Hieronymus — poleemiline teerajaja Piibli tõlkimises

TRENTO kirikukogu kinnitas 8. aprillil 1546, et ladinakeelne Vulgata ”on pälvinud [katoliku] kiriku heakskiidu .. ja et mitte keegi ei tohi mitte ühelgi ettekäändel seda kõrvale lükata”. Olgugi et Vulgata valmimisest oli möödunud juba üle tuhande aasta, oli selle tõlke ja tõlkija Hieronymuse üle veel kaua polemiseeritud. Kes oli Hieronymus? Miks on tema ja ta piiblitõlge poleemikat tekitanud? Kuidas mõjutab tema töö Piibli tõlkimist tänapäeval?

Kuidas sai temast õpetlane

Hieronymus sündis millalgi aastal 346 m.a.j. Stridonis, Rooma provintsis Dalmaatsias, praeguse Itaalia ja Sloveenia piiri lähistel.a Ta vanemad olid küllaltki heal järjel ning raha hüvesid sai ta maitsta juba noorena, õppides Roomas kuulsa grammatiku Donatuse käe all. Ta oli andekas õpilane grammatikas, retoorikas ja filosoofias. Sel ajal alustas ta ka kreeka keele õpinguid.

Pärast aastal 366 Roomast lahkumist rändas Hieronymus ringi, kuni jõudis lõpuks Itaalia linna Aquileiasse, kus ta tutvus asketismi kontseptsiooniga. Olles neist äärmusliku enesesalgamise vaadetest sisse võetud, elas ta koos grupi sõpradega mõne järgmise aasta jooksul askeedielu.

Aastal 373 läks see grupp aga mingil teadmata põhjusel laiali. Pettununa rändas Hieronymus ida poole läbi Bitüünia, Galaatia ja Kiliikia ning jõudis lõpuks välja Süüria Antiookiasse.

Kuid pikk reis mõjus ta tervisele. Olles kurnatud ja põdur, pidi palavik Hieronymusest peaaegu jagu saama. ”Oh, kui nüüd Issand Jeesus Kristus ometi mind sinu juurde kannaks,” kirjutas ta ühele sõbrale. ”Mu vaevatud keha, mis oli juba siiski nõrk, kui ma olin terve, on nõrkemas.”

Just nagu haigusest, üksindusest ja sisemisest konfliktist poleks veel piisanud, tabas Hieronymust peagi järgmine, vaimulikku laadi kriis. Ta nägi unes, et ta ”tõmmati [Jumala] kohtujärje ette”. Seejärel kästi Hieronymusel öelda, kelleks ta end peab, mispeale ta kostis: ”Ma olen kristlane.” Ent taevas olija lausus talle selle peale etteheitvalt: ”Sa valetad, sa oled Cicero, mitte aga Kristuse järgija.”

Kuni selle ajani oli Hieronymus oma teadmisjanu rahuldamiseks uurinud peamiselt paganlikke klassikuid, mitte aga Jumala Sõna. ”Mu südametunnistus piinas mind,” lausus ta. Lootuses asjad korda seada andis Hieronymus unes tõotuse: ”Issand, kui ma veel kunagi ilmalikke raamatuid hangin või selliseid veel kunagi loen, siis ma olen sinu ära salanud.”

Hiljem Hieronymus arutles selle üle, et ta pole tegelikult kohustatud täitma lubadust, mille andis unes. Sellegipoolest otsustas ta vähemalt üldjoontes täita seda tõotust. Hieronymus lahkus Antiookiast ning suundus oma üksinduseotsinguil Süürias asuvasse Chalkise kõrbe. Seal erakuna elades pühendus ta Piibli ja teoloogilise kirjanduse uurimisele. Hieronymus märkis: ”Lugesin Jumala raamatuid suurema innuga, kui olin varem lugenud inimeste kirjutatud raamatuid.” Ta õppis ka ära kohaliku süüria keele ja ühe kristlusse pöördunud juudi abiga hakkas ta õppima heebrea keelt.

Ülesanne paavstilt

Pärast ligikaudu viit aastat mungaelu pöördus Hieronymus tagasi Antiookiasse, et jätkata õpinguid. Ent jõudnud tagasi, nägi ta, et kirik on sügavalt lõhenenud. Tegelikult oli Hieronymus juba kõrbes olles paavst Damasuselt palunud selles küsimuses nõu, öeldes: ”Kirik on jagunenud kolme leeri ning igaüks neist püüab innukalt teha minust oma poolehoidjat.”

Peagi asus Hieronymus toetama Paulinust, kes oli üks neist kolmest mehest, kes pretendeerisid Antiookia piiskopi tiitlile. Hieronymus oli nõus laskma Paulinusel teda vaimulikku ametisse pühitseda kahel tingimusel. Esiteks ta soovis edasi elada mungaelu. Ja teiseks nõudis ta, et ta oleks vaba igasugustest preesterlikest kohustustest mingi kindla kiriku ees.

381. aastal saatis Hieronymus Paulinust Konstantinoopoli kirikukogul ja läks seejärel koos temaga edasi Rooma. Paavst Damasus tundis kiiresti Hieronymuses ära võimeka õpetlase ja keelemehe. Juba aasta pärast anti Hieronymusele mõjukas positsioon ja temast sai Damasuse isiklik sekretär.

Olles sekretär, ei kartnud Hieronymus sekkuda ka avalikesse vaidlustesse. Tundus koguni, justkui need leiaksid ta ise üles. Näiteks elas ta paavsti luksuslikus õukonnas edasi askeedielu. Peale selle kogus ta sellega, et propageeris kasinat eluviisi ning laitis avalikult ja tuliselt maha vaimulikkonna ilmaliku ohjeldamatuse, endale ka hea hulga vaenlasi.

Kuid hoolimata sellest, et tal jätkus arvustajaid, võitis ta paavst Damasuse täieliku poolehoiu. Paavstil oli ka igati põhjust ergutada Hieronymust jätkama oma piibliuurimistööd. Sel ajal olid kasutusel mitmed ladinakeelsed piiblitõlked. Paljud neist olid aga hooletult tõlgitud ning sisaldasid ilmseid vigu. Teiseks valmistas Damasusele muret keel, mis lahutas kiriku vastavalt ida ja lääne kirikualaks. Vähe oli idas neid, kes oskasid ladina keelt; veel vähem oli aga läänes kreeka keele tundjaid.

Seepärast oli paavst Damasus väga huvitatud sellest, et keegi redigeeriks evangeeliumide ladinakeelse tõlke. Damasus soovis tõlget, mis vastaks täpselt algupärasele kreeka keelele, ent oleks samal ajal väljendusrikas ja selge ka ladina keeles. Hieronymus oli nende väheste õpetlaste seas, kes sellise tõlkega oleksid hakkama saanud. Rääkides vabalt kreeka, ladina ja süüria keelt ning omades piisavalt teadmisi heebrea keele vallas, oli ta selleks tööks igati kõlbulik. Niisiis asus Hieronymus Damasuse ülesandel projekti kallale, mis võttis rohkem kui 20 järgnevat aastat tema elust.

Poleemika ägeneb

Ehkki Hieronymus tõlkis evangeeliume väga kiiresti, tegi ta seda õpetlase kombel täpselt. Võrreldes omavahel kõiki tol ajal olemas olnud kreekakeelseid käsikirju, tegi ta ladinakeelses tekstis nii stiililisi kui sisulisi parandusi, et see oleks kreekakeelse tekstiga kooskõlalisem.

Nii Hieronymuse nelja evangeeliumi tõlge kui ka kreekakeelse Septuaginta teksti põhjal redigeeritud ladinakeelne Laulude raamat võeti üldiselt hästi vastu. Ent leidus ka kritiseerijaid. ”Mõned põlastusväärsed inimeseloomad,” kirjutas Hieronymus, ”heidavad mulle pahatahtlikult ette, et sellega, kui ma püüan evangeeliumide lõikudes parandusi teha, ma näitavat, et ei tunnusta muistsete kirjameeste autoriteeti ja astun vastu kogu maailma arvamusele.” Selline hurjutamine sai hoogu paavst Damasuse surma järel aastal 384. Kuna Hieronymus uue paavstiga ei leidnud ühist keelt, otsustas ta Roomast lahkuda. Taas võttis Hieronymus suuna itta.

Kuidas sai temast heebrea keele õpetlane

Aastal 386 seadis Hieronymus end sisse Bethlehemis, kuhu ta jäi oma elu lõpuni. Tema ümber oli kogunenud väike grupp lojaalseid järgijaid, kelle hulgas oli ka Paula, Roomast pärit rikas aadlisoost naine. Paula oli askeetliku eluviisi omaks võtnud Hieronymuse kuulutustöö tulemusena. Temapoolse rahalise toetusega ja Hieronymuse juhtimisel rajati sinna mungaklooster. Seal jätkas ta oma teadusalast tegevust ja lõpetas ka oma elutöö.

Elu Palestiinas võimaldas tal ka parandada oma heebrea keele tundmist. Ta palkas mõned juudi õpetajad, et need aitaksid tal mõista mõningaid selle keele keerukamaid aspekte. Ent isegi õpetaja abiga polnud see kerge. Ühe oma õpetaja, Baraninase kohta Tiberiasest Hieronymus ütles: ”Kui palju vaeva ja väljaminekuid see minult küll nõuab, et Baraninast mind veel öösel õpetama saada.” Miks nad öösel õppisid? Sest Baraninasel oli hirm selle ees, kuidas vaadatakse temale juudi ühiskonnas juhul, kui ta ”kristlasega” läbi käib.

Hieronymuse päevil naeruvääristasid juudid sageli heebrea keelt kõnelevaid paganaid nende suutmatuse tõttu korralikult välja hääldada kurguhäälikuid. Siiski, olgugi et suurte pingutuste hinnaga, oli Hieronymus selleks suuteline. Lisaks sellele translitereeris Hieronymus rohkesti heebrea sõnu ladina keelde. See mitte ainult ei aidanud tal endal neid sõnu meelde jätta, vaid aitas ühtlasi kaasa tolle aja heebrea keele häälduse talletamisele.

Suurim poleemika, mille Hieronymus tekitas

Kui palju Piiblist oli paavst Damasusel plaanis lasta Hieronymusel ära tõlkida, pole täpselt teada. Kuid Hieronymuse suhtumine selle tõlkimisse on igati selge. Ta oli sihiteadlik ja otsusekindel. Tal oli tuline soov valmistada midagi, mis oleks ”kasulik kirikule ja väärtuslik järeltulevatele põlvedele”. Seepärast otsustas ta valmistada kogu Piibli redigeeritud ladinakeelse tõlke.

Heebrea Kirjade puhul otsustas Hieronymus oma töös aluseks võtta Septuaginta. Seda kreekakeelset Heebrea Kirjade tõlget, mille tõlkimist alustati kolmandal sajandil e.m.a., pidasid paljud Jumala otseseks inspireeringuks. Seepärast oli Septuaginta tollaste kreeka keelt kõnelevate kristlaste seas laialt levinud.

Ent oma töös kaugemale jõudes märkas Hieronymus kreekakeelsetes käsikirjades sarnaseid vastuolulisusi nendega, mida ta oli täheldanud ladina keele puhul. Hieronymuse rahulolematus süvenes. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et kui ta tahab valmistada tõesti usaldusväärset tõlget, tuleb tal jätta kõrvale kreekakeelsed käsikirjad, sealhulgas väga lugupeetud Septuaginta, ja pöörduda otse heebrea originaalteksti juurde.

See otsus vallandas meelepahatormi. Mõned süüdistasid Hieronymust, öeldes, et ta väänab teksti ja on Jumala teotaja, kes hülgab kirikutraditsioonid juutide kasuks. Isegi Augustinus — tolle aja juhtiv kirikuteoloog — anus Hieronymust pöörduma tagasi Septuaginta teksti juurde, sõnades: ”Kui sinu tõlget paljudes kirikutes laialdasemalt kasutama hakatakse, on see tõsine asi, kui sel juhul Pühakirja lugemine ladina kirikute ja kreeka kirikute vahele lõhe tekitab.”

Jah, Augustinus kartis, et kirik jaguneb, kui lääne kirikud kasutavad Hieronymuse ladinakeelset teksti — mille aluseks oli heebreakeelne tekst — ning idas asuvad kreeka kirikud kasutavad ikka edasi Septuaginta tõlget.b Lisaks sellele väljendas Augustinus oma umbusaldust selle vastu, et eelistada Septuagintale tõlget, mida suudab kaitsta üksnes Hieronymus.

Mida tegi Hieronymus vastuseks kõigile neile, kes tema arvamust ei jaganud? Oma iseloomule vastavalt ignoreeris Hieronymus kritiseerijaid. Ta jätkas tõlketööd otse heebrea keelest ning aastaks 405 oli tal ladinakeelne Piibel valmis. Aastaid hiljem hakati tema tõlget nimetama Vulgataks, mis tähistab üldtunnustatud tõlget (ladina keeles vulgatus tähendab ”tavaline, miski, mis on üldtuntud”).

Pikaajalised saavutused

Hieronymuse Heebrea Kirjade tõlge oli midagi kaugelt enamat, kui vaid olemasolnud teksti redigeering. See muutis tulevaste põlvede Piibli uurimise ja tõlkimise suunda. Nagu märkis ajaloolane Will Durant, ”jääb Vulgata neljanda sajandi suurimaks ja mõjukaimaks kirjandussaavutuseks”.

Ehkki terava keelega ja vaidlushimuline, oli Hieronymus see, kes teistest sõltumata suunas piibliuurimise tagasi inspireeritud heebreakeelsete tekstide juurde. Ta uuris ja võrdles terase pilguga muistseid Piibli heebrea- ja kreekakeelseid käsikirju, mis meile tänapäeval enam kättesaadavad pole. Tema töö eelnes ka juudi masoreetide tööle. Seega on Vulgata väärtuslik viitematerjal, mille põhjal võrrelda teisi piiblitekstide tõlkeid.

Olgugi et need, kes armastavad Jumala Sõna, ei kiida Hieronymuse äärmuslikku käitumist ja religioosseid vaateid heaks, hindavad nad hoolsat tööd, mida tegi see poleemiline teerajaja Piibli tõlkimises. Tõepoolest, Hieronymuse eesmärk teostus — ta valmistas midagi, mis on ”väärtuslik järeltulevatele põlvedele”.

[Allmärkused]

[Pilt lk 28]

Hieronymuse kuju Bethlehemis

[Allikaviide]

Garo Nalbandian

[Piltide allikaviited lk 26]

Ülal vasakul heebreakeelne käsikiri: loa andnud: Shrine of the Book, Israel Museum, Jerusalem; all vasakul süüriakeelne käsikiri: reprodutseerimisloa andnud: The Trustees of the Chester Beatty Library, Dublin; ülal keskel kreekakeelne käsikiri: loa andnud: Israel Antiquities Authority