Kuningriigi kuulutajad teatavad
”Ootamatuste maa” raskuste ületamine
APOSTEL Paulus päris esimesel sajandil Korintose kristlastelt: ”Kui pasun annab segast häält, kes siis hakkab valmistama sõjaks? Nõnda ka teie: kui te keeltega ei räägi arusaadavalt, kuidas siis teatakse, mida räägitakse?” (1. Korintlastele 14:8, 9).
Paapua Uus-Guineas, mida kutsutakse vahel ka Ootamatuste maaks, kohtavad Jehoova tunnistajad Piibli puhta sõnumi edasiandmisel heidutavaid olukordi. Nad kuulutavad rohkem kui 700 keelt rääkivatele inimestele, kel on palju erisuguseid tavasid. Tunnistajate töö teeb raskeks ka mägialadel ja ilma teedeta territooriumidel kuulutamine ning kasvav kuritegevus. Kõigi nende probleemide kõrval kogevad nad veel mõnede usurühmituste ning vahetevahel isegi kooliametnike vastupanu.
Siiski tänu heale vaimsele juhatusele ja kohalikes keeltes väljaantavate piibliuurimise abimaterjalide üha kasvavale hulgale on tunnistajad varustatud edasi andma head sõnumit otsekui selget pasunahüüdu. Tihtipeale on tulemus positiivne, nagu ka järgmised teated näitavad:
• Uue kooliaasta alul tahtis õpetaja teada, miks Jehoova tunnistajate lapsed ei tervita lippu ega laula rahvushümni. Ta küsis seda 13-aastaselt õpilaselt Maiolalt, kes on ristitud tunnistaja. Maiola andis selge, Piiblil põhineva vastuse. Õpetaja jäi rahule tema mõttekäiguga, kuna see põhines Piiblil. Maiola selgitus anti edasi ka teistele kooli õpetajatele.
Kui õpilased pidid hiljem ühe kirjandi kirjutama, valis Maiola teemaks kolmainsuse. Tema töö sai klassis kõrgeima hinnangu ning õpetaja päris talt, kust ta selle info sai. Maiola näitas õpetajale raamatu ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” ingliskeelset eksemplari. Õpetaja tutvustas seepeale raamatut kogu klassile ning paljud soovisid seda saada. Järgmisel päeval jagas Maiola oma koolikaaslastele 14 raamatut ja 7 ajakirja ning alustas kolme õpilasega piibliuurimist. Maiola eesmärk on saada täisajaliseks teenijaks.
• Üks Jehoova tunnistajate eraldiasuv grupp Port Moresby lähedal asuvas rannikukülas on vastupanu kogenud juba 1970-ndate aastate algusest saadik. Hiljuti said nad aga abi üsna ootamatust allikast. Ühinenud kiriku piiskop, kes on sündinud Paapua Uus-Guineas ja saanud oma hariduse teispool merd, vastas ühel päeval kirikus oma kuulajaskonna küsimustele. Üks mees päris: ”Meie külas on kaks religiooni: ühinenud kirik ja Jehoova tunnistajad. Mida peaksime tegema, kui Jehoova tunnistajad meie uksele tulevad?” Pärast pikka pausi kostis piiskop: ”Ausalt öeldes ei oska ma teile midagi öelda. Hiljuti käisid kaks noort tunnistajat minu ukse taga. Nad esitasid mulle küsimuse, millele ma kogu oma ülikoolihariduse juureski vastata ei suutnud. Kuid nad leidsid ise mulle hõlpsasti vastuse Piiblist. Seega ei taha ma teile öelda, mida teha — otsustage seda ise. Te ei pea neid kuulama, kui te ei taha, aga ärge kurjustage nendega.”
Seda tunnistajate gruppi hiljuti külastanud Vahitorni ühingu reisiv esindaja teatas: ”Peaaegu kõik külaelanikud kuulasid tunnistajaid, kui need kuulutamas olid. Mõned kutsusid neid isegi oma koju sisse. See on nüüd tõeline kuulutamise paradiis.”