Leidsin midagi hinnalisemat kui kuld

JUTUSTANUD CHARLES MYLTON

Ühel päeval ütles isa: ”Saadame Charlie Ameerikasse, kus raha kasvab puu otsas. Ta võiks seal veidi teenida ja siis meile siia saata!”

INIMESED tõepoolest arvasid, et Ameerika tänavad on sillutatud kullaga. Elu Ida-Euroopas oli noil päevil äärmiselt raske. Mu vanematel oli väike talu, kus nad pidasid mõnd lehma ja kanu. Meil polnud majas ei elektrit ega veevärki, ent sel ajal polnud seda ka kellelgi teisel meie kandis.

Ma sündisin ligi 106 aastat tagasi, 1. jaanuaril 1893, Hoszowczyki külas. Meie küla asus Galiitsia provintsis, mis oli tollal Austria-Ungari impeeriumi haldusala. Nüüd asetseb Hoszowczyk Ida-Poolas, Slovakkia ja Ukraina lähistel. Talv oli seal karm ja lumi sügav. Kui olin umbes seitsmene, käisin ligikaudu pool kilomeetrit, kuni jõudsin ojani, mille jäässe raiusin kirvega augu — nii sain kätte vee. Tassisin selle koju ning ema kasutas seda toiduvalmistamisel ja koristustöödes. Pesu pesi ta ojas, kasutades suuremaid jääkamakaid pesulauana.

Hoszowczykis koole polnud, kuid ma õppisin rääkima poola, slovakkia, ukraina ja vene keelt. Meid kasvatati kreeka õigeusu vaimus ja ma teenisin ka altaripoisina. Kuid juba siis, kui olin alles väike, tegid preestrid mu meele mõruks, kuna meil ei lubanud nad reedel liha süüa, ise aga tegid seda küll.

Mõned meie sõbrad, kes olid Ameerika Ühendriikides tööl olnud, olid pöördunud tagasi koju, kaasas raha, millega nad tegid korda oma elamise ja ostsid tallu masinaid. Seepärast rääkiski isa minu saatmisest Ameerikasse, kuhu mõned naabrid plaanisid taas minna. See oli aastal 1907, mil olin 14-aastane.

Sekeldused Ameerikas

Peagi olin laeval ja kahe nädala pärast teisel pool Atlandi ookeani. Sel ajal pidi olema taskus 20 dollarit, vastasel juhul saadeti sind kodumaale tagasi. Mul oli kaasas 20-dollariline hõbetükk ning olin seega üks neist miljoneist, kes läbi Ameerika ukse, Ellis Islandi (New York) lõpuks Ameerikasse jõudsid. Raha seal loomulikult puu otsas ei kasvanud, ka polnud tänavad kullaga sillutatud. Tegelikult olid paljud neist sootuks sillutamata!

Sõitsime rongiga Johnstowni Pennsylvanias. Mehed, kellega koos reisisin, olid seal olnud juba varem ja teadsid pansionaati, kus peatuda. Minu eesmärk oli üles leida oma vanem õde, kes elas Jerome’is Pennsylvania osariigis, mis, nagu ma hiljem teada sain, asus sealt vaid umbes 25 kilomeetri kaugusel. Kuid ma ütlesin Jerome’i [džeroum] asemel Yarome [järoum], kuna minu emakeeles hääldatakse j-i nagu y. Mitte keegi polnud Yarome’ist kuulnud. Niisiis olin võõral maal, vaevalt purssisin inglise keelt ja rahagi polnud just palju.

Igal hommikul käisin otsimas tööd. Pikast rivist tööbüroo ukse taga seisjaist said endale töö vaid kaks-kolm. Seega pöördusin iga päev tagasi pansionaati ja õppisin inglise keelt, milles olid mulle abiks mõned raamatud iseõppijaile. Vahel tegin juhutöid, kuid kuud läksid ning raha oli otsakorral.

Kokkusaamine omastega

Ühel päeval möödusin rongijaama lähedal asuvast hotellist, kus oli baar. Küll lõhnas isuäratavalt! Võileivad, viinerid ja veel muu oli baaris tasuta, kui ostsid suure kannu õlut, mis maksis viis senti. Olin alaealine, kuid baaripidajal hakkas minust hale ja ta müüs mulle õlut.

Kui ma sõin, ütlesid mingid mehed mulle: ”Joo kiiresti! Kohe läheb rong Jerome’isse.”

”Kas te mõtlete Yarome’isse?” küsisin ma.

”Ei, Jerome’isse,” kostsid mehed. Seal siis saingi teada koha, kus mu õde elas. Õigupoolest sealsamas baaris sain ma ka kokku mehega, kes elas temast vaid kolm maja edasi! Niisiis ostsin rongipileti ning leidsin lõpuks oma õe.

Mu õde ja ta abikaasa pidasid pansionaati, kus elasid söekaevurid, ning ma elasin koos nendega. Nende kaudu sain ma ka töö ning minu ülesandeks oli valvata pumpa, mis pumpas kaevandusest välja vett. Kui see seisma jäi, pidin kutsuma mehhaaniku. Selle töö eest sain ma päevas 15 senti. Veel töötasin ma raudteel, tellisetehases ja isegi kindlustusagendina. Hiljem aga kolisin ma Pittsburghi, kus elas mu vend Steve. Seal töötasime koos terasevabrikus. Kuid mitte kunagi ei teeninud ma raha nii palju, et oleksin saanud seda koju saata.

Perekond ja matused

Ühel päeval märkasin teel tööle üht toatüdrukut seismas maja ees, kus ta oli palgal. ”Küll ta on kena,” mõtlesin endamisi. Kolm nädalat hiljem, see oli aastal 1917, Helen ja mina abiellusime. Järgneva kümne aasta jooksul sündis meile kuus last, kellest üks suri juba väikelapseeas.

Aastal 1918 asusin tööle Pittsburghi Railwaysi trammijuhina. Trammipargi lähedal oli kohvik, kus sai tassi kohvi juua. Näis, et selle kaht kreeklasest omanikku ei huvitanudki niivõrd see, kas sa sealt ostad midagi või ei, kuivõrd see, et nad saaksid rääkida sulle Piiblist. Mina ütlesin: ”Kas te tahate öelda, et kogu maailm on valel teel ja ainult teie kahekesi olete need õiged?”

”No vaata Piiblist järele!” laususid nemad. Kuid sel ajal nad mind veenda ei suutnud.

Kahjuks 1928. aastal mu kallis Helen haigestus. Kuna lapsed vajasid hoolitsust, saatsin nad elama mu õe ja tema abikaasa juurde Jerome’i. Selleks ajaks olid nad ostnud endale talu. Külastasin lapsi tihti ja maksin iga kuu nende toiduraha. Peale selle saatsin neile riideid. Heleni olukord paraku halvenes ning 27. augustil 1930 ta suri.

Tundsin end üksikuna ja olin rivist väljas. Kui läksin preestri juurde matuste asjus, ütles ta: ”Te ei kuulu enam sellesse kirikusse. Te ei ole juba rohkem kui aasta maksnud kirikumaksu.”

Selgitasin talle, et mu naine põdes kaua ja et kui vähegi raha rohkem oli, andsin selle lastele, nii et nemad saaksid Jerome’i kiriku heaks annetada. Kuid enne kui preester nõustus matusetalitust läbi viima, pidin maksma maksud tagantjärele, milleks pidin võtma võlgu 50 dollarit. Peale selle tahtis preester 15 dollarit missa eest käli pool, kuhu pidid kogunema sõbrad ja pere, et Helenile viimset austust avaldada. Mul lihtsalt polnud neid 15 dollarit kuskilt võtta, kuid preester oli nõus pidama selle missa tingimusel, et toon talle selle raha ära palgapäeval.

Kui palga kätte sain, pidin selle eest muretsema lastele jalatseid ja koolirõivaid. Siis, umbes kaks nädalat hiljem, astus preester minu trammi. ”Sa oled mulle ikka veel 15 dollarit võlgu,” ütles ta. Ning oma peatuses maha minnes ähvardas ta: ”Ma veel lähen su ülemuse juurde ja lasen tal selle raha su palgast maha võtta.”

Tööpäeva lõppedes läksin oma töödejuhataja juurde ja rääkisin talle juhtunust. Kuigi ta oli katoliiklane, ütles ta: ”Kui see preester siia tuleb, ütlen talle otse, mis ma asjast arvan!” See pani mind mõtlema selle üle, et preestrid on üksnes meie raha peale maiad ega õpeta meile kunagi midagi Piibli kohta.

Õpin tundma tõde

Kui ma järgmisel korral olin kohvikus, mida pidasid need kaks kreeka meest, tuli jutuks minu kogemus seoses preestriga. Selle tulemusel hakkasin ma uurima piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti. Olin terve öö üleval ning lugesin Piiblit ja piiblilist kirjandust. Ma sain teada, et Helen ei piinle puhastustules, nagu preester oli rääkinud, vaid magab surmaund (Iiobi 14:13, 14; Johannese 11:11—14). Tõepoolest, olin leidnud midagi palju hinnalisemat kui kuld — see oli tõde!

Mõni nädal hiljem oma esimesel piibliuurijate koosolekul Pittsburghi Garden Theatre’is tõstsin ma käe ja ütlesin: ”Olen täna õhtul Piibli kohta rohkem teada saanud kui kõigi nende aastate jooksul, mil käisin kirikus.” Kui siis hiljem küsiti, kes soovib järgmisel päeval kuulutustööle minna, oli minu käsi jällegi püsti.

1931. aasta 4. oktoobril sümboliseerisin oma pühendumist Jehoovale veeristimise kaudu. Vahepeal aga sain rentida maja ja tuua lapsed enda juurde tagasi ning palkasin ka koduabilise, kes aitas nende eest hoolt kanda. Lisaks perekondlikele kohustustele osalesin ma jaanuarist 1932 kuni juunini 1933 ühes erilises teenistuses, mida kutsuti osaajaliseks teenistuseks, ning rääkisin igas kuus 50—60 tundi teistele Piiblist.

Umbes sellel ajal hakkasin ka tähele panema üht väga kena noort naist, kes paistis alati minu trammiga sõitvat tööle ja tagasi. Meie pilgud kohtusid sageli minu tagavaatepeeglis. Sel moel me Maryga kohtusimegi. Pärast mõningast kurameerimist abiellusime 1936. aasta augustis.

1949. aastal võimaldas mu tööstaaž valida mul töögraafiku, mis lubas mul hakata pioneeriks ehk täisajaliseks teenijaks. Mu noorim tütar Jean oli astunud pioneerteenistusse 1945. aastal ning me tegime pioneeritööd koos. Hiljem kohtas Jean Sam Friendi, kes teenis Peetelis, Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis.a Nad abiellusid 1952. aastal. Mina jätkasin pioneeritööd Pittsburghis ning juhatasin paljusid piibliuurimisi, mingil ajal koguni 14 perega nädalas. 1958. aastal lahkusin trammijuhiametist ja jäin pensionile. Pärast seda oli pioneeritöö lihtne, kuna mul polnud enam tarvis olla päevas kaheksa tundi tööl.

1983. aastal haigestus Mary. Ligi 50 aastat oli ta minu eest ütlemata hästi hoolt kandnud, nüüd püüdsin mina hoolitseda tema eest. Kahjuks 14. septembril 1986 ta suri.

Leian oma sünnipaiga

1989. aastal võtsid Jean ja Sam mind endaga ühes konventidele Poola. Külastasime ka seda paikkonda, kus ma üles kasvasin. Kui venelased selle osa maailmast enda valdusse võtsid, muutsid nad linnade nimed ja saatsid inimesed maalt välja. Üks mu vendadest küüditati Istanbuli ja õde Venemaale. Ja mu küla nimi oli tundmatu inimestele, kellelt seda küsisime.

Siis aga näisid mulle tuttavad taamal asunud mäed. Lähemale jõudes tabasin veel teisigi kodukoha märke — küngas, teeharu, kirik, sild üle jõe. Järsku märkasime oma üllatuseks teeviita, kus seisis kirjas ”Hoszowczyk”! Kommunistid olid seal vähe aega tagasi oma mõjuvõimu kaotanud ning külade algsed nimed olid taastatud.

Meie maja enam alles polnud, kuid alles oli osaliselt maasse mattununa ahi, mille peal väljas toitu valmistati. Siis osutasin ühele suurele puule ja laususin: ”Vaadake seda puud. Ma istutasin selle, enne kui läksin Ameerikasse. Kui suureks ta küll on kasvanud!” Seejärel käisime surnuaedades ning otsisime pereliikmete nimesid, kuid ei leidnud ühtegi.

Tõde esikohal

Kui Jeani abikaasa 1993. aastal suri, küsis Jean, kas ma tahaksin, et ta Peetelist lahkuks ja minu eest hoolitsema hakkaks. Ütlesin talle tookord, et see on halvim, mida ta teha saaks, ja olen seda meelt veel nüüdki. Elasin omal käel kuni 102 aasta vanuseni, siis oli aga vaja elama asuda hooldekodusse. Olen siiani Pittsburghi Bellevue koguduse vanem ning vennad tulevad mulle järele ja viivad mind pühapäeviti kuningriigisaali koosolekutele. Olgugi et ma praegu just palju kuulutustööd teha ei saa, olen ikka põdurate pioneeride kirjas.

Aastate jooksul olen käinud Vahitorni ühingu erikoolides ja saanud väljaõpet ülevaatajatööks. Eelmise aasta detsembris sain ka osa mõnest kogudusevanematele mõeldud kuningriigi teenistuskooli koosolekust. 11. aprillil viis Jean mind viimatisele Jeesuse surma mälestusõhtu pühitsemisele, millest mul on olnud hinnaline eesõigus osa võtta igal aastal alates aastast 1931.

Mõned neist, kellega olen Piiblit uurinud, teenivad nüüd kogudusevanematena, teised on misjonärid Lõuna-Ameerikas ning mõned on juba vanavanemad, kes teenivad Jumalat koos oma lastega. Kolm mu oma lastest — Mary Jane, John ja Jean — ning ka paljud nende lapsed ja lapselapsed teenivad ustavalt Jehoova Jumalat. Ma palun selle eest, et ühel päeval mu kolmas tütar ning ülejäänud lapselapsed ja lapselapselapsed sedasama tegema hakkaksid.

Olen küll juba 105 aastat vana, kuid innustan ikka igaüht uurima Piiblit ja sealt õpitust rääkima teistele. Jah, olen veendunud selles, et jäädes Jehoova ligi, ei pea iial pettuma. Nii võid sinagi omada midagi väärtuslikumat kui kuld, mis hävib — omada tõde, tänu millele võivad meil olla hinnalised suhted meie Eluandja, Jehoova Jumalaga.

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Kui ma olin trammijuht

[Pilt lk 26]

Hooldekodus, kus praegu elan

[Pilt lk 27]

Teeviit, mille leidsime 1989. aastal