Hea sõnum jõuab järjest uute inimesteni
MÕELDES siin kodumaal elavatele inimestele, adusin, et paljud tunnevad Jehoova tunnistajaid vaid teabevahendite kaudu. Mõtlesin sellele, et nende inimestega tuleks ühendust võtta, nii et nad saaksid teada, kes Jehoova tunnistajad on ja mida nad tegelikult usuvad. Aga mida mina saaksin ära teha? Oma abikaasalt, kes on kogudusevanem, sain tarka juhatust ja nõuandeid.
Tähtsa mõtte leidsime ajakirja ”Ärgake!” 1995. aasta 8. jaanuari artiklist ”Ajakirjad, mis pakuvad tõelist lohutust” [inglise keeles]. Artikkel kirjeldab ühe tunnistaja tegevust: ”Ta on võtnud nõuks koguda teistele tunnistajatele koju kuhjunud ajakirja ”Ärgake!” vanemate numbrite seast mõningad endale. Seejärel külastab ta asutusi, kus tema arvates mõnede kindlate ainevaldkondade vastu iseäranis huvi võidakse tunda.”
Oma abikaasa toel olin peagi kogunud mitusada ajakirja. Nende seast sain valida mitmesuguseid teemasid, mis sobisid inimestele, kellega üritasin kokku saada.
Kasutades telefoniraamatuid ja ühiskondlike asutuste registreid, koostasin loetelu haiglatest, noortehotellidest ja hooldekodudest. Samuti olid mul loetelus matusebüroode juhatajad, kooliinspektorid ja -nõunikud, kohtumeditsiini eksperdid ning vanglate ja kohtuasutuste ametnikud. Loetelusse kuulusid ka narkoloogiaasutuste juhatajad, keskkonnakaitsega, invaliidide ja sõjaohvritega ning toitlustusuuringutega tegelevad ühendused. Ka ei jätnud ma välja sotsiaalasutuste ja perekonnanõuandlate juhatajaid.
Mida ma ütlen?
Külastust tehes oli mul esimene asi selgitada täpselt, kes ma olen. Seejärel mainisin, et minu külastus võtab vaid mõni minut aega.
Kui nägin vastutavat isikut näost näkku, laususin: ”Olen Jehoova tunnistaja. Ent ma pole tulnud siia arendama usuteemalist mõttevahetust, mis polekski ehk tööajal kohane.” Tavaliselt muutus siis õhkkond palju vabamaks. Seejärel jätkasin olukorrale kohaste mõtetega: ”Mul on külastuseks kaks põhjust. Esiteks soovin avaldada tänu töö eest, mida teie asutuses tehakse. Seda ei tohiks kaugeltki iseendastmõistetavaks pidada, et on inimesi, kes kulutavad oma aega ja energiat ühiskonna heaks. See on kindlasti kiitust väärt.” Paljudel juhtudel oli inimene taolisest pöördumisest üllatatud.
Nüüd oli juba üsnagi tõenäoline, et inimene mõtles, mis mu külastuse teine põhjus võiks olla. Jätkasin: ”Minu külastuse teine põhjus on järgmine. Olen rahvusvaheliselt väljaantavast ajakirjast ”Ärgake!” valinud välja mõningad artiklid, mis käsitlevad just sedalaadi tööd ja sellega seonduvaid probleeme, millega teie tegelete. Olen kindel, et te sooviksite teada, kuidas üks rahvusvaheline ajakiri neile probleemidele vaatab. Jätaksin hea meelega need numbrid teile.” Tihtilugu öeldi mulle, et minu püüdeid hinnatakse.
Üllatavad ja rahuldustpakkuvad tulemused
Kui kasutasin taolist pöördumist, kuulas enamik mind kenasti ära; seitsmeteistkümnest inimesest vaid üks oli tõrjuv. Sain terve hulga kogemusi, mis olid nii üllatavad kui ka rahuldustpakkuvad.
Näiteks pärast neljakordset üritamist ja kannatlikku ootamist õnnestus mul kohtuda piirkondliku kooliinspektoriga. Ta oli väga hõivatud. Ometi oli ta erakordselt sõbralik ja ajas minuga mõnda aega juttu. Kui hakkasin lahkuma, sõnas ta mulle: ”Hindan tõesti teie pingutusi ning loen kindlasti teie kirjandust hoolikalt.”
Ühel teisel korral tegin külastuse ringkonnakohtusse, kus kohtasin peakohtunikku, keskealist meest. Kui ma tema kabinetti astusin, tõstis ta üsna pahaselt pilgu oma paberitelt.
”Vastuvõtt toimub vaid teisipäeva hommikul, siis olen valmis kõike ära kuulama,” lausus ta pahuralt.
”Lubage mul paluda vabandust, et tulin ebasobival ajal,” vastasin kiiresti ning lisasin: ”Muidugi tuleksin hea meelega mõnel teisel ajal uuesti. Ent minu külastus on õigupoolest isiklikku laadi.”
Kohtunikus tekkis uudishimu. Juba palju leebemal toonil päris ta, mis ma tahan. Kordasin, et tulen teisipäeval tagasi.
”Istuge, palun,” pakkus ta minu üllatuseks. ”Mis on teie soov?”
Järgnes elav vestlus ning ta vabandas, et oli olnud algul nii ebasõbralik, sest tal oli tõesti väga kiire.
”Kas teate, mis mulle Jehoova tunnistajate juures meeldib?” küsis kohtunik veidi aja pärast. ”Neil on kindlad põhimõtted, millest nad kõrvale ei kaldu. Hitler tegi, mida iganes võis, ent tunnistajad ei läinud ikkagi sõtta.”
Kui me kahekesi ühte büroosse sisenesime, tundsid sekretärid meid kohe ära. Siis lausus vastutav sekretär külmalt: ”Juhataja ei võta eales mingeid rühmitusi vastu.”
”Ent meid ta võtab,” kostsin rahulikult, ”sest me oleme Jehoova tunnistajad. Meie pole abipalujad ning külastus ei võta rohkem kui kolm minutit.” Omas südames palusin tuliselt: ”Oo, Jehoova, lase sellel hästi korda minna!”
Sekretär vastas ükskõikselt: ”Hea küll siis, ma proovin.” Ta kõndis minema. Paari minuti pärast, mis minu meelest kestsid terve igaviku, tuli ta juhataja enda saatel tagasi. Sõnagi lausumata viis juhataja meid läbi kahe ruumi oma kabinetti.
Hakkasime jutlema ning ta muutus järjest sõbralikumaks. Kui pakkusime ajakirja ”Ärgake!” eelnevalt väljavalitud numbreid, võttis ta need heal meelel vastu. Tänasime Jehoovat võimaluse eest anda meie töö eesmärgi kohta head tunnistust.
Neile paljudele imelistele kogemustele tagasi vaadates olen hakanud palju sügavamalt mõistma apostel Peetruse öeldut: ”Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:34, 35). Jumala tahtmine on, et mistahes tausta, keele või ühiskondliku positsiooniga inimestele antaks võimalus saada teada, mis on tema eesmärk inimkonna ja maaga. (Kaastöö.)