Kas kaebamine on alati halb?
Millised mured võiksid valmistada veel rohkem piina kui need, mille üle me ei saa kaevata?
(Markii De Custine, 1790—1857)
KAHE aasta jooksul oli üks naine pidanud taluma seda, kuidas üks kaastöötaja teda seksuaalselt ahistab. Ta protestiavaldused tõid kaasa sõimuvalingud ning külma ignoreerimise. Allasurutud stress hakkas mõjuma ta tervisele, kuid mida sai ta teha? Samalaadses olukorras oli ka üks õpilane, oma klassi priimus, kes heideti koolist välja seetõttu, et ta südametunnistus ei lubanud tal koolis kohustuslikest võitluskunsti treeningutest osa võtta. Kumbki tundis, et neile on tehtud ülekohut, kuid kas tuleks kaevata? Kui seda teha, kas oleks lootust saada abi või teeks see olukorra ainult hullemaks?
Nii seesugused kui muud liiki kaebused on tänapäeval tavalised, kuna elame ebatäiuslike inimeste keskel ja kaugeltki mitte ideaalses maailmas. Kaebamine võib väljenduda väga mitmel moel: alates passiivsest rahulolematusest, kurbusest, vaevast või pahameelest mõne olukorra tõttu kuni sinnamaani välja, et teise isiku vastu esitatakse ametlik kaebus. Enamik inimesi peab paremaks kaebamist ja teistega vastuollu minemist vältida, ent kas tuleb alati vait olla? Missugune on Piibli seisukoht?
Halvad tagajärjed nii enda kui teiste jaoks
Kahtlemata on krooniline kaeblemine kahjulik ning Piibliski hukka mõistetud. Kaebleja toob füüsilist ja vaimset kahju endale ning teeb tuska neile, kes ta kaeblemist peavad kuulama. Kaeblejale naisele viidates ütleb Piibli õpetussõna: ”Katuse alaline läbitilkumine saju ajal ja riiakas naine on ühesugused” (Õpetussõnad 27:15). Iseäranis laiduväärt on kaeblemine Jehoova või mõne tema korralduse üle. Kui iisraeli rahvas hakkas hädaldama imelise manna üle, millega neid 40-aastase kõrberännaku ajal toideti, seda ”viletsaks toiduks” nimetades, saatis Jehoova mürgiseid madusid, et lugupidamatuid kaebajaid karistada, ning paljud surid (4. Moosese 21:5, 6).
Pealegi andis Jeesus oma järelkäijatele nõu mitte kaevata ”pinnu”-sarnaste vigade üle, mida me oma kaasinimestes täheldame, vaid pigem panna tähele palju suuremat puuduste ”palki”, mis on meis endis (Matteuse 7:1—5). Samas vaimus mõistis Paulus hukka teiste üle kohtumõistmise (mis on üks kaeblemise vorme), öeldes, et neil, kes seda teevad, ”ei ole .. mingit vabandust! Sest .. sina, kes teist hukka mõistad, teed ise sedasama”. Need kaebamise kohta käivad hoiatused peaksid takistama meid olemast tarbetult kriitilised ja kaeblemist endale harjumuseks tegemast (Roomlastele 2:1).
Kas kaebamine väärib alati hukkamõistu?
Kas meil tuleb siis järeldada, et igasugune kaebamine tuleb hukka mõista? Ei, sugugi mitte. Piibel näitab, et selles rikutud maailmas, kus me elame, on palju ebaõiglasi asju, mis otse nõuavad korda seadmist. Ühes oma tähendamissõnas mainis Jeesus ülekohtust kohtunikku, kes pika tüütamise peale muretses õiguse ühele rõhutud lesknaisele, et ta ”oma alatise käimisega [tal] hinge täiesti välja ei võtaks” (Luuka 18:1—8, UT). Mõne asja puhul tuleb ehk meilgi kaebamist visalt jätkata, kuni õiglus jalule seatakse.
Kui Jeesus julgustas meid palvetama Jumala Kuningriigi tulemise eest, kas ei õhutanud ta meid sellega tunnistama praeguse maailma puudusi ja ”kisendama” Jumala poole, saamaks abi? (Matteuse 6:10.) Kui ”hädakisa” muistsete Soodoma ja Gomorra linnade kurjuse pärast Jehoova kõrvu jõudis, läkitas ta oma käskjalad, et ’vaadata, kas nad .. hädakisa kohaselt on teinud kõike seda või mitte,’ ning olukord lahendada (1. Moosese 18:20, 21). Et tuua kergendust neile, kes olid kaebust tõstnud, hävitas Jehoova need kaks linna ja nende ebamoraalsed elanikud, seades õigluse jalule.
Kristlik kogudus
Kas kristlikus koguduses vendade keskel tuleb asjasse suhtuda kuidagi teisiti? Kuigi kristlased on ebatäiuslikud mehed ja naised, on neil tõsine püüd teenida Jumalat rahus ja ühtsuses. Ometi võib ka nende seas kerkida esile olukordi, mis annavad põhjust mõningaseks kaebuseks ja nõuavad lahendust. Esimesel sajandil tekkis võitute koguduses kohe varsti pärast nelipühi üks probleem. Paljud vastpöördunud kristlased olid jäänud Jeruusalemma, et saada lisajuhendeid ja julgustust. Seal jaotati ka kasutada olevaid toiduvarusid. Ent siis ”tõusis nurin kreekakeelsete juutide seas heebrealaste vastu, et igapäevases abiandmises õieti ei hoolitud nende leskedest”. Selle asemel et need kaebajad kui tülitegijad hukka mõista, hoolitsesid apostlid hoopis selle eest, et olukorda parandada. Jah, koguduse juhtivad vennad võtavad alandlikult kuulda õigustatud kaebusi, mis esitatakse kohase austusega ja õiges vaimus, ning ka tegutsevad vastavalt (Apostlite teod 6:1—6; 1. Peetruse 5:3).
Õigele instantsile või isikule
Kas panid eeltoodud näidete põhjal tähele, et kaebused tuleks esitada õiges vaimus ja õigele instantsile või isikule? Oleks näiteks mõttetu pöörduda kaebusega ränga maksukoorma kohta politseisse või kaevata oma füüsilisi vaevusi kohtunikule. Samamoodi kohatu oleks kaevata mõne olukorra üle — olgu siis koguduse sees- või väljaspool — isikule, kel pole aitamiseks ei autoriteeti ega oskusi.
Enamikus maades on tänapäeval olemas kohtud ja muud vastavad instantsid, kelle poole võib mõningase abi saamise lootuses pöörduda. Kui artikli alguses mainitud õpilane oma kaebuse kohtusse andis, otsustasid kohtunikud asja tema kasuks, ta võeti kooli tagasi ja kool palus temalt vabandust. Samuti leidis naistöötaja, keda seksuaalselt ahistati, abi naiste ametiühingu kaudu. Kohalik kooliamet esitas talle vabanduse. Ta tööandjad kandsid hoolt selle eest, et seksuaalne ahistamine lõpeks.
Ometigi ei tuleks oodata, et kõik kaebused samasuguseid tulemusi annavad. Tark kuningas Saalomon märkis realistlikult: ”Kõverat ei saa teha sirgeks” (Koguja 1:15). Teeme seega hästi, kui tunnustame, et mõned asjad peavad lihtsalt ootama, kuni Jumal need omal ajal korda seab.
[Pilt lk 31]
Kogudusevanemad võtavad õigustatud kaebusi kuulda ning ka tegutsevad vastavalt