Kuidas Piibel meieni jõudis. Teine osa

Leegid tõusid taeva poole, kui lõõmavasse lõkkesse üha rohkem põletusmaterjali visati. See polnud aga sugugi tavaline lõke. Seda tohutut tuld toideti Piiblitega, samal ajal kui preestrid ja prelaadid pealt vaatasid. Kuid ostes Piibleid selleks, et neid hävitada, aitas Londoni piiskop tõlkijal William Tyndale’il tahtmatult tema järgmisi väljaandeid finantseerida!

Miks olid mõlemad pooled selles võitluses nii kindlameelsed? Ühes varasemas numbris me arutasime Piibli levitamise ajalugu hiliskeskajani. Nüüd jõuame uue ajajärgu koidikusse, mil Jumala Sõna sõnum ja autoriteet hakkasid ühiskonnale tohutut mõju avaldama.

Ilmub teerajaja

John Wycliffe, Oxfordi lugupeetud õpetlane, jutlustas ja kirjutas võimsalt katoliku kiriku ebapiibellike tavade vastu ning toetus oma autoriteedina ”Jumala seadusele” ehk Piiblile. Ta saatis oma õpilased lollardid üle kogu Inglismaa jutlustama kõigis maapiirkondades Piibli sõnumit inglise keeles igaühele, kes soovis kuulata. Enne oma surma aastal 1384 alustas ta Piibli tõlkimist ladina keelest tema-aegsesse inglise keelde.

Kirikul oli Wycliffe’i põlgamiseks palju põhjusi. Kõigepealt sellepärast, et ta mõistis vaimulikud hukka nende priiskamise ja ebamoraalse käitumise pärast. Pealegi kuritarvitasid paljud Wycliffe’i poolehoidjad tema õpetusi, selleks et õigustada oma relvastatud vastuhakke. Vaimulikud süüdistasid Wycliffe’i selles veel pärast tema surmagi, kuigi ta ei toetanud mitte kunagi vägivaldseid ülestõuse.

Peapiiskop Arundel nimetas John Wycliffe’i aastal 1412 oma kirjas paavst Johannes XXIII-le ’nurjatuks ja tüütuks selliks, kellest mälestuski olgu neetud, vana mao pojaks, antikristuse enese kuulutajaks ning lapseks’. Oma hukkamõistuavalduse tipuks kirjutas Arundel: ”Et täita oma kurjuse mõõtu, leidis ta võimaluse tõlkida pühakiri emakeelde.” Tõesti, kiriku ajas kõige suuremasse raevu just see, et Wycliffe tahtis anda inimestele Piibli nende omas keeles.

Kuid mõningad prominentsed isikud pääsesid kohalikesse keeltesse tõlgitud Pühakirjale siiski ligi. Üks neist oli Böömi Anne, kes abiellus aastal 1382 Inglismaa kuninga Richard II-ga. Tal olid olemas Wycliffe’i ingliskeelsed evangeeliumide tõlked, mida ta pidevalt uuris. Kui ta kuningannaks sai, aitas tema heatahtlik suhtumine Piibli üritust edendada — ja seda mitte üksnes Inglismaal. Anne ergutas Böömimaal asuva Praha ülikooli tudengeid Oxfordi tulema. Seal uurisid need innukalt Wycliffe’i teoseid ja võtsid mõningad neist Prahasse tagasi minnes kaasa. Wycliffe’i õpetuste populaarsus Praha ülikoolis oli hiljem toeks ka Jan Husile, kes seal õppis ja lõpuks ka õpetas. Hus tegi vanaslaavikeelsest Piiblist loetava tšehhikeelse tõlke. Tema jõupingutused edendasid Piibli üldist kasutuselevõttu Böömimaal ja ümberkaudsetes maades.

Kirik asub vasturünnakule

Vaimulikke ajas Wycliffe’i ja Husi puhul raevu ka nende õpetus sellest, et ”ainuüksi Pühakiri”, algne inspireeritud Piibel ilma mingite lisanditeta, on suurema autoriteediga kui ”seletused”, mahukad traditsioonilised selgitused kiriku poolt heaks kiidetud Piiblite leheservadel. Need jutlustajad tahtsid teha lihtrahvale kättesaadavaks Jumala Sõna lahjendamata sõnumi.

Husile lubati tagada turvalisus, kui ta meelitati pettusega aastal 1414 Saksamaale Konstanzi katoliikliku kirikukogu ette oma vaateid kaitsma. Kirikukogul oli koos 2933 preestrit, piiskoppi ja kardinali. Hus oli nõus avalikult oma ekslikkust tunnistama juhul, kui suudetaks Pühakirja põhjal tõestada, et tema õpetused on valed. Kuid kirikukogu ei huvitanud see küsimus üldsegi mitte. Husi väljakutse kiriku autoriteedile oli juba iseenesest piisavaks põhjuseks põletada ta 1415. aastal tuleriidal, kus ta samal ajal valjult palvetas.

Seesama kirikukogu astus ka viimase sammu John Wycliffe’i hukkamõistmiseks ja solvamiseks, andes käsu, et tema luud tuleb Inglismaal üles kaevata ja põletada. See korraldus tekitas nii suurt vastumeelsust, et see viidi paavsti nõudmisel täide alles aastal 1428. Aga nagu alati, ei lämmatanud raevukas vastupanu ka seekord teiste tõearmastajate indu. See pigem lisas neile otsusekindlust levitada Jumala Sõna.

Trükikunsti mõju

Aastaks 1450, vaid 35 aastat pärast Husi surma, hakkas Johann Gutenberg Saksamaal trükkima liikuvate trükitüüpide abil. Tema esimene suurteos oli ladinakeelse Vulgata väljaanne, mis valmis umbes 1455. Aastaks 1495 oli Piibel või osa sellest trükitud saksa, itaalia, prantsuse, tšehhi, hollandi, heebrea, katalaani, kreeka, hispaania, slaavi, portugali ja serbia keeles — just selles järjekorras.

Hollandi õpetlane Desiderius Erasmus avaldas esimese täieliku kreekakeelse trükitud teksti aastal 1516. Erasmus soovis, et Pühakiri ”tõlgitaks kõikidesse keeltesse”. Kuid ta ei tõlkinud seda ise, kartes riskida oma suure populaarsusega. Ent pärast teda tulid teised, kes olid julgemad. Nende inimeste hulgas väärib tähelepanu William Tyndale.

William Tyndale ja ingliskeelne Piibel

Tyndale sai hariduse Oxfordis ja umbes 1521. aastal asus ta elama Sir John Walshi juurde tema laste koduõpetajana. Söögi ajal Walshide rikkaliku laua ääres sattus noor Tyndale sageli sõnasõtta kohalike vaimulikega. Tyndale astus nende arvamuse vastu otsekoheselt välja, avades Piibli ja näidates neile kirjakohti. Aja möödudes veendusid Walshid selles, mida Tyndale rääkis, ning hakkasid vaimulikke harvem ja väiksema entusiasmiga külla kutsuma. See tekitas vaimulikes loomulikult veelgi suuremat vimma Tyndale’i ja tema uskumuste vastu.

Kord ühe väitluse ajal lausus üks Tyndale’i usuline vastane: ”Oleks parem olla ilma Jumala seadusteta kui paavsti omadeta.” Kujutle Tyndale’i veendumust, kui ta vastas: ”Ma ei tunnista paavsti ega ühtki tema seadust. Kui Jumal mulle elupäevi annab, siis hoolitsen ma selle eest, et ei kulu palju aastaid ajani, mil künnipoisski tunneb Pühakirja paremini kui sina.” Tyndale oli oma otsuses veendunud. Hiljem ta kirjutas: ”Ma märkasin kogemuste põhjal, et ilmikutele pole võimalik ühtegi tõde selgeks teha muidu kui ainult näidates neile seda otse nende emakeelsest Pühakirjast, et nad mõistaksid teksti sisu, järjekorda ja tähendust.”

Tol ajal ei olnud inglise keeles veel mitte ühtegi Piiblit trükitud. Niisiis läks Tyndale aastal 1523 Londonisse, et taotleda tõlkimiseks piiskop Tunstalli luba. Kuna talle järsult ära öeldi, lahkus ta oma eesmärgi teostamiseks Inglismaalt ega tulnud sinna enam kunagi tagasi. Saksamaal Kölnis korraldati Tyndale’i esimese trükkali juurde haarang, millest ta vaevu pääses, kaasas mõningad hinnalised köitmata lehed. Kuid Saksamaal Wormsis valmis vähemalt 3000 eksemplari tema ingliskeelsest Uuest Testamendist. Need saadeti Inglismaale ja seal hakati neid levitama 1526. aasta alguses. Mõned neist olidki need Piiblid, mis piiskop Tunstall ostis ja põletas, aidates tahtmatult Tyndale’il tema tööd jätkata!

Uurimistöö annab selgema arusaamise

Ilmselt nautis Tyndale oma tööd. Nagu teos ”The Cambridge History of the Bible” ütleb, ”tegi Pühakiri ta õnnelikuks — tema rütmis on midagi elavat ja lustakat, mis peegeldab tema õnnetunnet”. Tyndale’i eesmärk oli lasta Pühakirjal rääkida lihtinimesele nii täpselt ja lihtsalt kui võimalik. Uurimistöö tulemusel sai talle selgeks, mida tähendavad Piibli sõnad, mis olid juba sajandeid kiriku doktriinide alla mattunud. Kuna Tyndale’i ei kohutanud surmaga ähvardamine ega vägeva vaenlase Sir Thomas More’i õel sulg, pani ta oma avastused kirja oma tõlkesse.

Kasutades oma töös ladinakeelse teksti asemel Erasmuse algset kreekakeelset teksti, otsustas Tyndale ”armulikkuse” asendada sõnaga ”armastus”, et tuua paremini välja kreeka sõna a·gaʹpē tähendus. Samuti kasutas ta ”kiriku” asemel ”kogudust”, ”patukahetsuse” asemel ”kahetsemist” ja ”preestrite” asemel sõna ”vanemad” (1. Korintlastele 13:1—3; Koloslastele 4:15, 16; Luuka 13:3, 5; 1. Timoteosele 5:17, Tyndale’i tõlge). Need parandused mõjusid hävitavalt kiriku autoriteedile ja traditsioonilistele usutavadele, nagu näiteks preestritele pihtimine.

Samuti jäi Tyndale sõna ”ülestõusmine” juurde ning hülgas puhastustule ja surmajärgse teadvuse kui Piibliga vastuolulised õpetused. Ta kirjutas More’ile surnute kohta: ”Sellega, et sa paned nad taevasse, põrgusse ja puhastustulle, hävitad [sa] argumendid, millega Kristus ja Paulus tõendavad ülestõusmist.” Siinjuures viitas Tyndale tekstidele Matteuse 22:30—32 ja 1. Korintlastele 15:12—19. Tal oli õigus, kui ta hakkas uskuma, et surnud jäävad teadvusetuks kuni tulevase ülestõusmiseni (Laul 146:4; Koguja 9:5; Johannese 11:11, 24, 25). See tähendas, et pole mingit mõtet paluda ei Maarjat ega ”pühakuid”, kuna nemad oma teadvusetus seisundis ei kuule ega saa ka eestkostjaks olla.

Tyndale tõlgib Heebrea Kirju

Aastal 1530 andis Tyndale välja Pentateuhi, Heebrea Kirjade esimesed viis raamatut. Seega sai ta esimeseks, kes tõlkis Piiblit otse heebrea keelest inglise keelde. Ka oli Tyndale esimene inglise tõlkija, kes kasutas nime Jehoova. Londoni õpetlane David Daniell kirjutab: ”Kindlasti rabas Tyndale’i lugejaid kõvasti see, kui Jumala nimi taas avalikuks sai.”

Selgust taotledes kasutas Tyndale ühe heebrea sõna tõlkimiseks mitut inglise sõna. Kuid heebrea keele struktuuri järgis ta sealjuures hoolega. Selle tulemusena säilis heebrea keele jõuline mõttetihedus. Ta ise ütles: ”Heebrea keele omadused sarnanevad tuhat korda rohkem inglise kui ladina keelega. Väljendusviis on mõlemal üks; nii et tuhandes kohas pole sul vaja muud kui tõlkida see sõna-sõnalt inglise keelde.”

See üldjoontes sõnasõnaline lähenemisviis rikastas Tyndale’i tõlget heebreapäraste väljenditega. Mõned neist tundusid esmakordsel lugemisel kindlasti üsna võõrad. Kuid lõpuks sai Piibel rahvale niivõrd omaseks, et paljud neist väljendeist on nüüd inglise keele lahutamatuks osaks saanud. Mõned neist oleksid näiteks ”oma südame järgi mees” (a man after his own heart) (1. Saamueli 13:14), ”paasapüha” (passover) ja ”patuoinas” (scapegoat). Lisaks sellele tutvusid ingliskeelse Piibli lugejad sel teel heebrea mõtteviisiga, mis aitas neil inspireeritud Pühakirja paremini mõista.

Piibel ja Tyndale keelu all

Võimalus lugeda Jumala Sõna omaenda keeles oli erutav. Inglased ostsid ära kõik Piiblid, mida õnnestus kangarullideks või muuks kraamiks maskeeritud salakaubana sisse vedada. Samal ajal mõtlesid vaimulikud aga sellele, et kui Piiblit hakatakse lõplikuks autoriteediks pidama, kaotavad nad kindlasti oma positsiooni. Selle olukorra tõttu sattus tõlkija ning tema toetajate elu üha suuremasse ohtu.

Tyndale, keda pidevalt jälitasid nii kirik kui riik, jätkas salaja oma tööd Belgias Antverpenis. Isegi siis pühendas ta nädalas kaks päeva tegevusele, mida ta nimetas oma ajaviiteks — teenis teisi inglise põgenikke, vaeseid ja haigeid. Ta kulutas sellele enamiku oma raha. Enne, kui Tyndale jõudis tõlkida Heebrea Kirjade teise poole, reetis teda raha eest üks inglane, kes teeskles sõpra. Kui ta aastal 1536 Belgias Vilvoorde’is hukati, olid tema viimased tulised sõnad: ”Issand! ava Inglismaa kuninga silmad.”

Aastaks 1538 oli kuningas Henry VIII käskinud isiklike huvide pärast panna Piiblid kõigisse Inglismaa kirikutesse. Kuigi Tyndale’i nime seejuures ära ei märgitud, valiti selleks peamiselt tema tõlge. Sellega sai Tyndale’i teos niivõrd tuntuks ja armastatuks, et see ”kujunes mõõduandvaks enamikule hilisematele [ingliskeelsetele] tõlgetele”. (”The Cambridge History of the Bible”.) Kuni 90 protsenti Tyndale’i tõlkest võeti otse üle Kuningas Jamesi tõlkesse, mis ilmus aastal 1611.

Vaba juurdepääs Piiblile tähendas Inglismaal suurt muutust. Piibliteemalised arutelud muutusid kirikutes nii elavaks, et hakkasid mõnikord kirikuteenistusi segama! ”Vanad inimesed õppisid lugema selleks, et ise Jumala Sõnale ligi pääseda, ja lapsed ühinesid nendega, et seda kuulata.” (”A Concise History of the English Bible”.) Sel perioodil hakkas Piibel oluliselt rohkem levima ka teistes Euroopa maades ja keeltes. Kuid piibliliikumine Inglismaal hakkas avaldama mõju kogu maailmas. Kuidas see juhtus? Ja kuidas on hilisemad avastused ning uurimistööd mõjutanud Piibleid, mida me tänapäeval kasutame? Me lõpetame meie jutustuse selle sarja järgmise artikliga.

[Pilt lk 26]

Tyndale’i 1526. aastal ilmunud Uus Testament — ainus teadaolev täielikult säilinud eksemplar, mis pääses leekidest

[Allikaviide]

© The British Library Board

[Teabegraafika/pildid lk 26, 27]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Tähtsamad aastaarvud Piibli ajaloos

Meie ajaarvamine

Wycliffe’i Piibli algus (e. 1384)

1400

Hus hukatakse 1415

Gutenberg — esimene trükitud Piibel u. 1455

1500

Varased rahvakeelsed tõlked

Erasmuse kreekakeelne tekst 1516

Tyndale’i Uus Testament 1526

Tyndale hukatakse 1536

Henry VIII käsib kirikutesse Piiblid panna 1538

1600

Kuningas Jamesi tõlge 1611

[Pildid]

Wycliffe

Hus

Tyndale

Henry VIII