Euniike ja Loise — eeskujulikud õpetajad

Jehoova sulastena me teame, et tõhusa usuõpetuse andmine lastele on tõsine vastutus. Isegi soodsaimates oludes võib selle ülesandega kaasneda igasuguseid takistusi ja raskusi. Veel enam siis, kui kristlik lapsevanem kasvatab oma last religioosselt lahkmeelses perekonnas. Säärane olukord pole sugugi uus. Pühakiri räägib meile ühest meie ajaarvamise esimesel sajandil elanud lapsevanemast, kes oli samasuguses olukorras.

Euniike-nimelise naise perekond elas Lüstras, Väike-Aasia keskosast lõunas Lükaoonia maakonnas paiknevas linnas. Lüstra oli väike ja suhteliselt tähtsusetu provintsilinn. See oli Rooma koloonia nimega Julia Felix Gemina Lustra, mille rajas keiser Augustus, et takistada ümberkaudsetes piirkondades tegutsevaid teeröövleid. Euniike oli juudi kristlane, kes elas religioosselt lahkmeelses perekonnas koos oma kreeklasest abikaasa, poja Timoteose ning ema Loisega (Apostlite teod 16:1—3).

Lüstras elas tõenäoliselt vähe juute, kuna Piibel ei maini kuskil, et seal oleks sünagoog paiknenud, küll aga oli juudi asustus umbes 30 kilomeetri kaugusel Ikoonionis (Apostlite teod 14:19). Seega võib arvata, et Euniikel polnud sugugi kerge oma usu järgi elada. Kuna Timoteost pärast sündimist ümber ei lõigatud, on mõned õpetlased oletanud, et Euniike abikaasa seisis sellele vastu.

Euniike polnud oma usuga siiski üksi. Ilmneb, et Timoteosele õpetasid ”pühi kirju” nii tema ema kui emapoolne vanaema Loise.a Apostel Paulus õhutas Timoteost: ”Ent sina jää sellesse, mida oled õppinud ja milles oled kindel, sest sa tead, kellelt sa selle oled õppinud; ja et sina lapsest saadik tunned pühi kirju, mis võivad sind teha targaks, õndsuseks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses” (2. Timoteosele 3:14, 15).

Õpetus ”lapsest saadik”

Kui Paulus ütles, et Timoteos oli õppinud ”pühi kirju” ”lapsest saadik”, mõtles ta sellega arvatavasti imikuiga. See on kooskõlas tema kasutatud kreekakeelse sõnaga (breʹphos), mis tavaliselt viitab vastsündinule. (Võrdle Luuka 2:12, 16.) Seega võttis Euniike Jumala antud kohustust tõsiselt ning asus viivitamata Timoteost õpetama, et temast saaks pühendunud jumalateenija (5. Moosese 6:6—9; Õpetussõnad 1:8).

Timoteos ’oli kindel’ Pühakirja tões. Kreeka keele leksikoni sõnul tähendab siin Pauluse kasutatud sõna, et milleski ollakse ”täiesti veendunud”. Kahtlemata nõudis märkimisväärselt palju aega ja jõupingutusi, et Timoteose südamesse sellist kindlat veendumust juurutada, aitamaks tal Jumala Sõna üle arutleda ning sellesse usku ilmutada. Seetõttu nägid ilmselt nii Euniike kui Loise kõvasti vaeva, et Timoteosele Pühakirja tõdesid õpetada. Nende vaev tasuti aga täielikult! Paulus võis Timoteose kohta talle enesele kirjutada: ”Kui mulle meenub sinu silmakirjatsematu usk, mis enne elas sinu vanaemas Loises ja sinu emas Euniikes ja nüüd, nagu ma olen veendunud, elab ka sinus” (2. Timoteosele 1:5).

Euniike ja Loise mängisid Timoteose elus tõesti tähtsat rolli! Sellega seoses teatab kirjanik David Read: ”Kui apostel oleks uskunud, et Timoteose usule pöördumine oli seotud vaid ta isikliku kogemusega, oleks ta seda talle kohe meenutanud. Kuid esimese asjana seoses Timoteose usuga ütles ta, et see juba ”elas .. Loises ja .. Euniikes”.” Pauluse märkus Loise, Euniike ja Timoteose usu kohta näitab, et tihtipeale on noorte edaspidises vaimses arengus määrav just see, kas vanemad ja ka vanavanemad kodus neile juba maast madalast Pühakirja õpetavad. Kas ei peaks see pereliikmeid tõsiselt mõtlema panema, mida nad teevad selleks, et täita seda kohustust nii Jumala kui laste ees?

Võib—olla mõtles Paulus ka sellele, missugune oli Loise ja Euniike loodud kodune miljöö. Apostel võis ehk käia neil külas, kui ta aastatel 47/48 esimest korda Lüstras peatus. Nähtavasti pöördusid need kaks naist siis kristlikku usku (Apostlite teod 14:8—20). Selles peres valitsenud südamlikud ja sõbralikud suhted mõjutasid ilmselt Pauluse sõnavalikut, kui ta viitas Loisele kui Timoteose ”vanaemale”. Õpetlase Ceslas Spicqi sõnul on Pauluse kasutatud kreekakeelne termin (mamʹme, vastandina klassikalisele ja austavale sõnale teʹthe) ”lapse hellitussõna” oma vanaemale, mis selles kontekstis annab ”lähedust ja kiindumust väljendava alatooni”.

Timoteos lahkub

Missugune oli Euniike abieluseis sel ajal, kui Paulus teist korda Lüstrat külastas (umbes aastal 50), seda täpselt ei tea. Paljud õpetlased oletavad, et ta oli lesk. Igal juhul oli Timoteosest sirgunud ema ja vanaema kasvatusel tore noor mees, kes oli sel ajal umbes 20-aastane. Talle ”andsid Lüstras ja Ikoonionis olijad vennad hea tunnistuse” (Apostlite teod 16:2). Ilmselt oli Timoteose südamesse juba istutatud soov jagada head sõnumit Kuningriigist, kuna ta võttis vastu Pauluse kutse minna koos tema ja Siilasega misjonireisile.

Kujutle, mida võisid Euniike ja Loise tunda, kui Timoteos oli lahkumas! Nad teadsid, et kui Paulus esimest korda nende linna külastas, visati apostlit kividega ning jäeti surnu pähe maha (Apostlite teod 14:19). Seetõttu ei lasknud nad noorel Timoteosel arvatavasti kerge südamega minna. Küllap tahtsid nad teada, kui kauaks ta läheb ning kas ta naaseb ikka tervena. Kuigi Timoteose ema ja vanaema ilmselt muretsesid, õhutasid nad kindlasti Timoteost seda erilist eesõigust vastu võtma, kuna see võimaldas tal edaspidi Jehoova teenistuses veel rohkem teha.

Hinnalised õppetunnid

Euniike ja Loise toimimisviisi hoolikalt uurides võime sellest palju õppida. Usk ajendas neid Timoteosele põhjalikku vaimset kasvatust andma. Küps ja püsiv eeskuju Jumalale andumises, mida vanavanemad oma lastelastele ja teistele annavad, on kindlasti kasuks tervele kristlikule kogudusele (Tiitusele 2:3—5). Samamoodi meenutab Euniike eeskuju emadele, kellel on uskmatu abikaasa, et nendel lasub vastutus anda oma lastele usulist õpetust, kuid see toob ka tasu. See võib aeg-ajalt nõuda suurt julgust, iseäranis siis, kui isa ei suhtu oma kaasa uskumustesse just hästi. See nõuab ka taktitunnet, sest kristlik naine peab tunnustama oma mehe peaseisundit.

Loise ja Euniike usk, pingutused ja enesesalgamine said tasutud sellega, et nad nägid Timoteose vaimset kasvu kuni temast sai eeskujulik misjonär ja ülevaataja (Filiplastele 2:19—22). Sarnaselt nõuab tänapäeval oma lastele Pühakirja tõdede õpetamine aega, kannatlikkust ja otsusekindlust, kuid tänu suurepärastele tulemustele tasutakse see vaev täielikult. Paljud eeskujulikud kristlikud noored, kes on küll kasvanud religioosselt lahkmeelses perekonnas, kuid kellele on õpetatud ”pühi kirju” juba ”lapsest saadik”, toovad oma jumalakartlikule vanemale palju rõõmu. Kui õigesti ütleb õpetussõna: ”Kes targa on sünnitanud, võib temast rõõmu tunda!” (Õpetussõnad 23:23—25).

Apostel Johannes ütles oma vaimsete laste kohta: ”Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat” (3. Johannese 4). Kindlasti jagavad nendes sõnades peituvaid tundeid paljud, kes on olnud samasugused eeskujulikud õpetajad kui Euniike ja Loise.

[Allmärkus]