Nii palju kannatusi
„MIKS küll inimesed üksikult ja ka terve ühiskonnana nii kohutavalt kannatavad ..? [—] Jumal peaks ju olema mõtestatuse kehastus, aga ometi on selles maailmas nii palju mõttetust, nii palju asjatut kannatamist ja arutut patustamist. Ons Jumal tõesti hirmuvalitseja, teeskleja, petis ja timukas, nagu Nietzsche teda süüdistas olevat?” (Hans Küng, „Christ sein”; tsitaadid tõlgitud selle raamatu ingliskeelsest väljaandest.)
Nagu sa näed, arutleb katoliku teoloog Hans Küng lihtsalt ühe küsimuse üle, mis paljusid nõutuks teeb: miks lubab kõikvõimas armastav Jumal nii palju kannatusi? Kindlasti oled sinagi kuulnud inimesi seda küsivat. Igaüks, kellel on vähegi kaastunnet, kurvastab selle olukorra pärast, mis Küngi sõnul on otsekui „vere, higi ja pisarate, valu, kurbuse ja hirmu, üksinduse ja surma lõputu oja”. Õigupoolest tundub, et see, mis on ajaloo jooksul miljoneid elusid hukutanud, sarnaneb pigem õuduse ja ahastuse tulvaga, uputusega (Iiob 14:1).
Täis „vaeva ja häda”
Mõtle kannatustele, mida toob sõda, valule, mida ei tunne mitte üksnes otsesed ohvrid, vaid ka nende leinajad, nagu lapsohvrite ning teiste jõhkralt koheldud inimeste vanemad ja sugulased. „Viimase 10 aasta jooksul tapeti relvakonfliktides 1,5 miljonit last,” öeldi hiljuti Punasest Ristist. Samuti teatati sealt, et 1994. aastal „tapeti [Ruandas] jõhkralt ja sihikindlalt sajad tuhanded mehed, naised ja lapsed”.
Läbi sõrmede ei tohiks vaadata ka pedofiilidest pervertide põhjustatud valule. Üks leinav ema, kes ütles, et tema poeg sooritas enesetapu pärast seda, kui teda oli seksuaalselt kuritarvitanud üks lastehoolekande töötaja, sõnas: „Mees, kes kuritarvitas mu last, .. hävitas tema ja paljude teiste poiste elu kõige kavakindlamal, perverssemal viisil, mida üldse võib kujutleda.” Ja millist košmaarset valu on tundnud küll need, kes on langenud ohvriks kalkidele mõrtsukatele või sarimõrvaritele, näiteks nendele Suurbritannias tabatuile, kes inimesi „röövisid, vägistasid, piinasid ja tapsid karistuseta 25 aastat”? Valul ja kannatustel, mida mehed ja naised on üksteisele ajaloo jooksul põhjustanud, ei näi olevat piire (Koguja 4:1—3).
Lisa sellele emotsionaalsetest ja füüsilistest haigustest tingitud kannatused, kohutav kaotusevalu, mis perekondi lähedase inimese enneaegse surma korral vaevab, ning näljahädade ja muude nn. looduskatastroofide ohvrite ahastus. Vaevalt küll keegi söandab vastu vaielda Moosesele, kes ütles, et meie 70-80 eluaastat on täis „vaeva ja häda” (Laul 90:10).
Kas see kuulub Jumala eesmärgi juurde?
Kas see kannatuste jada on osa mingist arusaamatust Jumala eesmärgist, nagu mõned on väitnud? Kas me peame praegu kannatama, et hindaksime elu „järgmises maailmas”? Kas on tõene see prantsuse filosoofi Teilhard de Chardini uskumus, et „kannatamine, mis teeb pihuks ja põrmuks, on inimolendile hädavajalik, et ta võiks elada ja vaimuks saada”? („La Pensée religieuse du Père Teilhard de Chardin”; meie kursiiv.) Kindlasti mitte!
Kas üks teistest hooliv projekteerija looks meelega surmatoovad tingimused ning seejärel päästaks inimesed nendest tingimustest, et näidata, kui kaastundlik ta on? Vaevalt küll! Miks peaks siis armastav Jumal midagi sellist tegema? Aga miks Jumal lubab kannatusi? Kas kannatused kunagi lõppevad? Neid küsimusi arutatakse järgmises artiklis.
[Pildi allikaviide lk 3]
Foto: WHO, P. Almasy