Südametunnistus — kas see on tüliks või kasuks?
”SÜDAMETUNNISTUS vaevab mind!” Peaaegu igaüks meist tunneb aeg-ajalt südametunnistusepiinu. Taolised tunded võivad ulatuda kergest rahutusest ränkade hingepiinadeni. Näriv südametunnistus võib kogunisti depressiooni ja sügava nurjumistunde vallandada.
Kas pole siis südametunnistus selles valguses vaadatuna justkui tüliks? Mõnele võib ehk tunduda, et just nii see ongi. Eelnevate põlvkondade mõttetargad arvasid enamasti, et südametunnistus on kaasasündinud võime. Paljude meelest oli see Jumala antud moraalijuht inimestele. Seepärast on südametunnistust nimetatud ”Jumala kohalolekuks inimeses”, ”meie pärisloomuseks” ja isegi ”Jumala hääleks”.
Viimastel aastatel on aga tunnustust leidnud väide, et südametunnistus on suuremalt jaolt omandatav võime, mis kujuneb koduse kasvatuse ja ühiskonnaelu mõjul. Näiteks mõned psühholoogid väidavad, et laps õpib soovimatust käitumisest hoiduma eeskätt hirmu pärast karistuse ees ning et see, mida nimetatakse südametunnistuseks, pole muud kui vanematelt omaks võetud väärtushinnangud ja tõekspidamised. Teised osutavad ühiskonna küllaltki suurele rollile väärtuste ja mõõdupuude edasiandmisel. Mõnede arvates kajastavad südametunnistusepiinad vaid meie enda soovide ja rõhuva ühiskonna nõuete vahelist vastuolu.
Vaatamata neile teooriatele, on ikka ja jälle olnud inimesi, kes on kuuletunud oma südametunnistusele ning jäänud oma tõekspidamistele kindlaks vanemate, suguvõsa ja kogu ühiskonna vastuseisust hoolimata. Mõned on südametunnistuse pärast olnud valmis isegi oma elu ohverdama! Ja ehkki maailma kultuuride vahel on olulisi erinevusi, peetakse mõrva, vargust, abielurikkumist, valetamist ja intsesti pea kõikjal vääraks. Kas ei kinnita need seigad seda, et südametunnistus on inimesele kaasa sündinud?
Südametunnistus — Piibli seisukoht
Selles küsimuses on tõeliseks autoriteediks Jehoova Jumal. On ju ”tema [Jumal] .. meid loonud, ja mitte me ise” (Laul 100:3, UT). Tema mõistab meie loomust läbi ja lõhki. Jumala Sõna Piibel selgitab, et inimene tehti Jumala ”näo järgi” (1. Moosese 1:26). Inimene loodi õige-väära tajuga, nii et algusest peale on südametunnistus olnud inimloomuse sünnipärane osa. (Võrdle 1. Moosese 2:16, 17.)
Apostel Paulus kinnitab seda oma kirjas roomlastele: ”Kui paganad, kellel ei ole käsku, loomu poolest täidavad käsu nõudeid, on nad, ehk küll neil ei ole käsku, iseenestele käsuks ja näitavad, et käsutegu on kirjutatud nende südametesse, kuna nende südametunnistus ühtlasi tunnistab seda ja nende mõtted isekeskis kas kaebavad nende peale või ka kostavad nende eest” (Roomlastele 2:14, 15). Pane tähele, et paljud, kes ei kasvanud juutidele antud Jumala Seaduse all, järgisid ikkagi mõningaid Jumala seaduste põhimõtteid ja seda mitte ühiskonna survel, vaid ”loomu poolest”!
Nõnda ei ole südametunnistus mitte põrmugi tüliks, vaid hoopis Jumala and, mis toob inimestele kasu. Tõsi küll, see võib põhjustada ka valu. Ent kui me võtame seda kuulda, nagu peab, võime tunda ka sügavat rahulolu ja meelerahu. See võib meid suunata, kaitsta ja motiveerida. ”The Interpreter’s Bible” kommenteerib: ”Inimene püsib vaimselt ja emotsionaalselt tervena üksnes siis, kui ta püüab kaotada kuristikku selle vahel, mida ta teeb ja mida ta enda arvates tegelikult peaks tegema.” Kuidas me võime seda kuristikku kaotada? Kas südametunnistust on võimalik kujundada ja kasvatada? Neid küsimusi vaadeldakse järgmises artiklis.