Millest on tingitud usalduskriis?
”KAS tänapäeval saab üldse kedagi usaldada?” Mõne pettunud inimese suust võib sellist küsimust tihtilugu kuulda. Või oled seda ehk endaltki küsinud, kui elu keerdkäigud sind rööpast välja on viinud.
Kahtlematult valitseb kõikjal maailmas usaldamatus nii institutsioonide kui teiste inimeste vastu. Tihtipeale on see õigustatud. Kas tõesti loodab veel keegi, et enamik poliitikuid kõik oma valimiseelsed lubadused täidaks? Saksamaal 1990. aastal toimunud 1000 üliõpilase küsitlusest ilmnes, et kuigi 16,5 protsenti vastanuist uskus, et poliitikud suudavad lahendada maailma probleemid, oli siiski kaks korda rohkem neid, kes kahtlesid selles sügavalt. Ja enamik ütles, et nad ei usu, et poliitikud suudavad probleeme lahendada ning et nad üldse soovivad neid lahendada.
Ajaleht ”Stuttgarter Nachrichten” kaebas: ”Liiga paljudel poliitikutel on esikohal omaenda huvid ning alles seejärel võib-olla nende hääletajate omad.” Teiste maade inimesed on samal arvamusel. Ajaleht ”The European” ütles ühe maa kohta: ”Noorte künism poliitikute suhtes on täiesti põhjendatud ning nende vanemad jagavad seda.” See ajaleht märkis, et valijaskond hääletab valitsevad parteid pidevalt maha. Ajaleht jätkas: ”Igaüks, kes viibib [selle maa] noorte keskel, märkab kohe nende seas usaldamatuse vaimu ja segadust.” Kuid ilma avalikkuse usalduseta ei saavuta demokraatlik valitsus just palju. Endine USA president John F. Kennedy märkis kord: ”Eduka valitsuse aluseks on avalikkuse usaldus.”
Vaadeldes usaldust finantsmaailmas, võib öelda, et järsud majanduslikud tagasikäigud ja kiireltrikastumise plaanide nurjumised on paljusid ebakindlaks muutnud. Kui maailma aktsiaturud 1997. aasta oktoobris kontrollimatult kõikusid, rääkis uudisteajakiri ”tohutust ja vahel lausa üle mõistuse käivast umbusust” ning ”usaldamatuse nakkusest”. Ajakiri ütles ka, et ”usaldus on [ühel Aasia maal] nii kokku kuivanud, et lausa valitsuse olemasolu .. näib ohus olevat”. Kokkuvõtvalt tõdes see ajakiri: ”Majandus tugineb usaldusel.”
Usaldust ei sisenda ka religioon. Saksamaa religioosne ajakiri ”Christ in der Gegenwart” kommenteeris kurvalt: ”Rahva usaldus kiriku vastu üha väheneb.” Aastatel 1986 kuni 1992 vähenes nende sakslaste arv, kes suurel määral või vähemalt teatud määral usaldasid kirikut, 40 protsendilt 33 protsendile. Tegelikult langes see endisel Ida-Saksamaal vähem kui 20 protsendile. Vastupidiselt aga nende inimeste arv, kes usaldasid kirikut vähe või üldse mitte, kasvas endisel Lääne-Saksamaal 56 protsendilt 66 protsendini ning endisel Ida-Saksamaal 71 protsendini.
Usaldus pole vähenenud mitte ainult poliitika, rahanduse ja religiooni vastu — kolme ühiskonna tugisamba vastu —, vaid see on ilmnenud ka teistes valdkondades. Üheks näiteks on õiguskaitse. Lüngad kriminaalkoodeksites, raskused seaduse õiglasel rakendamisel ning küsitavad kohtuotsused on inimeste usaldust tugevalt kõigutanud. Ajakirja ”Time” sõnul ”pettunud kodanikud ja politsei ei usalda enam sellist süsteemi, mis ohtlikke kurjategijaid korduvalt vabadusse laseb”. Politseile esitatud süüdistuste tõttu korruptsiooni ja jõhkruse vallas on vähenenud usaldus isegi politsei vastu.
Nii rahvusvaheline poliitika, luhtunud rahuläbirääkimised kui nurjunud relvarahud viitavad usalduse puudumisele. USA suursaadik ÜRO-s Bill Richardson osutas peamisele komistuskivile Lähis-Ida rahu saavutamisel, öeldes lihtsalt: ”Seal puudub usaldus.”
Ka palju isiklikumal tasandil puudub paljudel inimestel usaldus isegi lähedaste sugulaste ja sõprade vastu, nende vastu, kelle poole inimene probleemide puhul harilikult pöördub, et leida mõistmist ja lohutust. See sarnaneb olukorraga, millest rääkis heebrea prohvet Miika: ”Ärge uskuge ligimest, ärge lootke sõbra peale! Hoia oma suu uksi selle eest, kes su kaisus magab!” (Miika 7:5).
Ajamärk
Ühes ajakirjas tsiteeriti hiljuti saksa psühholoog Arthur Fischerit ütlevat järgmist: ”Kindlustunne ühiskonna arengu ja inimese tuleviku suhtes on tegelikult kõigis valdkondades dramaatiliselt vähenenud. Noored kahtlevad selles, et ühiskondlikud institutsioonid neid aidata saavad. Nende usaldus on kahanenud olematuks, olgu siis poliitilise, religioosse või mõne muu organisatsiooni vastu.” Pole siis mõtet imestada, et sotsioloog Ulrich Beck räägib kauaaegsete autoriteetide, institutsioonide ja ekspertide suhtes valitsevast ”kahtlemiskultuurist”.
Sellises kultuuris kalduvad inimesed tõrjuma ja eitama igasuguseid autoriteete ning elama isiklike mõõdupuude järgi, langetades otsuseid teiste nõuannetest ja juhenditest sõltumatult. Mõned muutuvad üleliia kahtlustavateks, võimalik et isegi taktituteks, kui nad ajavad asju nendega, kellele nende arvates ei saa enam kindel olla. Selline suhtumine edendab ebatervet õhkkonda, nagu sellest kirjutab Piibel: ”Viimseil päevil tuleb raskeid aegu. Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge” (2. Timoteosele 3:1—5; Õpetussõnad 18:1). Tõesti, praegune usalduskriis on üks meie aja märke, ”viimsete päevade” tunnustäht.
Usalduskriisi käes vaevlevas maailmas, kus on palju selliseid inimesi, nagu eespool kirjeldati, ei saa elust täiel määral rõõmu tunda. Kuid kas on realistlik arvata, et olukorrad muutuvad? Kas tänapäeva usalduskriisist saadakse üle? Kui saadakse, siis kuidas ja millal?