Bioeetika ja vereta kirurgia
VIIMASTEL aastatel on arstiteaduses toimunud ennenägematu areng. Kuid mõningad edusammud, mis on küll lahendanud meditsiinilisi probleeme, on tekitanud eetilisi keerdsõlmi.
Arstid peavad kaaluma näiteks selliseid raskeid küsimusi: Kas mõnikord peaks üliaktiivsest ravist loobuma, et patsient võiks surra väärikalt? Kas arst peaks heitma kõrvale patsiendi arvamuse ja toimima oma äranägemise järgi, kui see tema arvates teenib patsiendi parimaid huve? Kuidas peaks arstiabi jaotama, kui kallist ravi pole niikuinii võimalik kõigile anda?
Niisuguste keerukate vaidlusküsimuste tõttu on tõusnud tähelepanu keskmesse meditsiini haru, mida nimetatakse bioeetikaks. Selle eriala eesmärk on aidata arstidel ja teadlastel tegelda bioloogiliste uuringute ning meditsiiniliste edusammude eetiliste külgedega. Kuna sageli tuleb kõige raskemad otsused langetada haiglates, on paljudes haiglates moodustatud bioeetika komitee. Tavaliselt käivad komiteeliikmed — kelle hulgas on nii arste kui juriste — bioeetika seminaridel, kus lahatakse meditsiiniga seotud eetikaprobleeme.
Mõningad küsimused, mis sellistel seminaridel sageli üles kerkivad, on: Mil määral peaksid arstid austama tõekspidamisi, mis on Jehoova tunnistajatel, kes eelkõige usulistel põhjustel keelduvad vereülekannetest? Kas arst peaks tegema vereülekande ka vastu patsiendi tahtmist, kui see näib meditsiiniliselt „vajalik”? Kas on eetiline teha seda patsiendi teadmata, mõeldes, et „see, millest patsient pole teadlik, ei saa talle kahju teha”?
Et selliseid vaidlusküsimusi õigel viisil käsitleda, on arstidel vaja tunnistajate vaatepunktist õigesti aru saada. Jehoova tunnistajad omalt poolt tahavad väga selgitada arstidele oma seisukohti, sest nad on veendunud, et vastastikune mõistmine aitab konflikte vältida.
Üks mõttevahetus
Professor Diego Gracia, Hispaania silmapaistev bioeetika eriteadlane, soovis, et tema kursus osaleks sellises dialoogis. „See on igati õige, et teile [Jehoova tunnistajatele] antakse võimalus väljendada oma mõtteid .., pidades silmas raskusi, mis teil on seoses vereülekannetega olnud,” ütles professor.
Niisiis, 5. juunil 1996 kutsuti kolm Jehoova tunnistajate esindajat Hispaanias Madridis asuvasse Complutense’i ülikooli oma vaatepunkti selgitama. Kohal viibis umbes 40 arsti ja muu elukutse esindajat.
Pärast seda, kui tunnistajad olid esitanud lühikese ettekande, algas küsimuste voor. Kõik kohalviibijad olid ühisel arvamusel, et täiskasvanud patsiendil peaks olema õigus mingist raviviisist soovi korral keelduda. Kursus arvas ka seda, et vereülekannet ei tohiks kunagi teha, ilma et patsiendilt oleks saadud teadmisel põhinev nõusolek. Siiski mõningad tunnistajate seisukohad valmistasid neile muret.
Üks küsimus oli seotud rahaga. Mõnikord nõuab vereta kirurgia — näiteks laserkirurgia — spetsiaalset varustust; samuti võib see nõuda kalleid ravimeid, näiteks erütropoetiini, mida kasutatakse punalibleloome stimuleerimiseks. Üks arst tõstatas küsimuse, kas tunnistajad, keeldudes märksa odavamast variandist (homoloogsest verest), loodavad ehk tervishoiuametilt teatavaid eeliseid saada.
Tunnistajate esindaja nõustus, et raha on kindlasti üks tegur, millega arstid peavad arvestama, kuid ta viitas ka trükis ilmunud uurimustele, mis käsitlevad vereülekannete varjatud hinda. See hind hõlmab vereülekande tüsistuste ravimise maksumust ning ka sissetulekut, millest patsient nende tüsistuste ravimise tõttu ilma jääb. Ta tsiteeris Ühendriikides läbiviidud põhjalikku uurimust, kust selgus, et tavaline veredoos, mille esialgne hind oli ainult 250 dollarit, läks tegelikult maksma üle 1300 dollari — algsummast enam kui viis korda rohkem. Ta nentis, et järelikult kõiki tegureid arvestades on vereta kirurgia ökonoomne. Pealegi moodustab suure osa vereta kirurgia nn. lisahinnast varustus, mida saab kasutada korduvalt.
Üks teine küsimus, mis mitmetel arstidel meeles mõlkus, oli seotud aatekaaslaste survega. Nad tahtsid teada, mis juhtuks siis, kui tunnistaja lööb kõikuma ja nõustub vereülekandega. Kas ta heidetakse Jehoova tunnistajate rühmitusest välja?
See, kuidas toimitakse, sõltub tegelikust olukorrast, sest Jumala seadusele mittekuuletumine on kindlasti tõsine asi, mida kogudusevanemad peavad lähemalt uurima. Tunnistajad tahavad aidata iga inimest, kellel on olnud vapustav läbielamus eluohtliku operatsiooni näol ja kes seejuures on nõustunud vereülekandega. Kahtlemata tunneks selline tunnistaja ennast väga halvasti ja oleks mures oma suhete pärast Jumalaga. Selline isik võib vajada abi ja mõistmist. Kuna kristluse alustala on armastus, tahavad kogudusevanemad leida vankumatuse ja halastuse vahel tasakaalu, nagu nad seda kõikide kohtuasjade puhul teevad (Matteuse 9:12, 13; Johannese 7:24).
„Ega te ei kavatse oma eetilisi seisukohti mõne aja pärast ümber hinnata?” küsis bioeetika professor, kes oli külas Ühendriikidest. „Teised usundid on seda viimastel aastatel teinud.”
Talle vastati, et Jehoova tunnistajate seisukoht vere pühaduse kohta on õpetuslik tõekspidamine, mitte niivõrd eetiline vaade, mida peaks perioodiliselt läbi arutama. Piibli selge käsk ei anna mingit võimalust kompromissi teha (Apostlite teod 15:28, 29). Jehoova tunnistajale on selle Jumala seaduse rikkumine niisama vastuvõetamatu kui ebajumalateenistus või hoorus.
Jehoova tunnistajad hindavad väga seda, kui arstid — sealhulgas need, kes viibisid bioeetika seminaril Madridis — on valmis austama nende otsust saada alternatiivset ravi, mis ühtib nende Piiblil põhinevate veendumustega. Kahtlemata mängib bioeetika tähtsat rolli arsti-patsiendi suhete paranemises ning aitab kaasa sellele, et patsiendi soove hakataks rohkem austama.
Nagu üks kuulus Hispaania tohter olevat öelnud, ei tohi arstid kunagi unustada, et nad „töötavad ebatäiuslike instrumentide ja altvedavate vahenditega”. Seetõttu tuleb neil olla „veendumusel: kus napib teadmisi, seal jätkugu armastust”.