”Sinu heldus on parem kui elu”
Jutustanud Calvin H. Holmes
Oli 1930. aasta detsember ning ma olin just lõpetanud lehmade lüpsmise, kui isa tuli koju meie läheduses elavat naabrit külastamast. ”See on raamat, mille Wyman mulle laenas,” ütles ta üht helesinist väljaannet oma taskust välja koukides. Raamatu pealkiri oli ”Vabastamine” ning selle väljaandjaks oli Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Isa, kes muidu harva midagi luges, istus selle raamatu taga hilisööni.
EDASPIDI laenas isa veel teisi sama väljaandja raamatuid, nagu ”Valgus” ja ”Lepitus”. Ta leidis ema vana Piibli ning jäi hilisõhtuni üles, et seda petrooleumilambi valgel lugeda. Isaga toimusid suured muutused. Sel talvel rääkis ta meiega tundide viisi, kui me tihedalt koos — minu ema, mu kolm õde ja mina — vana puuküttega ahju ümber kössitasime.
Isa rääkis, et inimesi, kes neid raamatuid välja annavad, hüütakse piibliuurijateks, ning nende sõnul me elame viimseil päevil (2. Timoteosele 3:1—5). Ta selgitas, et kui maailma lõpp tuleb, siis maad ei hävitata, vaid Jumala Kuningriigi alluvuses muudetakse see paradiisiks (2. Peetruse 3:5—7, 13; Ilmutuse 21:3, 4). See tundus mulle tõesti huvitav.
Isa hakkas minuga sel teemal rääkima, kui me koos töötasime. Ma mäletan, et me puhastasime parajasti maisi, kui ta selgitas, et Jumala nimi on Jehoova (Laul 83:19). Nõnda võtsin ma 1931. aasta kevadel seisukoha Jehoova ja tema Kuningriigi poolel, olles ise vaid 14-aastane. Maja taga vanas õunaaias pöördusin palves Jehoova poole ja tõotasin pühalikult, et teenin teda igavesti. Meie imepärase Jumala heldus oli juba puudutanud mu südant (Laul 63:4).
Me elasime Ameerika Ühendriikides Missouri osariigis paiknevas talus, mis asus umbes 20 miili kaugusel St. Josephi linnast ja ligi 40 miili kaugusel Kansas Cityst. Isa oli sündinud lihtsas palkmajas, mille mu vaarisa oli ehitanud praeguse talu kohale 19. sajandi algupoolel.
Väljaõpe teenistuseks
1931. aasta suvel kuulas meie pere raadiost avalikku kõnet ”Kuningriik — maailma lootus”, mille Vahitorni ühingu tollane president Joseph Rutherford pidas konvendil Ohio osariigis Columbuses. See puudutas mu südant ning ma olin rõõmus, kui sain koos isaga jagada meie tuttavatele brošüüre, kus see tähtis avalik kõne kirjas oli.
Kevadel 1932. aastal käisin esimest korda Jehoova tunnistajate koosolekul. Meie naaber kutsus isa ja mind kuulama kõnet, mille pidas St. Josephis George Draper, Jehoova tunnistajate reisiv ülevaataja. Kui me pärale jõudsime, oli pool koosolekut läbi, ning ma leidsin endale istekoha otse ühe tugeva ja laia selja taga — see oli J. D. Dreyer, kes mu edaspidises elus olulist rolli mängis.
Septembrikuus 1933. aastal käisime isaga kokkutulekul Kansas Citys, kus osalesin esimest korda avalikus kuulutustöös. Isa andis mulle kolm brošüüri ja õpetas mind ütlema: ”Mina olen Jehoova tunnistaja ja kuulutan head sõnumit Jumala Kuningriigist. Kahtlemata olete raadiost kohtunik Rutherfordi kõnelemas kuulnud. Tema kõnesid antakse eetrisse iga nädal rohkem kui 300 raadiojaama kaudu.” Seepeale pakkusin ma brošüüri. Samal õhtul, kui ma talus tagasi olles lehmi lüpsin, leidsin, et see on minu elu meeldejäävaim päev.
Peatselt võttis võimust tali ning me ei saanud enam nii palju ringi sõita. Kuid siis külastas meid vend Dreyer koos abikaasaga ning päris, kas ma sooviksin laupäeva õhtul nende poole minna ning ööseks sinna jääda. Kuuemiiline jalgsirännak Dreyerite poole tasus end kuhjaga ära, sest sain järgmisel päeval koos nendega teenistuses olla ning osaleda St. Josephi linnas ”Vahitorni”-uurimisel. Sellest ajast alates juhtus harva, et ma oleks pühapäevase teenistuse vahele jätnud. Vend Dreyeri antud väljaõpe ja nõuanded osutusid hindamatuteks.
Kansas City kokkutulekul 1935. aasta 2. septembril sain ma lõpuks sümboliseerida veeristimisega oma pühendumist Jehoovale.
Eluaegse karjääri algus
1936. aasta alguses andsin avalduse alustamaks pioneerteenistust ehk täisajalist teenistust ning mind pandi nende nimekirja, kes otsivad pioneeritöö partnerit. Peatselt seejärel sain kirja Edward Steadilt Wyomingi osariigist Arvada linnast. Ta selgitas, et on aheldatud ratastooli ning vajab abi, osalemaks pioneerteenistuses. Võtsin viivitamatult selle pakkumise vastu ning 1936. aasta 18. aprillil määrati mind pioneeriks.
Enne seda, kui lahkusin kodunt, et hakata tööle koos vend Steadiga, vestles ema minuga nelja silma all. ”Poeg, oled sa ikka kindel, et just see on see, mida sa teha tahad?” päris ta.
”Elu mingil muul moel pole elamisväärt,” kostsin ma vastu. Olin hakanud hindama Jehoova heldust rohkem kui midagi muud.
Pioneeritöö koos Tediga, nagu me vend Steadi hüüdsime, andis mulle suurepärase väljaõppe. Ta oli täis indu ning esitas Kuningriigi sõnumit väga huviäratavalt. Kuid Ted suutis vaid kirjutada ja rääkida; kõik tema liikmed oli jäigastanud reumatoidartriit. Ma pidin varakult tõusma, et teda pesta ning tal habet ajada, valmistada hommikusöök ning teda toita. Siis tuli mul teda riietada ning teenistuseks valmis seada. Sel suvel tegime pioneeritööd Wyomingi ja Montana osariigis ning ööbisime väljas. Ted magas pikapile ehitatud spetsiaalses juhikabiinis, mina magasin maas. Hiljem samal aastal siirdusin ma pioneeritööle lõunasse Tennessee, Arkansase ja Mississippi osariiki.
Septembrikuus 1937. aastal käisin esimest korda suurel konvendil Ohio osariigis Columbuses. Seal tehti teatavaks, et kuulutustöö põhivahendina hakatakse kasutama grammofoni. Lugesime iga korda, mil kasutasime grammofoni, üheks külastuseks. Ühel kuul tegin ma üle 500 külastuse ning kuulajaid oli rohkem kui 800. Pärast seda, kui olin kuulutanud paljudes linnades Tennessee osariigi idaosas, Virginias ja Lääne-Virginias, kutsuti mind täitma uut ülesannet eripioneerina, töötama koos vööndisulasega, nagu kutsuti tollal reisivaid ülevaatajaid.
Ma külastasin kogudusi ja eraldiasuvaid gruppe Lääne-Virginias — viibides igas neist kaks kuni neli nädalat — ning juhtisin põlluteenistust. Seejärel määrati mind 1941. aasta jaanuaris vööndisulaseks. Selleks ajaks olid mu ema ja kolm õde — Clara, Lois ja Ruth — võtnud seisukoha Kuningriigi poolel. Nii käis kogu meie pere sel suvel suurel konvendil St. Louisis.
Varsti pärast konventi teatati vööndisulastele, et vöönditöö lõpetatakse 1941. aasta novembris. Järgmisel kuul astusid Ameerika Ühendriigid II maailmasõtta. Mind määrati teenima eripioneerina, mis tähendas kuus 175 teenistustundi.
Erilised teenistuseesõigused
Juulikuus 1942. aastal sain ma kirja, milles päriti, kas ma olen valmis teenima välismaal. Pärast jaatavat vastust kutsuti mind Peetelisse, New Yorgis Brooklynis asuvasse Jehoova tunnistajate peakorterisse. Samal ajal oli sinna eriväljaõpet saama kutsutud umbes 20 vallalist venda.
Tolleaegne Vahitorni ühingu president Nathan H. Knorr selgitas, et kuulutustöö aktiivsus on langenud ning et meid õpetatakse välja, tugevdamaks kogudusi vaimselt. ”Me ei soovi teada ainult seda, mis probleemid on kogudustes, vaid ka seda, mida teie olukorra parandamiseks olete teinud,” ütles ta.
Fred Franz, kes sai presidendiks pärast vend Knorri aastal 1977, pidas meie Peetelis-oleku ajal kõne, milles ta ütles: ”II maailmasõda lõpeb ning avaneb uks ulatuslikuks kuulutustööks. Pole mingit kahtlust, et Jehoova organisatsiooni kogutakse veel miljoneid inimesi!” See kõne muutis täiesti minu ellusuhtumist. Pärast määramist sain teada, et minu ülesanne on külastada kõiki Tennessee ja Kentucky osariigi kogudusi. Meid kutsuti vendade sulasteks, kuni see nimetus hiljem ringkonnaülevaatajaks muudeti.
Alustasin koguduste teenimist 1942. aasta 1. oktoobril, kui olin vaid 25-aastane. Tollal oli ainus viis jõuda mõne koguduseni kas jala või hobuse seljas. Vahetevahel magasin ühes ja samas ruumis perega, kes mulle peavarju pakkus.
Kui ma 1943. aasta juulis Tennessee osariigis Greeneville’i koguduses teenisin, sain kutse minna Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli teisele kursusele. Gileadis õppisin seda, mida tegelikult tähendab ”palju hoolsamini silmas pidada seda, mida oleme kuulnud”, ning olla alati ”ikka innukad Issanda töös” (Heebrealastele 2:1; 1. Korintlastele 15:58). Viis kuud koolikursust möödus kiiresti ning 31. jaanuaril 1944 jõudis kätte meie lõpetamispäev.
Kanada ja siis Belgia
Suur osa meist määrati Kanadasse, kus hiljuti oli tühistatud Jehoova tunnistajate tegevuse keeld. Mind määrati reisivale tööle, mis tähendas, et tihtilugu tuli ühest kogudusest teise sõites suuri vahemaid läbida. Nõnda reisides oli rõõm kuulda kogemusi sellest, kuidas Kanadas keelu ajal kuulutustööd tehti (Apostlite teod 5:29). Paljud jutustasid niinimetatud välkrünnakust, mil vaid ühe öö jooksul jäeti üks brošüür praktiliselt igasse kodusse Kanada ühest otsast teise. Milline hea uudis oli küll 1945. aasta maikuus kuulda, et sõda Euroopas on lõppenud!
Sel suvel ühes Saskatchewani provintsi väikese linna Osage koguduses teenides sain kirja vend Knorrilt, milles oli kirjas: ”Ma pakun sulle eesõigust minna Belgiasse. [——] Seal maal on palju tööd. Sõda on seda maad laastanud ning meie vennad vajavad abi, mistõttu tundub olevat hea saata keegi Ameerikast, andmaks neile vajalikku abi ja lohutust.” Saatsin jalamaid vastuse, et võtan selle ülesande vastu.
Novembrikuus 1945. aastal olin ma Brooklyni Peetelis, kus üks eakas Alsace’ist pärit vend Charles Eicher mulle prantsuse keelt õpetas. Sain ka mõningast kiirväljaõpet harubüroo töö kohta. Enne Euroopasse lahkumist olin veidi aega külas oma perel ja sõpradel Missouris St. Josephis.
11. detsembril lahkusin laeval ”Queen Elizabeth” New Yorgist ning neli päeva hiljem jõudsin Inglismaale Southamptoni. Jäin kuuks ajaks Suurbritannia harubüroosse, kus sain veel lisaväljaõpet. Seejärel ületasin 1946. aasta 15. jaanuaril Inglise kanali ja maabusin Belgias Ostende’is. Sealt sõitsin rongiga Brüsseli, kus oli mulle rongijaama vastu tulnud kogu sealne Peeteli pere.
Sõjajärgne laienev tegevus
Minu ülesandeks oli juhtida Kuningriigi tööd Belgias, kuigi ma ei osanud õieti selle maa keeltki. Umbes kuue kuu pärast oskasin prantsuse keelt nii palju, et igapäeva suhtlemises hakkama saada. Oli tõesti eesõigus töötada koos selliste inimestega, kes viis aastat kestnud natsliku režiimi ajal olid eluga riskides kuulutustööd teinud. Mõned neist olid just äsja koonduslaagrist vabanenud.
Vennad olid innukad tööd organiseerima ja toitma neid, kel oli nälg Piibli tõe järele. Seega tehti korraldusi, et pidada kokkutulekuid ning saata reisivaid ülevaatajaid kogudusi külastama. Samuti julgustasid meid oma külaskäiguga Nathan Knorr, Milton Henschel, Fred Franz, Grant Suiter ja John Booth — kõik Brooklyni peakorteri esindajad. Teenisin noil päevil nii ringkonnaülevaataja, piirkonnaülevaataja kui ka harubüroo ülevaatajana. 1952. aasta 6. detsembril, pärast peaaegu seitset aastat teenistust Belgias, abiellusin ma Emilia Vanopslaughiga, kes töötas samuti Belgia harubüroos.
Mõned kuud hiljem, 1953. aasta 11. aprillil kutsuti mind kohalikku politseijaoskonda ning teatati, et minu sealviibimine ohustab Belgia julgeolekut. Ma läksin Luxembourgi, et oodata, kuni minu kohtuasi kaevatakse edasi riiginõukogusse.
1954. aasta veebruaris kinnitas Belgia riiginõukogu otsust, et minu sealviibimine on riigile ohtlik. Tõendid näitasid, et minu Belgiasse saabumisest alates oli Jehoova tunnistajate hulk riigis tohutult kasvanud — 804 inimesest 1946. aastal 3304 inimeseni 1953. aastal —, ning seega ohustas Belgia julgeolekut see, et nii palju noori Jehoova tunnistajaid võtab kindla kristlikult erapooletu seisukoha. Seepärast saadeti mind koos Emiliaga Šveitsi, kus alustasime ringkonnatööd riigi prantsuskeelses osas.
Aastal 1959 loodi USA-s New Yorgi osariigis South Lansingis Kuningriigi teenistuskool — kool, mille eesmärgiks oli anda süvendatud õpet kristlikele kogudusevanematele. Mind kutsuti sinna, et saada väljaõpet, viimaks läbi selle kooli kursusi Euroopas. Ameerika Ühendriikides viibides külastasin oma peret Missouris St. Josephis. Seal nägin oma kallist ema viimast korda. Ta suri 1962. aasta jaanuaris; isa oli lahkunud 1955. aasta juunis.
Prantsusmaal Pariisis alustas Kuningriigi teenistuskool tegevust 1961. aasta märtsis ning me läksime sinna koos Emiliaga. Sellesse kooli tulid piirkonnaülevaatajad, ringkonnaülevaatajad ja koguduste ülevaatajad ning eripioneerid Prantsusmaalt, Belgiast ja Šveitsist. Järgmise 14 kuu jooksul juhatasin 12 gruppi selles neljanädalases kursuses. 1962. aasta aprillis saime Emiliaga teada, et ta ootab last.
Olukorraga kohanemine
Me pöördusime tagasi Šveitsi Genfi, kus meil oli alaline elamisluba. Ent eluaset polnud just kerge leida, sest valitses suur korteripuudus. Ka tööd polnud kerge leida. Viimaks sain tööd ühes suures kaubamajas Genfi kesklinnas.
Ma olin olnud 26 aastat täisajalises teenistuses, nii et muutunud olukorrad nõudsid meilt üsna suurt kohanemist. Nende 22 aasta vältel, mil ma töötasin kaubamajas ja aitasin kasvatada meie kaht tütart Loisi ja Eunice’i, seadis meie pere Kuningriigi huvid alati esikohale (Matteuse 6:33). Pärast ilmalikult töölt pensionilejäämist 1985. aastal alustasin ma tööd ringkonnaülevaataja asendajana.
Emilia tervis on olnud väga kehv, kuid ta teeb teenistuses nii palju, kui see on tema võimuses. Lois teenis kümmekond aastat pioneerina. Milline vaimne kõrghetk oli koos temaga 1993. aasta suvel viibida võrratul rahvusvahelisel konvendil Moskvas! Varsti pärast konventi, kui Lois oli Aafrikas Senegalis puhkusereisil, hukkus ta seal ookeanis ujudes. Reisinud matusekorraldusteks Senegali, sain suurt lohutust meie Aafrika vendade ja misjonäride armastusest ja lahkusest. Kuidas ma küll igatsen näha ülesäratatud Loisi! (Johannese 5:28, 29.)
Olen tänulik, et olen saanud üle nelja aastakümne nautida armastava kaaslase lojaalset toetust. Tõesti, südamevalust ja muredest hoolimata on Jehoova heldus olnud imehea ning see on teinud mu elu elamisväärseks. Mul on südamesttulev soov kuulutada meie Jumala Jehoova kohta laulukirjutaja sõnadega: ”Sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind!” (Laul 63:4.)
[Pilt lk 26]
Meie kuulutustöö põhivahendiks oli grammofon
[Pilt lk 26]
Minu vanemad aastal 1936
[Pilt lk 26]
Tänavakuulutustöö Belgias aastal 1948