Kas ”Jehoova” või ”Jahve”?
”VÄRDVORM”, ”hübriid”, ”ogarus”. Mis on küll pannud Piibli heebrea keele õpetlasi kasutama taolisi jõulisi väljendeid? Väitlus selle ümber, kas ”Jehoova” on Jumala nime kohane hääldusvorm. Juba üle saja aasta on selle üle ägedalt polemiseeritud. Praegusajal näib aga enamik õpetlasi eelistavat kahesilbilist nimekuju ”Jahve”. Kuid kas hääldusvorm ”Jehoova” on tõesti nii ”ogar”?
Poleemika juured
Piibel räägib, et Jumal ise andis oma nime inimkonnale teada (2. Moosese 3:15). Pühakirja tõendid näitavad, et Jumala vanaaja sulased kasutasid seda vabalt (1. Moosese 12:8; Rutt 2:4). Ka teistele rahvastele oli Jumala nimi tuttav (Joosua 2:9). See tõsiasi ilmnes iseäranis siis, kui juudid pöördusid tagasi Babüloni vangipõlvest ning hakkasid läbi käima paljudest rahvastest inimestega (Laul 96:2—10; Jesaja 12:4; Malakia 1:11). Teoses ”The Interpreter’s Dictionary of the Bible” öeldakse: ”On olemas märkimisväärseid tõendeid selle kohta, et eksiilijärgsel ajal hakkasid paljud võõramaalased juutide religiooni vastu huvi tundma.” Kuid meie ajaarvamise esimeseks sajandiks oli Jumala nime suhtes tekkinud ebausk. Lõpuks juudi rahvas ei kasutanud enam Jumala nime avalikult ning mõned nende seast koguni keelasid selle väljaütlemise täielikult. Niisiis, selle õige hääldusviis ununes — või kas ikka ununes?
Mida üks nimi sisaldab?
Heebrea keeles kirjutatakse Jumala nime יהוח. Neid nelja tähte, mida loetakse paremalt vasakule, nimetatakse tavaliselt tetragrammatoniks. Paljud Piiblis mainitud inimeste ja paikade nimed sisaldavad Jumala nime lühivormi. Kas võivad need pärisnimed anda meile mõningaid pidepunkte selle mõistmiseks, kuidas Jumala nime hääldati?
Professor emeeritus George Buchanan Wesley Teoloogilisest Seminarist Washingtonis USA-s vastab, et nii see on. Professor Buchanan selgitab: ”Vanal ajal panid vanemad sageli oma lastele nimesid jumaluste järgi. See tähendab, et nad pidid oma laste nimesid ka hääldama nii, nagu hääldati jumaluste nimesid. Ka tetragrammatoni kasutati inimeste nimedes ning seda alati koos vokaaliga keskel.”
Mõtle mõningatele Piiblis toodud pärisnimedele, milles sisaldub Jumala nime lühivorm. Joonatan, mille vasteteks heebreakeelses Piiblis on Joo·na·tanʹ või Jehoo·na·tanʹ, tähendab professor Buchanani sõnul ”Jaho või Jahowa on andnud”. Prohvet Eelija nimi on heebrea keeles ʼE·li·jahʹ või ʼE·li·jaʹhu. Selle nime tähenduseks ütleb professor Buchanan ”Mu Jumal on Jahoo või Jahoo-wa”. Sarnane on olukord ka Joosafati nime puhul, mille heebreakeelne vaste on Jehoo-ša·fatʹ ja mis tähendab ”Jaho on kohut mõistnud”.
Tetragrammatoni kahesilbiline hääldusvorm ”Jahve” välistab võimaluse, et vokaal ”o” võiks kuuluda Jumala nimesse. Kuid paljudes Jumala nime kätkevates piiblilistes nimedes, nagu Jehoonatan ja Joonatan, esineb see keskmine vokaal häälduses nii nime alg- kui lühivormis. Seega märgib professor Buchanan seoses Jumala nimega: ”Mitte mingil juhul ei jäeta vokaali ”oo” ära. See sõna esineb küll mõnikord lühikujul ”Ja”, kuid mitte kunagi ”Ja-we”. [— — —] Kui tetragrammatoni hääldati ühesilbilisena, oli see ”Jah” või ”Jo”. Kui seda hääldati kolmesilbilisena, kõlas see ilmselt ”Jahowa” või ”Jahoowa”. Kui seda aga lühendatigi kahesilbiliseks, pidi see olema ”Jaho”.” (”Biblical Archaeology Review”.)
Need kommentaarid aitavad meil mõista 19. sajandi heebrea keele õpetlase Geseniuse mõtteavaldust teoses ”Hebrew and Chaldee Lexicon to the Old Testament Scriptures”: ”Need, kelle arvates יְהוָֹה [Je-ho-wa] oli tegelik [Jumala nime] hääldusvorm, pole sugugi ilma aluseta, millelt oma seisukohta kaitsta. Niiviisi saaksid ka lühendatud silbid יְהוֹ [Je-ho] ja יוֹ [Jo], mis esinevad paljude pärisnimede alguses, hoopis rahuldavama selgituse.”
Ometi toob Everett Fox oma hiljutise tõlketeose ”The Five Books of Moses” eessõnas välja mõtte: ”Ikka ja jälle on püüded taastada [Jumala] heebreakeelse nime ”õiget” hääldust läbi kukkunud; ei aeg-ajalt kuuldava ”Jehoova” ega õpetlaste standardnimekuju ”Jahve” puhul pole suudetud midagi lõplikult tõestada.”
Õpetlaste debatt selle üle kahtlemata jätkub. Juudid lõpetasid tõelise Jumala nime hääldamise enne seda, kui masoreedid võtsid kasutusele vokaalimärkide süsteemi. Seega pole võimalik vaieldamatult tõestada seda, millised vokaalid konsonantide JHWH (יהוה) juurde käisid. Kuid piiblitegelaste pärisnimed — mille õige hääldus pole kunagi kadunudki — annavad olulise pidepunkti, mõistmaks Jumala nime muistset hääldust. Seda tõsiasja arvesse võttes on vähemalt mõned õpetlased arvamusel, et hääldusvorm ”Jehoova” pole sugugi nii ”ogar”.
[Pildid lk 31]
”Jehoova” on olnud kõige populaarsem Jumala nime hääldusvorm