Kas kohalik kultuur ja kristlikud põhimõtted sobivad ühte?

STEPHEN, Jehoova tunnistaja Põhja-Euroopast, määrati misjonäriks ühele Aafrika maale. Tehes koos kohaliku vennaga jalutuskäiku linnas, oli ta jahmunud, kui see vend tal korraga käest kinni võttis.

Juba mõtegi sellest, et teise mehega elava liiklusega tänaval käest kinni käia, tundus Stephenile šokeeriv. Tema kultuuris oli taolisel käitumistaval homoseksuaalne kõrvaltähendus (Roomlastele 1:27). Ent aafrika vennale oli käest kinnihoidmine pelgalt sõpruse märk. Kui lükkad tagasi käe, lükkad tagasi sõpruse.

Miks peaksid kultuurierinevused meile huvi pakkuma? Esmajoones seepärast, et Jehoova rahvas on innukas täitma jumalikku ülesannet teha ”jüngriteks kõik rahvad” (Matteuse 28:19). Selle ülesande täitmiseks on mõned asunud teenima sinna, kus vajadus jumalateenijate järele on suurem. Et uues keskkonnas edukalt hakkama saada, peavad nad mõistma sealse kultuuri eripärasusi ja kohanema nendega. See võimaldab neil töötada üksmeeles oma vendade ja õdedega ning saada paremaid tulemusi avalikus teenistuses.

Lisaks on paljud inimesed selles rahutus maailmas põgenenud kas poliitilistel või majanduslikel põhjustel oma raskustes vaevlevalt kodumaalt ning end sisse seadnud mujal maades. Niisiis võime vägagi tõenäoliselt neile meie kanti ümberasunud inimestele tunnistuse andmisel puutuda ka kokku uute kommetega (Matteuse 22:39). Esmane kokkupuude teistsuguste toimimisviisidega võib meis segadust tekitada.

Selgelt määratletavad valdkonnad

Kultuur on põimitud inimühiskonna kangasse. Kui mõttetu oleks seepärast olla ”liiga õiglane” ja kaaluda iga tähtsusetumagi kombe puhul, kas see sobib ühte Piibli põhimõtetega või mitte! (Koguja 7:16.)

Samas on aga oluline kindlaks teha, millised kohalikud kombed on selgelt vastuolus Jumala põhimõtetega. Üldiselt pole seda raske teha, sest on olemas Jumala Sõna, mis on mõeldud ”parandamiseks” (2. Timoteosele 3:16). Näiteks on mõnel maal tavapärane olla abielus paljude naistega, kuid tõelised kristlased järgivad Pühakirja mõõdupuud — mees olgu abielus vaid ühe naisega, kuni naine elab (1. Moosese 2:24; 1. Timoteosele 3:2).

Samamoodi on tõelisele kristlasele vastuvõetamatud mõningad matusekombed, mille eesmärk on eemale hoida kurje vaime või mis põhinevad usul hinge surematusse. Mõned suitsutavad viirukit või esitavad lahkunuile palveid, et kurje vaime eemale peletada. Teised valvavad surnu juures või korraldavad koguni teise matuse eesmärgiga aidata surnutel valmistuda eluks teises ilmas. Kuid Piibel õpetab, et kui inimene sureb, siis ta ”ei tea enam midagi” ning pole seetõttu võimeline tegema kellelegi ei head ega kurja (Koguja 9:5; Laul 146:4).

Muidugi on ka hulgaliselt selliseid kombeid, mis ühtivad Jumala Sõnaga. Kui kosutav on küll kokku puutuda kultuuriga, kus külalislahkus on ikka veel au sees, kus komme nõuab, et isegi võõrast tuleb soojalt tervitada ja avada talle koduuks, kui see on vajalik! Kui sind ennast sel viisil koheldakse, kas ei ajenda see sind toimima samal moel? Kui see seda teeb, parendab see kindlasti sinu kristlikku isiksust (Heebrealastele 13:1, 2).

Kellele küll meeldib see, kui teda pannakse ootama? Mõnel maal tulebki seda aga ette harva, kuna täpsusest peetakse lugu. Piibel räägib meile, et Jehoova on korra Jumal (1. Korintlastele 14:33). Seepärast on ta kindlaks määranud ”päeva ja tunni”, mil ta teeb kurjusele lõpu, ning ta kinnitab meile, et see sündmus ”ei jää hiljaks” (Matteuse 24:36; Habakuk 2:3, UM). Kultuur, kus omal kohal on mõistlik täpsus, aitab meil olla distsiplineeritud ja ilmutada kohast lugupidamist kaasinimeste ja nende aja vastu, mis on kahtlemata kooskõlas Piibli põhimõtetega (1. Korintlastele 14:40; Filiplastele 2:4).

Kuidas on lugu kahjutute kommetega?

Kui mõned kombed sobivad ilmselgelt ühte kristliku eluviisiga, siis teised ei sobi sootuks mitte. Kuidas on siis lugu selliste kommetega, mida ei saa määratleda heaks või halvaks? Paljud kombed on kahjutud ning oma suhtumisega neisse saame näidata, kui tasakaalukas keegi meist vaimselt on.

Näiteks on olemas mitmesuguseid tervitamisviise — käepigistus, kummardus, suudlus või ka kallistus. Samuti on olemas tohutus mitmekesisuses lauakombeid. Mõnel maal söövad inimesed ühelt taldrikult või samast kausist. On paiku, kus röhitsemine on kohane — koguni soovitatav — hindamisväljendus, samal ajal kui mujal võidakse seda pidada sobimatuks ja lausa kombetuse krooniks.

Selle asemel et otsustada, milline neist neutraalsetest kommetest sulle isiklikult kas meeldib või mitte, keskendu pigem sellele, et omandada õiget suhtumist nendesse. Piibli aegumatu nõuanne soovitab mitte teha ’midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvata alanduses üksteist ülemaks kui iseennast’ (Filiplastele 2:3). Sarnaselt ütleb Eleanor Boykin oma raamatus ”This Way, Please—A Book of Manners”: ”Ennekõike vajad sa head südant.”

Taoline alandlik lähenemisviis hoiab meid halvustamast teiste kombeid. Me tahame hoopiski ise initsiatiivi üles näidata ja teiste elu paremini tundma õppida, täita nende kombeid, maitsta nende toitu, mitte aga end tagasi hoida ja vaadata kõõrdi kõigele, mis tundub teistmoodi. Kes on avala meelega ja valmis katsetama uusi teid, see ütleb hea sõna oma külalisele või võõramaalastest naabritele. ’Oma südame avardamine’ ja silmaringi laiendamine tuleb kasuks meile endalegi (2. Korintlastele 6:13).

Kui mingi komme takistab vaimset kasvu

Mida teha siis, kui mingi komme pole just iseenesest pühakirjavastane, ent ei soodusta ka vaimset kasvu? Näiteks mõnel maal kalduvad inimesed kangesti kõike edasi lükkama. Selline muretu ellusuhtumine võib küll vähendada stressi, kuid teeb meil tõenäoliselt raskemaks täita oma ametit õigesti (2. Timoteosele 4:5).

Kuidas me saame teisi innustada mitte viskama tähtsaid toimetusi homse varna? Pea meeles — ”ennekõike vajad sa head südant”. Me võime ise anda armastusest ajendatuna eeskuju ja selgitada siis lahkelt, millist kasu toob see, kui ei lükka homseks seda, mida saab teha täna (Koguja 11:4). Samal ajal peame aga pidama silmas, et me ei tooks vastastikust usaldust produktiivsuse ohvriks. Kui teised otsekohe meie soovitusi kuulda ei võta, ei tohiks me isandaina nende üle valitseda ega valada nende peale välja oma pahameelt. Armastus peab alati võidutsema tõhususe üle (1. Peetruse 4:8; 5:3).

Võttes arvesse kohalikku maitset

Me peame olema kindlad, et iga meie soovitus on ka tõepoolest põhjendatud ega ole üksnes püüe suruda peale omaenda maitset. Näiteks varieeruvad suuresti riietusstiilid. Paljudes paikades on mehel hea sõnumi kuulutustööl sünnis kanda lipsu, ent mõnedes troopikamaades võib see näida ülemäära ametlik. Selles osas aitab tihti otsust langetada see, kui võtta arvesse, mida peetakse selles paikkonnas sündsaks rõivastuseks ametiisiku puhul, kes lävib avalikkusega. Tundliku riietusküsimuse käsitlemine nõuab ”mõistlikku meelt” (1. Timoteosele 2:9, 10).

Mida teha aga siis, kui mingi komme meile ei meeldi? Kas peaks selle automaatselt kõrvale heitma? Mitte tingimata. Varem mainitud komme meestel omavahel käest kinni hoida oli tolles Aafrika ühiskonnas igati vastuvõetav. Kui see misjonär nägi teisigi mehi käest kinni kõndimas, tundis ta end palju vabamalt.

Apostel Paulus külastas oma ulatuslike misjonireiside ajal kogudusi, kuhu kuulus igasuguse taustaga inimesi. Kahtlemata tuli kokkupõrkeid kultuurierinevuste pinnal ette tihti. Seega kohandas Paulus end võimalikkuse piires mistahes kommetega, hoides samal ajal vankumatult kinni Piibli põhimõtetest. ”Ma olen kõikidele saanud kõigeks,” ütles ta, ”et ma igapidi mõned päästaksin” (1. Korintlastele 9:22, 23; Apostlite teod 16:3).

Mõned asjakohased küsimused võivad aidata meil otsustada, kuidas uute kommete puhul toimida. Millise mulje me jätame kõrvalseisjatele, kui me mingi kombe omaks võtame või vastupidi — selle kõrvale heidame? Kas teeb see neile Kuningriigi sõnumi köitvamaks, kui nad näevad, et püüame nende kultuuri sisse sulada? Teisest küljest, kas ei anna mingi kombe omaksvõtmine põhjust ’meie ametit laita’? (2. Korintlastele 6:3.)

Kui tahame saada ’kõikidele kõigeks’, peame ehk muutma mõningaid sügavalt sissejuurdunud arusaamu sellest, mis on sünnis ja mis mitte. Sageli sõltub see, kas mingi teguviis on ”õige” või ”vale”, pelgalt sellest, kus me elame. Niisiis, ühel maal võib see, kui mehed omavahel käest kinni hoiavad, väljendada sõprust, mitmel pool mujal võib see aga Kuningriigi sõnumile ilmselgelt halba varju heita.

Kuigi on kombeid, mis on paikkonniti vastuvõetavad ja mida kristlastelgi võib olla sobiv järgida, on tarvis olla ettevaatlik.

Ära mine üle piiri!

Jeesus Kristus ütles, et kuigi tema jüngreid ei pea ära võetama maailmast, peavad nad püsima ”maailmast” lahus (Johannese 17:15, 16). Mõnikord pole aga kerge tõmmata piiri selle vahele, mis on Saatana maailmast ja mis on üksnes kultuur. Muusika ja tantsimine näiteks on kinnistunud pea igas kultuuris, kuid ühel maal võivad need olla omandanud suurema tähenduse kui teisel.

Me võime kergesti kalduda kujundama oma arvamust selle põhjal, mida oleme elus näinud, mitte niivõrd arvesse võttes Pühakirja mõistlikke mõtteid. Alex, vend Saksamaalt, määrati teenima Hispaaniasse. Seal, kus ta varem oli elanud, polnud tantsimine just eriti populaarne, kuid Hispaanias on see osa kultuurist. Kui ta nägi esimest korda üht venda ja õde tantsimas hoogsat kohalikku tantsu, ei teadnud ta, mida arvata. Kas on seesugune tantsimine vale, ehk maailmalik? Kas selle kombega kaasaminemine tähendaks oma mõõdupuude allalaskmist? Alex mõistis, et kuigi see muusika ja tantsimine on teistsugused, polnud vähimatki põhjust oletada, et tema hispaania vennad ja õed on oma kristlikud mõõdupuud allapoole seadnud. Seda segadust põhjustas temas kultuurierinevus.

Samas aga tunnistab Emilio, kellele meeldib tantsida hispaania traditsioonilisi tantse, et siin on olemas ka oht. ”Olen märganud, et paljude tantsude puhul tuleb paaristantsijail olla väga lähedases kontaktis,” selgitab ta. ”Vallalisena ma tean, et see võib mõjutada vähemalt ühe poole tundeid. Teinekord kasutatakse tantsimist ka soodsa võimalusena ilmutada oma kiindumust kellessegi, kelle vastu tuntakse huvi. See, kui muusika on ülesehitav ja füüsilist kontakti võimalikult vähe, võib olla kaitseks. Kuid pean siiski möönma, et kui grupp noori vallalisi vendi ja õdesid üheskoos välja tantsima läheb, on väga raske säilitada teokraatlikku atmosfääri.”

Loomulikult ei taha me tuua oma kultuuri ettekäändeks ilmalikule käitumisele. Laulmisel ja tantsimisel oli oma koht ka iisraeli kultuuris ning kui iisraellased olid vabastatud Egiptusest, pühitsesid nad seda Punase mere ääres nii laulu kui tantsuga (2. Moosese 15:1, 20). Ometi erines nende muusika ja tantsimine neid ümbritseva paganliku maailma omast.

Kurb küll, kuid oodates Moosest naasvat Siinai mäelt, muutusid iisraellased kärsituks, valmistasid kuldvasika ning pärast söömist ja joomist ’tõusid üles mängima’ (2. Moosese 32:1—6). Mooses ja Joosua muutusid rahutuks, niipea kui nende lauluhäält kuulsid (2. Moosese 32:17, 18). Iisraellased olid ületanud piiri ning nüüd sarnanes nende laul ja tants paganliku maailma omaga nende ümber.

Nii võivad tänapäevalgi meie kodukohas muusika ja tantsimine üldiselt vastuvõetavad olla ega pruugi riivata kellegi südametunnistust. Ent kui ruumis on valgus hämardatud ja sellele on lisatud vilkuvad tuled või kui mängib veidi teistsuguse rütmiga muusika — siis see, mida varem sobivaks peeti, võib nüüd peegeldada maailma vaimu. ”Meie kultuur lihtsalt on selline,” võidakse vastu väita. Aaron tõi sarnase vabanduse, kui ta kiitis heaks paganlikud meelelahutus- ja jumalakummardamisvormid, nimetades neid ekslikult ”Jehoova pühaks”. Sel mannetul vabandusel polnud kaalu. Miks muidu öeldi nende teguviisi kohta koguni, et see oli ”kahjurõõmuks nende vaenlastele” (2. Moosese 32:5, 25).

Kultuuril on oma koht

Eksootilised kombed võivad meid esmalt küll ehk šokeerida, kuid kõik neist ei pruugi sugugi mitte sobimatud olla. Oma ’treenitud tajuvõimete’ abil võime kindlaks teha, millised kombed sobivad kristlike põhimõtetega ühte ja millised mitte (Heebrealastele 5:14, UM). Kui meil on hea süda ja see on täis armastust kaasinimese vastu, siis me ka käitume kohasel viisil, kui tegemist on kahjutu kombega.

Tasakaalukas suhtumine erisugustesse kultuuridesse aitab meil saada ’kõikidele kõigeks’, kui me kuulutame Kuningriigi head sõnumit inimestele kas meie oma kodukohas või kuskil kaugemal. Ning kahtlemata me leiame, et tervitades erisuguseid kultuure, võib meie elu olla tähendusrikas, värvikas ja huvitav.

[Pilt lk 20]

Kristlasele kohaseid tervitamisviise on mitmeid

[Pilt lk 23]

Tasakaalukas suhtumine erisugustesse kultuuridesse muudab elu tähendusrikkaks ja värvikaks