Olen püüdnud olla ”töötegija, kellel pole tarvis häbeneda”

JUTUSTANUD ANDRÉ SOPPA

Käis II maailmasõda, mis tõi endaga kaasa kirjeldamatu verevalamise ja ahastuse. Olin signaliseerija Saksa mereväes, mille baas asus Norras Narviki lähedal, ja nägin otseselt, kui ebainimlikult võivad inimesed üksteist kohelda. Kui ma öösiti fjordide varjus virmaliste ebamaist ilu vaatlesin, hakkasin elu üle sügavalt järele mõtlema. Olin kindel, et Jumal, kes midagi sellist on loonud, ei saa olla vastutav sõjakoleduste eest.

SÜNDISIN 1923. aastal Tšehhi piiri lähedal väikeses Lassoti külas (praegu Poolas) ning kasvasin üles vaeses taluniku peres. Minu vanemad olid aktiivsed katoliiklased ning religioon etendas meie elus väga tähtsat rolli. Siiski hakkasin juba varases eas meie usus kahtlema. Meie külas elas kolm protestantide perekonda ning katoliiklik kogukond ei suhelnud nendega. Ma ei suutnud mõista, miks see küll nii peab olema. Koolis õppisime katekismust. Ühel päeval palusin preestril selgitada kolmainuõpetust, aga kõik, mis ma vastuseks sain, oli kümme kepihoopi. Kui olin 17-aastane, juhtus midagi, mis kinnitas mu arvamust kiriku kohta. Mu ema vanemad surid kuuajalise vahega ja emal ei olnud piisavalt raha, et maksta kahe kirikliku matusetalituse eest. Seepärast küsis ta preestrilt, kas ta võiks talle hiljem maksta. ”Su vanematel ju ometi oli midagi hinge taga,” kostis preester. ”Müü see maha ja matuseraha on käes.”

Mõned aastad varem, pärast Hitleri võimuletulekut aastal 1933, ei tohtinud me enam poola keeles kõnelda. Pidime rääkima saksa keeles. Kes keeldusid seda tegemast või ei suutnud saksa keelt ära õppida, jäid vähehaaval kaduma. Hiljem öeldi meile, et nad viidi koonduslaagritesse. Isegi meie külale pandi saksa nimi Grünfliess. 14-aastaselt tulin koolist ära, aga kuna ma ei kuulunud noorte hitlerlaste organisatsiooni, oli mul raske tööd leida. Lõpuks siiski õnnestus mul saada sepa õpipoisiks. Kui sõda lahti läks, palvetati kirikus Hitleri ja Saksa vägede eest. Mõtlesin, et huvitav, kas ka vastaspoolel samamoodi võidu eest palvetatakse.

Teenin Saksa mereväes

Detsembris 1941 astusin Saksa mereväkke ja 1942. aasta alguses saadeti mind teenima luurelaevale, mis sõitis Norra vetes. Meie ülesandeks oli eskortida Trondheimi ja Oslo vahel sõitvaid laevu, mis transportisid sõdureid, sõjamoona või kaupa. Kord merel olles kuulsin, kuidas kaks meremeest omavahel rääkisid, et Piibel ennustavat maailma lõppu. Ehkki nad kartsid sellest avalikult rääkida, ütlesid nad mulle, et nende vanemad käivad läbi Jehoova tunnistajatega, aga nad ise polevat nende eeskuju järginud. See oli esimene kord, kui kuulsin Jehoova tunnistajatest.

Kui sõda lõppes, võtsid britid meid vangi ja andsid ameeriklaste kätte, et meid viidaks tagasi Saksamaale. Need, kelle kodu oli nüüd Nõukogude Liidu kontrolli all oleval territooriumil, saadeti Põhja-Prantsusmaale Liévini vangilaagrisse ja pandi söekaevandusse tööle. See oli 1945. aasta augustis. Mäletan, et pärisin ühelt prantslasest vangivalvurilt, mis usku ta on. ”Katoliiklane,” vastas ta. Kuna mina olin samuti katoliiklane, küsisin talt, mida me siis üksteisele teinud oleme. ”Ära püüagi sellest aru saada. See lihtsalt on nii,” kostis ta. Kuid mulle ei mahtunud pähe, kuidas võivad ühe ja sama religiooni liikmed omavahel võidelda ja üksteist tappa.

Valguskiir söekaevanduses

Kui olin koos kohalike kaevuritega esimest päeva tööl, jagas üks mees, Evans Emiot, minuga oma võileibu. Ta oli pärit Ühendriikidest Ohiost, kuid oli juba mitu aastat Prantsusmaal elanud. Ta rääkis mulle maailmast, kus sõdu enam pole. Tema lahke olek hämmastas mind. Ta ei kandnud minu vastu viha, ehkki ma olin sakslane ja tema oli ameeriklane. Me ei kohtunud uuesti enne kui 1948. aasta alguses ja siis andis ta mulle brošüüri pealkirjaga ”Rahuvürst”. Sealt lugesin viimaks heast Jumalast, kes vihkab sõda, sellisest Jumalast, keda olin virmalisi vaadeldes ette kujutanud. Otsustasin otsida üles religiooni, kes seda õpetas. Kuna Evans töötas kaevanduse teises osas, oli võimatu temaga kokku saada. Käisin siis läbi kõik meie vangilaagri usugrupid ja pärisin, kas keegi teab midagi sellest brošüürist, aga asjata.

Aprillis 1948 vabanesin viimaks vangilaagrist ja minust sai vaba tööline. Kohe esimesel pühapäeval üllatas mind tänavalt kostev mahe kellahelin. Kui rõõmus ma küll olin, kui nägin Evansit! Ta oli koos grupi Jehoova tunnistajatega, kes kandsid seljas reklaamplakateid, kuhu oli kirjutatud avaliku kõne pealkiri. Tunnistaja, kes kella helistas, oli Marceau Leroy, kes on praegu Prantsusmaa harubüroo komitee liige. Mind tutvustati saksa keelt kõnelevale poolakale nimega Joseph Kulczak, kes oli oma usu pärast koonduslaagris olnud. Ta kutsus mind koosolekule, mis toimus samal õhtul. Ega ma sellest, mis seal räägiti, palju aru ei saanud, aga kui kõik kohalolijad korraga käe üles tõstsid, pärisin oma kõrvalistujalt, milles asi. ”Nendel on võimalik minna järgmisel nädalal Dunkerque’i kuulutama,” kostis ta. ”Kas ma tohin ka tulla?” küsisin. ”Aga muidugi!” kõlas vastus. Niisiis läksin järgmisel pühapäeval majast majja kuulutama. Ehkki kõik, keda me kohtasime, ei osutanud soodsat vastukaja, nautisin seda tööd ja mõne aja pärast osalesin kuulutustöös juba regulaarselt.

Õpin ennast talitsema

Peagi hakkasid Jehoova tunnistajad kuulutama ka barakkides, kus elasid vabastatud saksa vangid. Mulle polnud see kerge, sest olin seal tuntud oma keevalise loomu poolest. Kui mõni mind tõsiselt ei võtnud, kippusin ähvardama: ”Vaata ette, tagajärjed võivad kurvad olla!” Kaevanduses tööl olles ma kord isegi äigasin ühele, kes Jehoovat pilkas.

Jehoova abiga suutsin ennast siiski muuta. Kord, kui me barakkides kuulutasime, hakkas üks punt liiga palju alkoholi joonud mehi mõne tunnistajaga tüli norima. Minu süttivat loomust tundes püüdsid vennad, kellega ma koos olin, takistada mind sekkumast, aga juba tüüriski üks mees ähvardavalt minu poole ja hakkas oma jakki ära võtma. Ma tulin jalgrattalt maha, andsin selle temale hoida ja panin käed taskusse. Ta oli nii üllatunud, et jäi kuulama, mis mul öelda on. Soovitasin tal koju magama minna ja tulla siis avalikku kõnet kuulama. Ja ta oli tõesti täpselt kell kolm kohal! Lõpuks võtsid umbes kakskümmend endist vangi sõnumi vastu. Mind ristiti 1948. aasta septembris.

Tihe, kuid tasutoov ajakava

Minu ülesandeks sai hoolitseda kuulutustöö territooriumide eest ning otsida kohti, kus esitada avalikke kõnesid. Selle ülesande täitmiseks sõitsin mõnikord oma väikse mootorrattaga maha ligikaudu 50 kilomeetrit, enne kui ma kaevandusse õhtusesse vahetusse tööle läksin. Nädalalõppudel läksid kahest või neljast kuulutajast ja kõnelejast koosnevad grupid bussiga territooriumi eri osadesse. Suuremates linnades tegime nii, et kui leidsime sobiva koha, valmistasime kõnepidajale oma kohvritest poodiumi. Sageli kandsime seljas reklaamplakateid, kuhu oli kirjutatud avaliku kõne teema, mida kuulama me inimesi kutsusime.

Aastal 1951 kohtasin Jeannette Chauffouri, Jehoova tunnistajat, kes oli pärit Reimsist. See oli armastus esimesest silmapilgust ja aasta pärast, 17. mail 1952, me abiellusime. Kolisime Pecquencourt’i, Douai lähedal asuvasse kaevanduslinna. Peagi tekkis mul aga probleeme tervisega. Mul diagnoositi silikoos, kopsuhaigus, mis oli tingitud kaevuritööst, kuid muud tööd ma ka ei suutnud leida. Kui meilt siis 1955. aastal Saksamaal Nürnbergis rahvusvahelisel konvendil küsiti, kas saaksime aidata väikest kogudust Reini-äärses tööstuslinnas Kehlis, ei takistanud miski meid sinna kolimast. Tol ajal oli sealses koguduses ainult 45 kuulutajat. Järgmise seitsme aasta jooksul, mil me selle kogudusega koos töötasime, kasvas kuulutajate arv 95-ni.

Muud teenistuseesõigused

Kui kogudus oli tugevaks saanud, küsisime ühingult, kas võiksime teenida eripioneeridena Prantsusmaal. Meie suureks üllatuseks saadeti meid Pariisi. Veetsime seal kaheksa rõõmurohket kuud. Meil oli Jeannette’iga kahe peale kokku 42 piibliuurimist. Viis õpilast lasid ennast ristida juba sel ajal, kui me seal olime, ning 11 võtsid hiljem tõe omaks.

Kuna elasime Ladina kvartalis, kohtasime sageli Sorbonne’i professoreid. Üks pensionile jäänud filosoofiaprofessor, kes tegeles usutervendamisega, hakkas Piiblit uurima ja sai Jehoova tunnistajaks. Kord hakkasin Piibli teemadel vestlema ehitusinseneriga, kes käis tihedasti läbi jesuiitidega. Ta tuli meie korterisse kell kolm päeval ja lahkus õhtul kümne ajal. Meie üllatuseks oli ta pooleteise tunni pärast jälle meie ukse taga. Ta oli käinud ühe jesuiidi juures, kes polnud osanud vastata tema küsimustele Piibli prohvetiennustuste kohta. Ta lahkus meilt kell üks öösel ja oli hommikul seitsme ajal juba tagasi. Aja möödudes sai temagi Jehoova tunnistajaks. Selline tõejanu oli meile abikaasaga suureks innustuseks.

Pariisist kutsuti mind Ida-Prantsusmaale reisiva ülevaataja tööle. Prantsuse ja saksa keelt kõnelevate koguduste külastamine ja vendade kinnitamine tõi meile suurt rõõmu. Kui külastasime Rombasi kogudust Lorraine’is, kohtasin Stanislas Ambroszczakki. Ta oli poolakas, kes oli sõja ajal töötanud liitlasvägede allveelaeval ning võidelnud Norra vetes. Olime vaenlastena samu meresid sõitnud. Nüüd olime vennad ja töötasime koos oma Jumala Jehoova teenistuses. Ühel teisel korral, Pariisis kokkutulekul, märkasin ühte tuttavat inimest. See oli laagrikomandant Põhja-Prantsusmaalt, kus olin vangis olnud. Kui rõõmsad me küll olime, et saime konvendi ajal koos töötada! Jumala Sõnal on tõesti vägi muuta endised vaenlased vendadeks ja lähedasteks sõpradeks.

Kui olin olnud reisival tööl 14 aastat, pidin sellest kahjuks loobuma halveneva tervise tõttu. Siiski tahtsime mõlemad abikaasaga jätkata Jehoova teenimist nii suurel määral kui võimalik. Leidsime elu- ja töökoha Mulhouse’i linnas Ida-Prantsusmaal ja hakkasime pioneerideks (täisajalisteks evangeeliumikuulutajateks).

Veel üks töö, millest olen aastate jooksul rõõmu tundnud, on kuningriigisaalide ehitamine. 1985. aastal paluti mul moodustada ehitusbrigaad Ida-Prantsusmaa jaoks. See brigaad, mille panime kokku vilunud oskustöölistest ja teovalmis vabatahtlikest, keda me välja õpetasime, on osalenud rohkem kui 80 saali ehitus- või renoveerimistöödes ning muutnud need Jehoova kummardamise jaoks sobivaks. Olin väga rõõmus, kui sain 1993. aastal osaleda ühe kokkutulekusaali ja viie kuningriigisaali ehitusel Lõuna-Ameerikas Prantsuse Guajaanas.

Raskustest hoolimata rühin ikka edasi

Võin kõhklematult öelda, et rohkem kui 50 aastat teokraatlikus teenistuses on olnud täis rõõme ja teenistuseesõigusi. Kahjuks suri 1995. aasta detsembris mu kallis naine, kes oli olnud mu kõrval 43 aastat. Olin ütlemata kurb ja leinan teda ikka veel, kuid Jehoova annab mulle jõudu ning minu vaimsed vennad ja õed on mulle armastust ja tuge pakkunud, mis on aja möödudes valu mõnevõrra leevendanud.

Mul on siiamaani selgelt meeles, mida üks võitud vend ütles mulle kokkutulekul Saksamaal Münchenis aastal 1963. ”André,” lausus ta, ”ära vaata vasakule ega paremale. Vennad koonduslaagrites pidasid katsumustes vastu. Meie peame sedasama tegema. Me ei tohi kunagi ennast haletseda. Nii et rühi edasi!” Olen neid sõnu alati meeles pidanud. Nüüd, kus tervis ja aastad ei luba mul enam olla nõnda tegus kui varem, leian ikka ja jälle lohutust sõnadest, mis on kirjas Heebrealastele 6:10: ”Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele.” Osaleda Jehoova teenistuses on kindlasti suurim eesõigus, mis kellelgi võib olla. Viimase 50 aasta jooksul olen püüdnud ja püüan veelgi olla ”töötegija, kellel pole tarvis häbeneda” (2. Timoteosele 2:15).

[Pilt lk 22]

Sellise laeva peal teenisin Norra fjordides

[Pilt lk 23]

Põhja-Prantsusmaal jalgrattaga kuulutustööl

[Pilt lk 23]

Üksteise otsa laotud kohvrid olid avaliku kõne pidajale poodiumiks

[Pildid lk 24]

Minu ja Jeannette’i laulatus aastal 1952