis alandab nende uhkust ja sunnib neid teistsugust elu elama.”

Tõepoolest, paljudel skeptikutel on oma tagamõtted, kui nad Kristlikke Kreeka Kirju ei tunnusta. Nad pole kimbus mitte nende kirjade usaldusväärsuse, vaid mõõdupuudega. Näiteks ütles Jeesus oma järelkäijate kohta: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast” (Johannese 17:14). Ometi on paljud, kes väidavad end olevat kristlased, tihedalt seotud selle maailma poliitiliste afääride ja koguni veriste sõdadega. Selle asemel et kohandada oma elu Piibli mõõdupuude järgi, sooviksid paljud, et Piibel kohandaks ennast nende mõõdupuude järgi.

Mõtle ka moraaliküsimusele. Tüatiira kogudus sai hooruse sallimise eest Jeesuse käest kõvasti noomida. „Mina olen see, kes katsub läbi neerud ja südamed, ja ma annan teile igaühele teie tegude järgi,” ütles ta (Ilmutuse 2:18—23).b Kuid eks ole tõsi, et paljud, kes väidavad end olevat kristlased, heidavad moraalinormid kõrvale? Nad hülgavad ennemini selle, mida ütles Jeesus, kui ebamoraalse käitumise.

Olles Piibli Jeesuse suhtes tõrjuvalt meelestatud, on õpetlased loonud omaenda Jeesuse. Nad on süüdi müüdiloomises, milles nad vääralt süüdistavad evangeeliumikirjutajaid. Nad tunnistavad Jeesuse elu neid momente, millega nad tahavad nõustuda, hülgavad ülejäänu ning lisavad väljavalitud osale omalt poolt mõningaid üksikasju. Nende rändav tark või sotsiaalrevolutsionäär ei ole tegelikult ajalooline Jeesus, keda nad väidavad end otsivat, vaid üksnes uhke õpetlasliku kujutlusvõime vili.

Kust leida tõelist Jeesust

Jeesus püüdis virgutada nende südant, kes tõe ja õigluse järele siiralt janunevad (Matteuse 5:3, 6; 13:10—15). Sellised inimesed vastavad Jeesuse kutsele: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Matteuse 11:28—30).

Tõeline Jeesus ei ole peidus nüüdisaja õpetlaste kirjutatud raamatuis ega saa teda leida ka ristiusu kirikutest, millest on saanud inimeste traditsioonide kasvulavad. Sa võid leida ajaloolise Jeesuse omaenda Piiblist. Kas sa tahaksid tema kohta enamat õppida? Jehoova tunnistajad on rõõmuga valmis sind selles aitama.

[Allmärkused]

[Kast lk 6]

KRIITIKASAJANDID

Kristlike Kreeka Kirjade kritiseerimine algas juba rohkem kui 200 aastat tagasi, kui saksa filosoof Hermann Samuel Reimarus (1694—1768) väitis: „Meil on piisavalt põhjusi eristada täielikult apostlite kirjutistes ilmnevat õpetust ning seda, mis Jeesus ise oma eluajal kuulutas ja õpetas.” Reimaruse ajast saadik on paljudele õpetlastele õpetatud samasugust vaadet.

Raamat „Tõeline Jeesus” („The Real Jesus”) märgib, et paljud möödunud aegade kriitikud ei pidanud ennast ärataganejateks. Pigem „tundsid nad end veelgi tõelisemate kristlastena, kuna nad on heitnud eneselt dogmade ja ebausu ahelad”. Nende meelest oli kõrgem piiblikriitika „kristluse puhastatud vorm”.

On kurb, et ristiusumaailmast on saanud inimeste traditsioonide kasvulava. Surematu hinge, kolmainsuse ja tulise põrgu doktriinid on vaid mõned piiblivastased õpetused. Kuid tõe säärases laostumises pole süüdi Kristlike Kreeka Kirjade kirjutajad. Vastupidi, nad võitlesid esimeste valeõpetuse ilmingute vastu juba esimese sajandi keskel, mil Paulus kirjutas, et ärataganemine nende seas, kes väidavad end olevat kristlased, on „juba mõjumas” (2. Tessalooniklastele 2:3, 7). Me võime olla kindlad, et ajalugu ja õpetused, mis leiduvad Kristlikes Kreeka Kirjades, on tõesed.

[Kast lk 7]

MILLAL EVANGEELIUMID KIRJUTATI?

Paljud Uue Testamendi kriitikud toonitavad, et evangeeliumid kirjutati hulk aega pärast neis kirjeldatud sündmusi ning et seetõttu sisaldavad need väga tõenäoliselt ebatäpsusi.

Tõendid siiski näitavad, et Matteuse, Markuse ja Luuka kirjutised pärinevad varasest ajast. Mõningates Matteuse käsikirjade koopiates leiduvad märked tõestavad, et originaal kirjutati juba aastal 41 m.a.j. Luuka evangeelium kirjutati tõenäoliselt ajavahemikul 56—58 m.a.j., kuna Apostlite tegude raamat (mille kirjutamine lõppes tõenäoliselt aastal 61 m.a.j.) näitab, et selle kirjutaja Luukas oli oma „esimese raamatu”, evangeeliumi tolleks ajaks juba kirja pannud (Apostlite teod 1:1). Arvatakse, et Markus koostas oma evangeeliumi Roomas ajal, mil apostel Paulus seal kas esimest või teist korda vangis oli — arvatavasti ajavahemikul 60—65 m.a.j.

Professor Craig L. Blomberg nõustub nende evangeeliumide varasema dateeringuga. Ta märgib, et isegi kui arvestame ka Johannese evangeeliumit, mis koostati esimese sajandi lõpus, „oleme tegelikele sündmustele ikkagi märksa lähemal kui paljud muistsed biograafiad. Näiteks kaks kõige esimest Aleksander Suure biograafi Arrianos ja Plutarchos panid Aleksandri eluloo kirja rohkem kui nelisada aastat pärast tema surma aastal 323 e.m.a., kuid ajaloolased üldiselt peavad neid autoreid usaldusväärseks. Muinasloolised legendid Aleksandri elust tekkisid aja möödudes, kuid enamjaolt alles mõne sajandi jooksul pärast nende kahe kirjaniku eluaega”. Kindlasti võib Kristlike Kreeka Kirjade ajaloolisi osi uskuda vähemalt sama palju kui ilmalikku ajalugu.

[Pilt lk 8]

Saabuvas maises paradiisis domineerib kõigi inimeste elus rõõm