Nad täitsid Jehoova tahet

Iiob saab laitmatuse eest tasu

IIOB oli kaastundlik mees, kes seisis hea lesknaiste, vaeslaste ja vaevatute eest (Iiob 29:12—17; 31:16—21). Kuid siis tabas teda ennast täiesti ootamatult suur õnnetus: ta kaotas oma vara, lapsed ja tervise. Kurb küll, et see suuremeelne mees, kes oli olnud tugisambaks rõhututele, omaenda muretunnil abinappust pidi kogema. Koguni ta oma naine ütles talle: ”Nea Jumalat ja sure!” Ning ta ”sõbrad” Eliifas, Bildad ja Soofar ei lohutanud teda ühti. Nad hoopis andsid vihjamisi mõista, et Iiob on teinud pattu ja seetõttu on nuhtlus ärateenitud (Iiob 2:9; 4:7, 8; 8:5, 6; 11:13—15).

Hoolimata suurtest kannatustest, jäi Iiob ustavaks. Seepärast Jehoova ilmutas lõpuks Iiobile halastust ja õnnistas teda. Jutustus sellest, kuidas ta seda tegi, annab kõigile, kes Jumala sulastena laitmatud püsivad, kinnitust selle kohta, et seatud ajal saavad nemadki tasu.

Süüdistustest vabanemine ja olukorra taastamine

Kõigepealt võttis Jehoova noomida Eliifast, Bildadi ja Soofarit. Pöördudes Eliifase poole, kes oli nähtavasti vanim neist, ütles ta: ”Mu viha on süttinud põlema sinu vastu ja su mõlemate sõprade vastu, sest teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt, nagu mu sulane Iiob! Võtke siis nüüd seitse härjavärssi ja seitse jäära ning minge mu sulase Iiobi juurde ja ohverdage eneste eest põletusohver, ja mu sulane Iiob palugu teie eest” (Iiob 42:7, 8). Mõtle, mida see neile tähendas!

Jehoova nõudis Eliifaselt, Bildadilt ja Soofarilt märkimisväärset ohvrit ja seda ehk selleks, et rõhutada neile nende patu tõsidust. Kas siis meelega või mitte, igal juhul nad olid teotanud Jumalat, öeldes, et ”oma sulaseidki ta ei usu” ja et talle on praktiliselt ükskõik, kas Iiob on talle ustav või mitte. Eliifas väitis koguni, et Iiob pole Jumala silmis kriipsugi rohkem väärt kui koi! (Iiob 4:18, 19; 22:2, 3.) Pole siis sugugi ime, et Jehoova lausus: ”Teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt”!

Kuid see pole veel kõik. Eliifas, Bildad ja Soofar patustasid ka Iiobi enda vastu, kinnitades talle, et need hädad on ta ise endale kaela tõmmanud. Nende alusetud süüdistused ja see, et neil polnud kübetki kaastunnet, tekitasid Iiobis kibestust ja tuska, mistõttu ta hüüdis: ”Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?” (Iiob 10:1; 19:2). Kujutle vaid pilti, kus nüüd need kolm meest, teadmata, kuhu pöörata oma pilk, pidid tooma Iiobi ees ohvrianni omaenda pattude eest!

Kuid Iiob ei tundnud kahjurõõmu nende alanduse üle. Nõudis ju Jehoova, et ta peab palvetama enda süüdistajate eest. Iiob tegi täpselt nii, nagu teda kästi, ja selle eest ka õnnistati teda. Esiteks, Jehoova võttis temalt kohutava haiguse. Seejärel tulid Iiobit trööstima tema vennad, õed ja omaaegsed tuttavad ning ”igaüks andis talle rahatüki ja igaüks kuldrõnga”.a Veelgi enam, Iiobile ”sai neliteistkümmend tuhat pudulojust, ja kuus tuhat kaamelit, ja tuhat paari veiseid, ja tuhat emaeeslit”.b Ja on ilmne, et Iiob leppis ära oma naisega. Aja jooksul õnnistati Iiobit seitsme poja ja kolme tütrega ning elupäevi jätkus tal nägemaks nelja põlve järeltulijaid (Iiob 42:10—17, Suur Piibel).

Õppetunnid meile

Iiob andis väljapaistvat eeskuju Jumala sulastele tänapäeval. Ta oli ”vaga ja õiglane” mees, kelle kohta Jehoova võis uhkusega öelda ”mu sulane” (Iiob 1:8; 42:7, 8). See aga ei tähenda, et Iiob oleks täiuslik olnud. Katsumuste mingis etapis süüdistas Iiob ekslikult Jumalat oma õnnetuses. Ta isegi arvustas seda, kuidas Jumal inimestega tegeleb (Iiob 27:2; 30:20, 21). Ning enda õigusele pööras ta enam tähelepanu kui Jumala õigusele (Iiob 32:2). Kuid Iiob ei keeranud Loojale selga, vaid lasi alandlikult Jumalal end parandada. ”Ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud,” möönis ta. ”Ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!” (Iiob 42:3, 6).

Meiegi võime raskuste all olles mõelda, rääkida või käituda sobimatul moel. (Võrdle Koguja 7:7.) Siiski, kui me tõeliselt Jumalat armastame, ei tõsta me tema vastu mässu ega kibestu selle pärast, et ta meil hädapäevi näha lubab. Selle asemel me säilitame oma laitmatuse ja kogeme seeläbi lõpuks rohkeid õnnistusi. Laulukirjutaja tähendas Jehoova kohta: ”Vaga vastu näitad sa ennast vagana” (Laul 18:26, SP).

Enne kui Iiob tervise tagasi sai, nõudis Jehoova temalt, et ta paluks nende eest, kes tema vastu eksinud olid. Kui hea eeskuju meile! Et meie oma patud andeks saaksime, nõuab Jehoova, et me enne andeks annaksime neile, kes meie vastu patustanud on (Matteuse 6:12; Efeslastele 4:32). Kui meie pole valmis andeks andma teistele, olgugi et meil selleks põhjust oleks, kas on siis üleüldse ootuspärane, et Jehoova meile halastust osutab? (Matteuse 18:21—35.)

Igaüht meist tabavad aeg-ajalt katsumused (2. Timoteosele 3:12). Kuid nagu Iiob, võime meiegi jääda laitmatuks. Tehes nõnda, on tasu meid ootamas suur. Jakoobus kirjutas: ”Vaata, me kiidame õndsaks neid, kes on olnud püsivad kannatustes; Iiobi püsivusest te olete kuulnud ja näinud Issanda antud otsa, et Issand on väga halastav ja armuline” (Jakoobuse 5:11).

[Allmärkused]