Kas sa võid uskuda Piiblit?

USK Piiblisse on laialt levinud ka nüüdisajal. Näiteks Ühendriikides läbiviidud hiljutise Gallupi uurimuse kohaselt väljendas 80 protsenti küsitletuist usku sellesse, et Piibel on Jumala inspireeritud Sõna. Ükskõik kui palju on sellesse uskujaid protsentuaalselt sinu elukohas, on selge, et selliste usklike arvates õpetab kirik Piiblit. Tihtilugu see aga nii pole. Võtame näiteks õpetuse, mille kohaselt hinge karistatakse pärast surma.

Kas Piiblis õpetatakse kuskil puhastustuld või põrgutuld? Praegu vastaksid sellele paljud ristiusu vaimulikud eitavalt. ”New Catholic Encyclopedia” teatab: ”Lõppkokkuvõttes põhineb katoliku puhastustule õpetus pärimusel, mitte Pühakirjal.” Põrgu kohta märgib ”A Dictionary of Christian Theology”: ”UT-s [Uues Testamendis] pole kuskil kirjas, et algselt oleks kuulutatud põrgutuld.”

Tegelikult oli hiljuti ajalehtede esilehekülgedel anglikaani kiriku õpetuslike küsimustega tegeleva komitee soovitus hüljata õpetus põrgutulest täielikult. Litchfieldi katedraali praost dr. Tom Wright teatab, et endised põrgukujutelmad ”tegid Jumalast sadistliku koletise ja põhjustasid paljudele valusaid hingehaavu”. Komitee teadaanne kujutab põrgut kui ”täielikku olematust”.a Samamoodi toob ”New Catholic Encyclopedia” ära katoliku kiriku seisukoha selles küsimuses: ”Tänapäeva teoloogid vaatlevad põrgut kui Jumalast lahusolekut.”

Tegelikult läheb Piibli õpetus hingest vastuollu puhastustule ja põrgutule õpetustega. Piibel räägib sageli hingede surmast. ”Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4). Piibli kohaselt on surnud teadvuseta ega tunne valu. ”Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Samas pakub Piibel lootust selle kohta, et tulevikus äratatakse surnud üles. Kui Jeesuse sõber Laatsarus suri, võrdles Jeesus surma unega. Laatsaruse õde Marta väljendas Piibli lootust, öeldes: ”Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!” Kui Jeesus Laatsaruse surnuist üles äratas, kinnitas ta seda inimkonnale antud lootust (Johannese 5:28, 29; 11:11—14, 24, 44).

Ajaloolased osutavad sellele, et õpetus, mille kohaselt inimesel on temast eraldi eksisteeriv ja surematu hing, ei põhine mitte Piiblil, vaid kreeka filosoofial. ”New Catholic Encyclopedia” täheldab, et muistsed heebrealased ei arvanud, et inimene koosneb materiaalsest kehast ja mittemateriaalsest hingest. Entsüklopeedia ütleb vastava heebrea uskumuse kohta: ”Kui esimene inimene, kelle Jumal valmistas mullast, sai eluõhku, sai ta ”elavaks olevuseks” (1. M[oosese] 2.7). Surma ei vaadeldud nagu kreeka filosoofias inimese kahe osa eraldumisena; kui eluõhk väljub, saab inimesest ”surnu” (3. M[oosese] 21.11; 4. M[oosese] 6.6; 19.13). Iga kord on sõna ”olevus” heebreakeelne vaste [neʹfeš], mida tõlgitakse tihti ’hing’, kuid mis tegelikult tähendab inimest.”

Sama entsüklopeedia märgib, et hiljuti katoliku õpetlased ”väitsid, et U[us] T[estament] ei õpeta hinge surematust hellenistlikus [kreeka] tähenduses”. Entsüklopeedia lõpetab: ”Probleemile ei paku lõplikku lahendust mitte niivõrd filosoofiline spekulatsioon, kuivõrd üleloomulik ülestõusmise and.”

Piibel või pärimus?

Kuidas aga tungisid mittepiiblilised ideed kiriku õpetustesse? Paljud kirikud väidavad, et Piibel on nende suurim autoriteet. Näiteks rääkis hiljuti paavst Johannes Paulus II vajadusest, et ”ustavad tunnustaksid [Pühakirja] tõde kogu selle sügavuses ning kui meie usu ülimat mõõdupuud”. Üldiselt aga tunnistatakse, et ristiusu õpetused pole tänapäeval samad kui esimese sajandi kristlastel. Enamik kirikuid vaatleb neid muutusi osalt kui kiriku õpetuste järkjärgulise arengu tulemust. Veelgi enam, katoliku kirik võtab seisukoha, et kiriku pärimused on sama autoriteetsed kui Pühakiri. ”New Catholic Encyclopedia” ütleb, et kirik ”ei pea tõeks üksi Pühakirja lahus pärimustest ega pärimusi üksi lahus Pühakirjast”.

Ajaloo kestel on kirikud asendanud Pühakirja õpetusi pärimustel põhinevatega. Tegelikult peavad praegu paljud kirikud Piibli õpetusi vääradeks. Näiteks ”New Catholic Encyclopedia” kohaselt on ”ilmne, et paljud piiblilised väited on lihtsalt valed, kui vaadelda neid nüüdisaegse teaduse ja ajaloo seisukohast”. Piibli õpetuse kohta, et surnud on teadvuseta, lisab see entsüklopeedia: ”Isegi usuküsimustes ilmnevad V[ana] T[estamendi] ebatäielikud teadmised .. elust pärast surma.” Selle näitena tsiteerib entsüklopeedia Laulu 6:6: ”Sest surmas ei meenutata sind! Kes surmavallas tänab sind?” Mõned protestantlikud seminarid ja kolledžid ei õpeta enam Piibli eksimatust. Seevastu usub katoliku kirik endal olevat õpetamises eksimatu autoriteedi ehk õpetusameti, mistõttu ta tõlgendab Piibli õpetusi. Võib aga küsida, mis saab siis, kui sellised tõlgendused lähevad Pühakirjaga vastuollu?

Pühakirja tähtsus

Jeesus tsiteeris korduvalt Pühakirja kui autoriteeti, alustades oma mõtete väljendamist tihti sõnadega: ”Kirjutatud on” (Matteuse 4:4, 7, 10; Luuka 19:46). On täiesti selge, et abielust rääkides ei toetunud Jeesus mitte kreeka filosoofiale, vaid Esimeses Moosese raamatus ülestähendatud loomisjutustusele (1. Moosese 1:27; 2:24; Matteuse 19:3—9). Tõesti, Jeesuse jaoks oli Pühakiri Jumala inspireeritud ja põhines faktidel. Palves Jumalale ütles ta: ”Sinu sõna on tõde” (Johannese 17:17).b

Piiblis on ülestähendus sellest, kuidas Jeesus mõistab hukka tolleaegsed usujuhid: ”Te heidate Jumala käsu kõrvale, et pidada oma pärimust! [—] teete nõnda Jumala sõna tühjaks oma pärimusega” (Markuse 7:6—13). Samamoodi võitles ka apostel Paulus selle vastu, et tema õpetustesse ei imbuks kreeka filosoofiat ega vääraid pärimusi. Ta hoiatas: ”Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele” (Koloslastele 2:8; 1. Korintlastele 1:22, 23; 2:1—13). Paulus küll õhutas kristlasi järgima mõningaid traditsioone ja õpetusi, kuid need põhinesid Pühakirjal ning olid sellega täielikus kooskõlas (2. Tessalooniklastele 2:13—15). ”Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik [”täiesti kompetentne”, UM] ja kõigele heale tööle valmistunud,” kirjutas Paulus (2. Timoteosele 3:16, 17).

Paulus nägi ette, et Pühakirja õpetusest hakatakse eemale triivima. Ta hoiatas Timoteost: ”Tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida .. ja käänavad kõrvad ära tõest.” Ta ergutas Timoteost: ”Aga sina ole igapidi kaine” (2. Timoteosele 4:3—5). Ent kuidas? Üks võimalus on olla üllas. Üks kreeka keele leksikon defineerib seda Piibli sõna kui ”valmisolekut õppida ja hinnata midagi erapooletult”. Luukas kasutas seda väljendit, et kirjeldada Pauluse kuulajaid esimese sajandi Beroias. Pauluse õpetused olid neile uued ning nad ei tahtnud lasta end eksitada. Luukas kirjutas neid kiites: ”Need [beroialased] olid üllamad kui Tessaloonika juudid; nemad võtsid sõna vastu kõige hea meelega ja uurisid iga päev Kirjast, kas see on nõnda, nagu kuulutati.” See, et beroialased olid üllad, et teinud neid skeptikuteks, kes ei soovi midagi uskuda. Pigem said just tänu nende ausale uurimistööle paljud neist usklikuks (Apostlite teod 17:11, 12).

Kasu, mida toob Piibli järgi elamine

Algkristlasi tunti nii selle poolest, et nad uskusid vankumatult Piiblisse, kui ka nende ennastohverdava armastuse poolest. Kuid tänapäeval on palju inimesi, kel on ”jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge” (2. Timoteosele 3:5). Mitte ükski kristluse vorm tänapäeval, mis pole kooskõlas algkristlusega, ei avalda inimeste elule tõeliselt head mõju. Kas see aitaks selgitada, miks suures osas ristiusumaailmas võib näha vägivalla ja ebamoraalsuse kasvu, perekondade purunemist ning materialismi? Mõnedes ”kristlikes” maades on julmi etnilisi sõdu peetud isegi ühe ja sama religiooni liikmete vahel.

Kas beroialaste üllameelne vaim on välja surnud? Kas usub tänapäeval mõni grupp inimesi Piiblit ja elab selle järele?

”Encyclopedia Canadiana” täheldab: ”Jehoova tunnistajate töö elustab ja taastab meie ajaarvamise esimese ja teise sajandi algkristlust, mida õpetasid Jeesus ja tema jüngrid.” Jehoova tunnistajatele viidates märgib ”New Catholic Encyclopedia”: ”Nad peavad Piiblit oma uskumuste ainsaks allikaks ja käitumisjuhendiks.”

Kahtlemata on see peamine põhjus, miks üle maailma teatakse Jehoova tunnistajate keskel valitsevat vaimset õitsengut, rahu ja õnne. Seepärast ergutame meie lugejaid Piibli vaimselt tervendavaid õpetusi rohkem tundma õppima. Suuremad teadmised võivad äratada Piibli vastu veelgi suuremat usaldust ning tugevdavad usku Jumalasse. Sellise usu igavesti kestev kasu on väärt pingutusi.

[Allmärkused]

[Pilt lk 6]

Apostel Paulus ja teised kuulutasid turul

[Pilt lk 7]

Jehoova tunnistajad peavad ”Piiblit oma uskumuste ainsaks allikaks ja käitumisjuhendiks”