Hea ja halva linn Peetel

MÕNED linnad saavad kuulsaks — teised jälle kurikuulsaks — nendes toimuvate sündmuste tõttu. Peetel on aga tavatu, kuna see sai tuntuks nii hea kui halvaga. Patriarh Jaakob nimetas selle linna Peeteliks, mis tähendab ”Jumala koda”. Sajandeid hiljem aga nimetas prohvet Hoosea seda linna ”nurjatuse kojaks”. Kuidas sai selline hea linn halva maine? Mida võime selle linna ajaloost õppida?

Jumala rahvas sattus Peetelisse Aabrahami eluajal aastal 1943 e.m.a. Tollal oli sellel linnal algne kaanani nimi Luus. Linn paiknes mägismaal, Jeruusalemmast 17 kilomeetrit põhjas. Kujutle Aabrahami ja tema vennapoega Lotti, kuidas nad Peetelit ümbritsevatelt kõrgetelt mägedelt vaatavad Jordani oru viljakaid tasandikke. Taktitundeliselt juhib Aabraham Loti tähelepanu raskusele jaotada nende suurte karjade toitmiseks mõeldud alasid: ”Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel, minu karjaste ja sinu karjaste vahel. Meie, mehed, oleme ju vennad! Eks ole kogu maa su ees lahti? Mine nüüd minu juurest ära, lähed sina vasakut kätt, lähen mina paremat kätt; lähed sina paremat kätt, lähen mina vasakut kätt” (1. Moosese 13:3—11).

Aabraham ei pannud maksma oma õigust esimesena valida. Ta lubas hoopis endast nooremal mehel valida parim maa-ala. Me võime jäljendada Aabrahami head suhtumist. Me võime leevendada tülilekiskuvat olukorda, kui räägime ise rahulikult ja tegutseme omakasupüüdmatult (Roomlastele 12:18).

Aastaid hiljem nägi Aabrahami pojapoeg Jaakob Luusis ööbides erakordset und. Ta nägi, et ”maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla! Ja vaata, Jehoova seisis tema ees [”seal peal”, Suur Piibel]” (1. Moosese 28:11—19; võrdle Johannese 1:51). Unenägu oli väga tähendusrikas. Jaakob nägi ingleid, kes pidid teda teenima, viies täide tõotuse, mille Jumal oli talle andnud oma seemne kohta. Jehoova kõrge seisund redeli kohal osutas sellele, et tema juhatab inglite tööd.

Selline kinnitust Jumala toetusest liigutas Jaakobit sügavalt. Unest ärgates nimetas ta selle paiga Peeteliks, mis tähendab ”Jumala koda”, ning tõotas Jehoovale: ”Kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist”a (1. Moosese 28:20—22). Tunnustades, et kõik temale kuuluv lähtub Jumalalt, soovis ta oma tänulikkuse märgiks sellest küllusliku osa tagasi anda.

Inglid teenivad kristlasi ka tänapäeval (Laul 91:11; Heebrealastele 1:14). Kristlased saavad nüüd samuti näidata ”Jumalale antud rohke tänu kaudu”, et nad hindavad kõiki neile osaks saanud õnnistusi (2. Korintlastele 9:11, 12, UT).

Aja jooksul sai Jaakobi järeltulijaist rahvas. Nende juht Joosua saavutas lahingus kaananlastega päris võitluse alguses võidu Peeteli paganliku kuninga üle (Joosua 12:16). Kohtumõistjate ajal elas Peeteli lähedal naisprohvet Deboora, kes rääkis inimestele Jehoova sõna. Ka Saamuel käis Iisraeli rahva üle kohut mõistes korrapäraselt Peetelis (Kohtumõistjate 4:4, 5; 1. Saamueli 7:15, 16).

Peetelist saab ärataganejate keskus

Peeteli osatähtsus õiges kummardamises vähenes aga pärast kuningriigi jagunemist aastal 997 e.m.a. Kuningas Jerobeam tegi Peetelist vasikakummardamise keskuse, kusjuures vasikas esindas ilmselt Jehoovat (1. Kuningate 12:25—29). Seepärast viitas Hoosea Peeteli hävinguennustuses sellele linnale kui ”Beet-Avenile”, mis tähendab ”nurjatuse koda” (Hoosea 10:5, 8).

Kuigi Peetelist sai vaimse nurjatuse keskus, annavad sellega seotud sündmused olulise õppetunni (Roomlastele 15:4). Üks selline õppetund on seotud ühe tundmatu prohvetiga, kes saadeti Juudast Peetelisse ennustama selle altaritele ja preestritele hävingut. Seejärel käskis Jehoova tal minna tagasi Juudasse — vaid mõne kilomeetri kaugusele lõunasse — ilma söömata ja joomata. See prohvet andis Iisraeli kuningale Jerobeamile julgelt teada prohvetikuulutuse, needes Peetelis asuva altari. Kuid seejärel ei kuuletunud ta enam Jumalale, vaid kinnitas keha ühe vana prohveti majas Peetelis. Mispärast? Vana prohvet valetas talle, et Jehoova ingel oli käskinud tal teisele prohvetile külalislahkust osutada. Juudast pärit prohvetile põhjustas tema sõnakuulmatus enneaegse surma (1. Kuningate 13:1—25).

Kui meie kaasusklik väidab, et teeme midagi, mis näib küsitav, kuidas me siis reageerime? Pea meeles, et isegi heade kavatsustega antud soovitus võib olla kahjulik, kui see on vale. (Võrdle Matteuse 16:21—23.) Otsides Jehoovalt juhatust palve ja tema Sõna uurimise kaudu, väldime nimetu prohveti traagilist viga (Õpetussõnad 19:21; 1. Johannese 4:1).

Umbes 150 aastat hiljem reisis ka prohvet Aamos põhja, et Peetelile prohvetlikult kuulutada. Aamos süüdistas julgelt oma vaenulikke kuulajaid, sealhulgas preester Amasjat, kes ülbelt Aamosel Juudamaale põgeneda käskis. Aamos aga ennustas Amasjale kartmatult, mis õnnetused tabavad preestri enda kodakondseid (Aamos 5:4—6; 7:10—17). Tema eeskuju tuletab meile meelde, et Jehoova võib oma alandlikud teenijad julgeks teha (1. Korintlastele 1:26, 27).

Juuda ustav kuningas Joosija purustas lõpuks ”altari, mis oli Peetelis”, ning ”põletas ohvrikünka, pihustades selle põrmuks, ja põletas ka viljakustulba” (2. Kuningate 23:15, 16). Kogudusevanemad saavad tänapäeval järgida tema suurepärast eeskuju, kui nad innukalt kuuletuvad Jumala juhenditele ning juhatavad kogudust ja hoiavad selle puhtana.

Need sündmused Peeteli ajaloos loovad kujuka pildi sellest, mis tagajärjed on headusel ja kurjusel, Jehoovale kuuletumisel ja mittekuuletumisel. Aastaid varem oli Mooses pannud selle valiku Iisraeli rahva ette: ”Mina panen täna su ette elu ja hea, surma ja kurja” (5. Moosese 30:15, 16). Peeteli ajaloo üle mõtisklemine innustab meid jäägitult ühinema ”Jumala kojaga”, õige kummardamise paigaga, mitte aga ”nurjatuse kojaga”.

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Peeteli varemed — paik, kus Jerobeam rajas vasikakummardamise keskuse