Nad täitsid Jehoova tahet

Jeesus läkitab välja 70 jüngrit

OLI meie ajaarvamise 32. aasta sügis. Jeesuse surmani oli jäänud vaid kuus kuud. Et kiirendada kuulutustööd ja anda mõnedele oma järelkäijatele lisaväljaõpet, määras Jeesus 70 jüngrit ja ”läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise mõtles minna” (Luuka 10:1).a

Jeesus läkitas oma jüngrid ”enese eele”, et inimesed suudaksid kiiremini otsustada, kas nad on Messia poolt või vastu, kui ta hiljem ise sinna paika jõuab. Miks aga saatis ta jüngreid ”kahekaupa”? Küllap sellepärast, et nad vastupanu kohates teineteist vastastikku julgustada saaksid.

Toonitades kuulutustöö pakilisust, ütles Jeesus oma järelkäijatele: ”Lõikust on palju, aga töötegijaid vähe; seepärast paluge lõikuse Issandat, et ta läkitaks välja töötegijaid oma lõikusele!” (Luuka 10:2). Võrdlus lõikusega oli igati kohane, kuna lõikusajal võis iga viivitus põhjustada väärtusliku saagi kaotsiminekut. Nõndasamuti läheksid kaotsi hinnalised elud, kui jüngrid kuulutustöö unarusse jätaksid (Hesekiel 33:6).

Jumalateenijad ei lase end eksitada

Jeesus õpetas oma jüngreid edasi: ”Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja teel ärge kedagi teretage” (Luuka 10:4). Ränduril oli tavaks kanda endaga kaasas nii pauna ja toidumoona kui ka lisapaari sandaale, kuna jalatsitallad võisid ära kuluda ning paelad katki minna. Jeesuse jüngrid ei pidanud aga sääraste asjade pärast muretsema. Nad pidid ennemini lootma sellele, et Jehoova hoolitseb nende eest kaasiisraellaste kaudu, kel oli tavaks teistele külalislahkust osutada.

Miks aga ütles Jeesus oma järelkäijatele, et nad ei teretaks kedagi? Kas pidid nad olema külmalt ükskõiksed või isegi ebaviisakad? Sugugi mitte! Kreeka sõna a·spaʹzo·mai, mis tähendab tervitusel kallistama, võib tähendada rohkemat kui viisakat ”tere” või ”tere päevast”. See võib hõlmata ka tavapäraseid suudlusi, kallistusi ja pikka keskustelu, mis järgneb kahe tuttava kokkusaamisele. Üks kommentaator täheldab: ”Idamaalaste tervitused ei hõlmanud nagu meil ainult kerget kummardust või käeandmist, vaid sellega kaasnes palju kallistusi ja sügavaid kummardusi ning isegi silmili maha heitmist. See kõik võttis palju aega.” (Võrdle 2. Kuningate 4:29.) Jeesus aitas oma järelkäijail tähelepanu kõrvalejuhtivaid kombeid vältida, nii et nad keskenduksid oma ülesandele.

Lõpuks rääkis Jeesus oma jüngritele, et kui nad sisenevad majja ning neid seal vastu võetakse, siis peaksid nad ’sinna majasse jääma, sööma ja jooma, mis neil on’. Kui nad aga jõuavad linna ning neid ei võeta hästi vastu, peaksid nad minema välja tänavaile ning ütlema: ”Tolmugi, mis teie linnast on hakanud meie jalgade külge, me pühime ära teile” (Luuka 10:7, 10, 11). Jalgadelt tolmu pühkimine või maha raputamine oli märgiks, et jüngrid lahkuvad rahumeelselt majast või linnast, kus neid vastu ei võetud, ning jätavad nende saatuse Jumala otsustada. Neid aga, kes võtsid Jeesuse jüngrid lahkesti vastu, ootasid ees õnnistused. Jeesus rääkis oma jüngritele ühel teisel korral: ”Kes teid vastu võtab, võtab mind vastu; ja kes mind vastu võtab, võtab vastu selle, kes mind on läkitanud. Ja kes iganes üht neist vähemaist joodab karikatäie külma veega ta jüngri nime tõttu, tõesti ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast!” (Matteuse 10:40, 42).

Õppetunnid meile

Ülesannet kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist ja teha jüngreid täidavad nüüd üle maailma rohkem kui 5000000 Jehoova tunnistajat (Matteuse 24:14; 28:19, 20). Nad mõistavad, et nende sõnum on pakiline. Seepärast kasutavad nad oma aega parimal viisil, laskmata end eksitada kõrvalistest asjaoludest, mis takistaksid neid oma tähtsale ülesandele täit tähelepanu osutamast.

Jehoova tunnistajad püüavad olla südamlikud kõigi vastu, keda nad kohtavad. Siiski ei hakka nad tühiasjadest lobisema ega sekku väitlustesse ühiskonnaprobleemide üle või selle üle, kui nurjunud on selle maailma püüdlused võidelda ülekohtuga (Johannese 17:16). Pigem keskenduvad nad oma arutluses inimkonna probleemide ainsale kestvale lahendusele — Jumala Kuningriigile.

Jehoova tunnistajaid võib näha tavaliselt paaris töötamas. Kas ei suudetaks ühekaupa töötades rohkem korda saata? Võib-olla küll. Kuid tänapäeva kristlased saavad aru, kui kasutoov on kaasusklikuga külg külje kõrval töötada. See on mingil määral kaitseks, kui kuulutatakse ohtlikes piirkondades. Kaaslasega koos kuulutades saavad ka uued kuulutajad kasu kogenumate hea sõnumi kuulutajate oskustest. Õigupoolest saavad mõlemad vastastikku teineteist julgustada (Õpetussõnad 27:17).

Kahtlemata on kuulutustöö kõige pakilisem töö, mida tehakse neil viimseil päevil (2. Timoteosele 3:1). Jehoova tunnistajad on õnnelikud, et neil on toeks ülemaailmne vennaskond, kellega nad töötavad ’ühel meelel evangeeliumi usu eest’ (Filiplastele 1:27).

[Allmärkus]